Toomas Sildam: Eesti riik ei töötanud
Eesti välissuhtlemise hammasrataste vahele – kui olukord puudutab presidendi, parlamendi spiikri ja peaministri koostööd – on sattunud mitu peotäit liiva ning see krigin kostub kahjuks kaugele, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.
Lõppev nädal jääb Eesti välissuhtlemise piinlikuks ja arusaamatuks leheküljeks. Holokausti mälestusfoorumile Jerusalemmas kogunesid 23. jaanuaril kümned presidendid, peaministrid ja parlamendispiikrid, et tähistada Auschwitzi koonduslaagri vabastamise 75. aastapäeva. Kohal olid maailma suurriikide, nende seas Euroopa Liidu kõigi liikmesmaade tipud, meie lähiümbrusest Soome president, Rootsi peaminister, Läti ja Leedu spiikrid.
Kes esindas Eestit? Mitte keegi.
Miks olnuks meie osalemine holokausti mälestuskeskuses Yad Vashem vajalik? Sest kui tahame, et teised mõistavad Eesti kannatusi läbi 20. sajandi kahe okupatsiooni, siis peame näitama, et meie mõistame ka teiste kannatusi. Sest kui ütleme, et inimsusevastaseid kuritegusid ei saa unustada, peame olema nende mäletajate seas, nähtavalt ja veenvalt. Kohapeal ja oma sõnumiga.
Lisakohustuse selleks kõigeks paneb meile ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme staatus. Välisministeeriumi koduleht annab kiretult teada, et Eesti tugineb ÜRO Julgeolekunõukogus rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas rahvusvahelisele humanitaarõigusele ja inimõigustele, õigusriigi põhimõtetele ning Eesti peab oluliseks rahvusvahelise kogukonna hukkamõistu kuritegudele, mis on ajendatud inimsusevastastest ideoloogiatest ja mille on sooritanud kuritegelikud režiimid.
Just sellest Yad Vashemis räägiti.
Iisrael ootas holokausti mälestusfoorumile ainult riigipäid, parlamendijuhte või peaministreid. Eesti president Kersti Kaljulaid sai kutse Jerusalemma juba mullu veebruaris, kuid tema on praegu admiral Bellingshauseni ekspeditsiooniga Antarktikas, ja teatas pool aastat tagasi, et ei saa Yad Vashemi foorumil osaleda. Peaminister Jüri Ratas oli kuni neljapäeva õhtuni Davosis, maailma majandusfoorumil. Riigikogu spiiker Henn Põlluaas viitas sellele, et ei saanud nimelist kutset ja samal päeval oli tal riigikogus kunstinäituse avamine.
Nii jäigi Eesti tool Jeruusalemmas tühjaks.
Võimalik, et oma osa oli selles ka presidendi, peaministri ja spiikri keerulistel suhetel, kus Ratas ja Põlluaas mõtlesid, et kutse sai Kaljulaid ja kui tema ei taha minna, siis miks teised peavad. Igatahes kukkus oluline kutse toolide alla või kapi taha, Eesti välissuhtlust kujundav riigisisene koordinatsioon puudus.
Mitmed riigijuhid lahkusid Davosist päev varem, sest lendasid sealt Jerusalemma. Ei olnuks keeruline küsida näiteks kantsler Merkeli või president Macroni kantseleilt, et kas nad võtaksid oma lennukisse ka Eesti peaministri Ratase koos mõne saatjaga. Aga selleks pidanuks keegi panema kanna maha ja ütlema nõudlikult: Eesti kohalolek Yad Vashemis on tähtis. Võib-olla pidanuks see olema välisminister. Võib-olla pidanuks president Kaljulaid rääkima otse peaminister Ratasega, et valitsusjuht esindaks Eestit holokaustifoorumil, või paluma riigikogu spiikrit Põlluaasa.
Aga, Eesti riik ei töötanud.
27. jaanuaril toimub rahvusvaheline mälestusüritus kunagise Auschwitzi koonduslaagri paigas. Meiega samameelsed naabrid peavad seda ilmselgelt tähtsaks, sest Soomest sõidab sinna president, Rootsist peaminister ja spiiker, Lätist president ja spiiker, Leedust president. Eestit esindab rahvastikuminister Riina Solman.
Hea, et me seekord kohal oleme, saab tagasihoidlikult öelda. Ent on selge, et Eesti välissuhtlemise hammasrataste vahele – kui olukord puudutab presidendi, parlamendi spiikri ja peaministri koostööd – on sattunud mitu peotäit liiva ning see krigin kostub kahjuks kaugele.
Toimetaja: Merili Nael