Nädalavahetusel tähistasime 30 aasta möödumist päevast, mil Estonia kontserdisaalis kogunes esmakordselt õigusjärgsete Eesti kodanike valitud, kuid tollases maailmasüsteemis mitteametlik esinduskogu Eesti Kongress.

Kongressi ainus ülesanne oli kindlustada Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse teel, see tähendab, mitte luua uut riiki, vaid võtta taaskasutusse teoreetikute riiulil aastakümneid oma tundi oodanud vana.

Aeg oli toona täis kirgi ja leppimatuid vastuolusid taktikalistes küsimustes. Praeguse Eesti elanike mediaanvanus on ligikaudu 40 aastat, see tähendab, et kaugelt enam kui pooltel riigi nüüdsetest asukatest ei ole 30 aasta tagustest sündmustest vahetut mälestust. Teadmised sellest, mis ja miks toimus, on kaudsed.

Siiski ei ole ajaline distants sündmustest veel piisav, et kogu tolm oleks langenud ja võimalikult objektiivne, kaalutud kirjeldus ja hinnang ajalooraamatutes kinnistunud.

Kindlate järeldusteni jõudmiseks ei pruugi abi olla ka nn üleminekuaja ajalehtede lugemisest, sest need on täis okupatsiooniaja punase ideoloogia sõnavara, millega vanem põlvkond võib praeguseni mängida, kuid mille nüansid ja kontekst on vabaduse aja lastele üsna tume maa.

Viimastel nädalatel on aga igast Eesti elanikust saanud keskmiselt haritud harrastusviroloog, sest võimu ja meedia pakutud infovoo toel ei ole me juba päevi rääkinud suurt millestki muust kui koroonaviirusest ja selle sugulastest. Sellest ettevalmistusest on abi ka okupatsiooniaja viimaste aastate sündmuste selgitamisel.

Mida muud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei hiigelaparaadis süstemaatiliselt toodetud marksismi-leninismi ideoloogia ikka oli kui viirus, millega võimalikult suurt osa maailma elanikkonnast püsivalt nakatada püüti.

Kuni 1980. aastate keskpaigani kandis Moskvast tulev viirus nime stagnatsioon ja see oli nagu vana hea gripp, mille vastu oli võimalik isegi vaktsineerida. Paljud seda paraku ei teinud. Nad nakatusid ja  nagu haiged inimesed ikka - ajasid siis veidi segast juttu. Eriti, kui teemaks eestluse elujõud.

1985. aastal aga viirus muteerus ja tekkisid täiesti uued tüved, mis said nimeks perestroika ja glasnost. Keeleterminoloogid leidsid kiiresti ka eestikeelsed vasted – uutmine ja avalikustamine.

Viiruse väljalaskja Moskvas õnneks ei osanud nakkuse epideemilise leviku tagajärgi õigesti ette näha. Epideemiat sooviti, aga mitte seda, mis haiguse läbipõdemise tagajärjel juhtus. Taheti püsivat põdemist, mitte organismide vastupanuvõime kasvu.

Perestroika-epideemia Eestis näitas hästi ära, kui suure osa me rahvast oli aastatepikkune gripi põdemine vaimselt nõrgestanud ja milline osa oli oma immuunsust Moskva propaganda mõjule suutnud ainult kasvatada. Laias laastus jagunesid eestlased kolmeks.

Üks ja õnneks väike osa, keda tuntakse vanameelsete kommunistidena, uskus, et kui pidevalt gripis olla, siis koroonaviirus külge ei hakka. Nad jätkasid stagnatsioonihaigetena ja võtsid sisse kõike, mis võinuks neid uutmisviiruse eest kaitsta. Häda oli aga selles, et Moskva neid enam vana hea gripiga ei varustanud, alguses olid tarneraskused ja lõpuks katkesid need sootuks. Varem või hiljem tuli uuele viirusele alla vanduda.

Teine ja väga suur osa aga nakatus uude viirusesse kohe, erilist vastupanu osutamata. Nad ei uskunud, et iseseisvumise päev on lähedal, mistõttu lõid nad kiiresti nakatunute ja patsientide esindusorganisatsiooni, mis sai nimeks Rahvarinne. Seal oli loomulikult väga erineva põdemisastmega inimesi, ka täiesti immuunseid, kuid mõned patsientide ühingu juhid hakkasid paraku end ühiskonna osa asemel tervikuks pidama.

Tagajärjeks nõudmine, et kogu ühiskonna tegevus peab olema allutatud haigetega tegelemisele ja nende tahtele. Terved ehk mittenakatunud kuulutati ühiskonnaohtlikeks, kes tuleks soovitavalt karantiini panna või haigete hulgast isoleerida.

Praegu ei kujutaks me ettegi, et terviseamet, sotsiaalministeerium ja valitsus jätaksid kõik vabadused koroonaviirusesse nakatunutele ning püüaksid terveid avalikust ruumist kas või põhiõiguste riive hinnaga eemaldada, kodude vaikusesse sundida.

Õnneks leidus eestlaste hulgas piisav hulk uuele viirusele immuunseid inimesi, kes andsid endale aru, et kuni pole vaktsiini, jääb ühiskond tervikuna haavatavaks ning epideemia kordumine nõrgestab seda aastatega kuni elulootuse kadumiseni.

Toonases keeles: nõukogude ühiskonna lõputu reformimine isemajandava, null-kodakondsusega või föderatiivse Eesti NSV kujul ei ole efektiivne enesekaitse. Enesemääramine – tervis. Mistahes vasallisuhe Moskvaga – krooniline haigus.

Nõnda oligi Eesti Kongress Moskva viiruste suhtes immuunsete inimeste kogu, kellel õnnestus kiiresti välja töötada vaktsiin nõrgemate jaoks ja seda kiiresti ja tõhusalt levitada nii, et 1991. aasta augustiks oli perestroikaviiruse eest kaitstute osakaal Eesti ühiskonnas juba piisav selleks, et üleminekuaja seadusandlik kogu sai rahulikult langetada rahvatervise seisukohalt ainumõeldava otsuse: taastada Eesti iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel.

Ajaloo väärtuslik õppetund: just tõhusad vaktsiinid ja sundkaitsepookimine, aga mitte tervete ja immuunsete inimeste põhiõiguste piiramine haigete heaolu arvel on parim tee ka tänapäeval uute, olgu parem- või vasakäärmuslike viiruste leviku peatamiseks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.