Mihkel Mutt: kongress sinus eneses ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti Kongress oli rahvaalgatuse tulemusel 24.02.1990 toimunud üleriigilistel valimistel valitud rahvaesindajatest moodustatud Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu.
Eesti Kongress oli rahvaalgatuse tulemusel 24.02.1990 toimunud üleriigilistel valimistel valitud rahvaesindajatest moodustatud Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu. Autor/allikas: Eesti Kongress 30 Facebooki-lehekülg.

On arvatud, et ilma Eesti Kongressita oleksime seal, kus Moldaavia praegu. Päris nii see vist pole. Mitte et ma pisendaksin Eesti Kongressi rolli. Aga asetaksin asjad teise järjekorda: ilma eesti ühiskonna ja rahvata poleks olnud kongressi, kirjutab Mihkel Mutt essees, mis ilmus algselt väljaandes "Eesti Kongress 30" (toimetaja Teet Korsten).

Eesti Kongressi taoline institutsioon oleks võinud tekkida ka mõne teise nime all natuke teisel kujul ja viisil, ehk natuke hiljem või varem, olla vähem või sama tagajärjekas kui praegune jne. Aga tekkimata poleks säärane institutsioon suure tõenäosusega jäänud.

Ma tean, et on inimlik ajalukku tagantjärele ettemääratust sisse lugeda, aga praegu on lugu teine. Toona olid eesti ühiskonnas olemas niihästi vaimuelulised eeldused, isikuline potentsiaal kui ka üldine olukord ja valmisolek.

Mu mälestused on kõrvalseisja, vahetus ühiskondlikus tegevuses mitte osalenud boheemlase omad. Aga võin neid vähemalt ühel põhjusel usaldada. Needsamad isikud (kunstnikud, teadlased jt), kellega muidu suhtlesin kuluaarides, olid nüüd nö tribüünil. Selles veendumaks piisab, kui lasta pilk üle Eesti Kongressi delegaatide nimekirja. Kui palju toonaseid tuttavaid!

Nende inimeste meelsus oli kogu aeg teada ja tundus toona absoluutselt loomulik, ehkki uuema aja inimene võib imestada, kust see pärit oli. Toon ainult ühe näite. Ülikooli vanade professoritega tuli veel 1970. aastatel kaasa esimest Eesti aega ja see elas edasi nende õpilasteski, kellest omakorda said õppejõud. Küllap oli samamoodi paljudes eluvaldades.

Vahel on väidetud, et 1960. aastatest võttis eestlane omaks nõukogude korra See on ainult pool tõde. Jah, toimis reaalsusprintsiip või see, mida Kant praktiliseks mõistuseks pidas. Inimene ei saa teisiti, kui otsib alati ja kõikjal viise, kuidas oma vahetut elu paremaks muuta. Aga selle all või kõrval eksisteeris ka hoopis teine teadvus, ilma milleta poleks tulnud Eesti kongressi, rahvarinnet ega iseseisvust.

Olid ametlik ja mitteametlik Eesti.

Ka praegu saame rääkida kahest Eestist, kuigi teises tähenduses. Üks on rahvusvahelise õiguse tasand, riiklik-formaalne-institutsionaalne, rohkem väljapoole suunatud jne. Teine hõlmab seda, mis toimub inimeste, kultuuri ja ühiskonnaga kitsamalt, seesmiselt, mitteformaalselt (kahju, et "süva-" on kaaperadatud, muidu nimetaksin seda süva-Eestiks.)

Küllap tundus toona tähtsaim nö suure Eesti staatuse muutmine, nii et saaksime ise hakata otsustama oma välispoliitika, majanduse, rahanduse, hariduse ja muu üle. Ühtaegu olime oma lähiajaloost näinud, et mitteametlik Eesti võib kaua vastu pidada ka siis, kui ametlik on selle suhtes vaenulik. Surve võib teatava astmeni "sisu" isegi tugevdada.

Kas polnud siis loogiline oletada, et oma täistaseme võiks seesmine Eesti saavutada siis, kui suurem ja ametlik on olemas, see tähendab iseseisvas rahvusriigis? Ja küllap Eesti Kongressi päevil näis, et seesmise Eesti probleemid lahenevad, kui suur on õigesti paigas. See ei saanudki teisiti paista, sest rahvuslik vedru oli niivõrd pinges.

