Muinsuskaitseameti tellimusel uurisid kolm sukeldumisettevõtet kokku tosinat 20. sajandil hukkunud laeva.

Üks neist on teises ilmasõjas miini otsa läinud saksa allveelaev U 479. Miinitabamus laeva keskel on näha. Laev lebab 90 meetri sügavusel.

"Ei ole väga suuri kahjustusi tekkinud hiljem. On miiniplahvatus, mis ei ole põhjustanud kütuseleket. Ka lõhkekehasid seal ümber ei ole," rääkis muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio.

Teine laev on esimese ilmasõja ajal miiniplahvatuses vööri kaotanud vene allveelaev Akula, mis lebab 30 meetri sügavusel. Laeva kõrval mere põhjas on näha meremiine. Lisaks veeteedeametile ja sukeldumisettevõtetele osales ka merevägi.

"Mereväe roll selles oli viie laevavraki hindamine selles valguses, millist keskkonnaohtu ta kujutab, milline laskemoon seal peal on ja kuidas või kas neid siis lõhata või mitte," rääkis laevastiku operatsioonistaabi ülem, kaptenleitnant Mati Terve.

Lahingumoon ja diislikütus pole siiski ainukesed ohuallikad selliste vrakkide juures.

"Kummitusvõrgud on omal ajal traalpüügist laevavrakkide külge jäänud võrgud. Need jätkavad omasoodu tänapäevani püüdmist," ütles Maili Roio.

60 meetri sügavusel lebav nõukogude allveelaev M 103 on üleni kaetud traalvõrkudega, millesse takerdunud kalu ja hülgeid on videol näha. Need võrgud tuleks eemaldada, ütles Maili Roio. Kütuse väljapumpamine reostuse ilmnemisel oleks järgmine väljakutse.

"Neid tehnoloogiaid, kuidas kütust kätte saada, on olemas. Kütusest on ka vabanetud. Aga see on üsna kallis ettevõtmine," rääkis Roio.

12 vraki dokumenteerimine maksis 230 000 eurot.

20. sajandil uppus meie vetes suurusjärgus 500 laeva.