2019. aasta lõpus avaldas siseministeerium eelnõu välismaalaste seaduse muutmise kooskõlastamiseks. Muudatuste sihtgrupiks olid kolmandatest riikidest pärit välistudengid, see tähendab kõiki tudengeid väljaspool Euroopa Liitu. Eelnõuga on kavas piirata välismaalastest tudengite töötamist 16 tunnini nädalas, võtta ära võimalus saada riiklikke toetuseid, seada lõpetanud üliõpilastele edaspidi Eestis tööle ja elama asumist takistavad sätted, samuti piirata pere võimalusi koos Eestis õppima asunud üliõpilasega Eestisse elama tulla.

Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et muudatused on seotud praeguse valitsuse  koalitsioonilepinguga, mille kohaselt "järgitakse Eesti majandusele ja ühiskonnale kasulikku ning ranget sisserändepoliitikat" ja siseturvalisuse arengukava, mille järgi on Eesti sisserändepoliitika peamine eesmärk tagada nende välismaalaste Eestisse tulek, kes annavad ühiskonnale tervikuna lisandväärtust.

Nende kahe eesmärgi lugemisel saab teha lihtsa järelduse — on olemas kasulik sisseränne, mida peaks soodustama, ja mittekasulik sisseränne, mida ei peaks soodustama. Kuigi sellega võib riigi, majanduse ja ühiskonna arengu vaatest nõustuda, ei ole ometi selge, et väljapakutud meetmed nende kahe eesmärgiga ühtiks.

Eesti kõrgharidussüsteemi konkurentsivõime ja elujõulisuse üheks mõõdupuuks peetakse selle atraktiivsust välisüliõpilastele. Antud eelnõuga aga saadetakse selge sõnum välisüliõpilastele, et nad pole Eestisse oodatud ega arvestata kõrghariduse eest vastutava haridus- ja teadusministeeriumi prioriteetidega.

Positiivsed mõjud vaikiti maha

Välisüliõpilased toovad meie ühiskonnale kindlalt lisandväärtust. Välisüliõpilaste õppetasudest rahastatakse ülikoolides osaliselt ka eestikeelseid õppekavasid, mis peaksid olema riigi poolt rahastatud. Lisaks aitavad välisüliõpilased katta tööjõupuudust sektorites, kus see on kõige kriitilisem. Valdkonnad, kuhu enim välisüliõpilasi Eestis tööle jääb, on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning tehnika ja tootmine. IKT valdkonnas Eestis kõrgkooli lõpetanud välisüliõpilastest jäävad enam kui pooled siia ka edaspidiseks töötama. 2017. aastal lõpetanud välisüliõpilastest jäi viiendik haridusvaldkonda, neist omakorda 70 protsenti olid ülikoolide tegevusega seotud. Need positiivsed mõjud on siseministeerium oma eelnõus mainimata jätnud.

Kogu eelnõu teeb õõnsaks asjaolu, et välisüliõpilastega kaasnevat julgeolekuohtu esile toovad argumendid tuginevad faktipõhise analüüsi asemel oletustele ja eelarvamustele.

Väidetakse, et peale õpingute lõpetamist välisüliõpilaste ebapiisav Eesti ühiskonda sulandumine võib viia mitteerialase lihttööni ja erialase ametikoha puudumisest tingitud solvumiseni. Sellest tekkinud pettumise ajendil võib välismaalane eelnõu väitel muutuda avalikku korda ja/või riigi julgeolekut ohustavaks teguriks. Tõendiks tuuakse aga ähmane rahvusvaheline kogemus, mille puhul pole Eesti konteksti ega Eestisse tulevate välistudengite profiiliga arvestatud.

Näiteks seisab seletuskirjas järgnev: "Õpingute lõpetanud välismaalastel on raske Eesti ühiskonda sulanduda ja siin hakkama saada. Põhjuseks on nii vähene eesti keele oskus kui ka see, et Eesti kõrgkoolid ei koolita rahvusvahelistel õppekavadel välisspetsialiste lähtuvalt Eesti tööturu vajadustest."

Selliseid väiteid (sulandumise raskus, eesti keele õppe vähesus, hariduse lähtuvus tööturu vajadustest) faktidena esitades ei viita siseministeerium ühelegi uuringule, analüüsile ega muule tõendusmaterjalile. Kuigi seletuskirjas välja toodud probleeme võib Eestis pakutavas rahvusvahelises hariduses esineda, on lahendus nende probleemidega tegeleda, mitte takistada kõrghariduse rahvusvahelistumist.

 Hea kaasamise tava ei järgitud

Julgeolekuohuks peetakse eelnõus ka välisüliõpilaste töötamist. Välisüliõpilaste töökoormust tahetakse piirata nädalas maksimaalselt 16 töötunnini. Muudatust põhjendatakse sellega, et täiskoormusega õppida ja töötada ühel ajal pole võimalik ning nii võidakse õppeviisat ära kasutada töötamise eesmärgil. Eelnõus ei ole toodud välja, kas ja kui palju on juhtumeid, mil välisüliõpilane on õppeviisat vääriti kasutanud või kas mõni välistudeng on muutunud meile julgeolekuohuks.

Ainsaks viiteks on kaitsepolitsei 2018. aasta aastaraamat, kus teemat mainitakse, kuid väiteid esitatakse tõendusteta ja umbmäärases sõnastuses. 65 protsenti eesti tudengitest käivad samuti õpingute kõrvalt tööl, 80 protsenti neist töötavad rohkem kui 20 tundi nädalas. Kui juba ligi pooled (49 protsenti) töötavatest eesti tudengitest hindavad, et ei saaks õppimist ilma töötamata lubada, siis on olukord veel keerulisem välistudengitele, kes peavad lisaks elamiskuludele enamasti ka õppetasu maksma.

Dokumendi sisust kaugemale vaadates tuleb nentida, et eelnõu on esitatud hea kaasamise tavasid arvestamata. Eelnõu saadeti kooskõlastuseks ülikoolidele Rektorite Nõukogu kaudu, arvamus jäi küsimata nii Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu käest ning ka kõigi Eestis õppivate üliõpilaste huve ja õigusi esindava Eesti Üliõpilaskondade Liidu käest. Eelnõule eelnevalt pole väljatöötamiskavatsust esitatud ega sel teemal kõigi oluliste huvigruppidega konsulteeritud.

Siseministeeriumi ettepanekud ei ole kooskõlas üliõpilaste huvidega. Eesti Üliõpilaskondade Liidu seisukohaks on, et kõigile motiveeritud ja akadeemiliselt võimekatele inimestele on tagatud võrdväärne ligipääs kõrgharidusele. Ühiskond peab soodustama välisüliõpilaste sisenemist Eesti tööturule õpingute ajal või peale kõrghariduse omandamist. Tark rändepoliitika näeks kõrgharitud tööjõudu olulise lisaväärtusena nii Eesti kõrgharidusele kui ühiskonnale terviklikult ja looks võimalused neil, kes soovivad Eestis edasi õppida, nii keeleliselt, kultuuriliselt kui sotsiaalselt ühiskonda sisse sulanduda.