Päris nõnda pole asjad läinud. Suur Eestit ei ähvarda otseselt miski. On tõenäone, et suveräänne Eesti Vabariik eksisteerib de jure ja mõnes suhtes de facto veel ka kahesaja või rohkemagi aasta pärast - sõltumata sellest, kas riigi nime kirjutatakse siis ladina alfabeedis, kirillitsas, hieroglüüfidega või araabia tähestikus. Võiksime aga küsida, kui suur on sellise riigi otstarve või ülemmõte.

Objektiivselt on inimene alati mingi rahvuse tunnustega. See, kui tal on neid ka mitmelt rahvuselt, ei muuda asja, sest mõned tunnused hakkavad ajapikku domineerima ning kristalliseeruvad hiljemalt tema järglastes.

Pole mõtet tuua paralleele vanast ajast, kui rahvused puudusid. Vanasti polnud kümneid muidki asju, näiteks massiparteisid ja kodanikuliikumisi. Väidetakse veel, et antiik- ning ka keskajal oli ladina keel haritlaste universaalkeeleks, tänu millele nad tundsid end kodus kõikjal, kus leidus õpetatud inimesi.

Ent nõnda on ju ka praegu. "Viie tärni" tippjuhid lendlevad rahvuste kohal, endistviisi oli olemas kirjasõna vabariik nagu ka kapitali, ökoaktivistide, eurokraatide ja muud "riigid". Ainult et nagu vanasti, nii ka nüüd puudutavad need väikseid inimrühmi.

Rahvustunne on inimeste endast teadlikuks saamise tagajärg, arengu tulemus, mitte mingi viperus või ajutine ummik, nagu väidavad valeprohvetid. Rahvuste "ületamiseks" tuleks inimest muuta palju põhjalikumalt kui globaliseerumine seda teeb. Rahvustega on ses mõttes nagu keeltega. Muist neist sureb, nende koguarv väheneb, aga teatud piirist allapoole see ei kahane ja need, mis alles jäänud, seisavad enda eest seda vihasemalt.

Keegi ei oska öelda, kas tulevikus on rahvuseid paarkümmend või paarsada, aga paljas mõte, et näiteks hiinlased ja prantslased, venelased ja inglased võiksid üheks kokku sulada, oli kindlasti jabur.

Kas eestlased kuuluvad nende paarikümne või paarisaja hulka?

Suurel Eestil õnnestus õigel ajal N Liidust välja ning Euroopa Liitu ja Natosse sisse lipsata. Kas väiksem või sisemine Eesti jõuab lipsata igavikku?

Kui Vargamäe Indrek ütleb koosolekul, et inimeste vaim on nõdraks läinud, siis hõigatakse talle vastu: "Aga me võitsime ju Vabadussõja!" Mille peale Indrek vastab. "Siis elas meis meie isade vaim."

1990. aastate algul taastati iseseisvus, mille järel võis arvata. et edaspidi tuleb tegelda jooksvate küsimustega. Nõnda see polnud, pingutada tuleb tõenäoselt igaviku lõpuni. Seepärast peaksime taas küsima isade vaimu järele.

Kas me saaksime praegu kokku uue kongressirahva? Päris kindlasti ja mitmekordselt. Ja kui tuleb kriisihetk, siis kindlasti "rahva tõuseb". Aga meie õnn või õnnetus on selles, et mingit suurt kriisi ei ole ega tule. Praegu on diagnoos "rahvusliku identiteedi aeglane kõhetumine."

Kongressi, mis seaks sihte, poleks praegu vaja, sest need sihid ja ka mehhanismid, mis aitaks kõhetumist vältida, on ju põhiseaduses kirjas. Häda on selles, et neid kas unustatakse või neist laveeritakse mööda, nendega hämatakse ja neid "tõlgendatakse ümber". Ja isegi kui seda ei tehtaks, ikkagi nõuab entroopia tõrjumine pidevat tegutsemist.

Kiiresti muutuvas maailmas tuleb enda identiteedi eest seismiseks kogu aeg nuputada ja löögivalmis olla. Rahvusloome on ses mõttes leebe lõputu lahing. Seepärast võiks natuke "kongressi" toimuda pidevalt iga eestlase hinges.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: