Raul Rebane: oleviku võitlus mineviku eest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Alates 20. detsembrist on rahvusvahelist kõneainet pakkunud Vladimir Putini katsed ümber kirjutada ajalugu, eelkõige Teise Maailmasõja ajalugu. Miks see toimub ja kas see ka meid puudutab, analüüsib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Hiljuti lõppenud Müncheni julgeolekukonverentsil oli kuluaarides räägitud Vladimir Putini katsete kohta ajalugu ümber kirjutada, et kui ei ole võimalik pakkuda helget tulevikku, siis pakub ta võimsat minevikku.

Mitmed teoreetikud on juhtinud tähelepanu, et Venemaalt pole viimastel kümnenditel tulnud suuri rahvusvahelisi positiive. Isegi NSVL-i ajal olid ju Juri Gagarin ja Sputnik, praegu pole midagi. Krimmi vallutamisega head imagot ei kujunda.

Seega on käimas imagosõda, sihtgrupiks suuresti Venemaa enda elanikkond ja kaasmaalased. Aga loomulikult kaikub see ka kaugemale.

Isegi ajalookelladel on oma kellassepad, ütles Poola publitsist Boguslav Voiner. Just poolakatel on põhjust eriti ärev olla Moskva kellassepa ajalooversioonide pärast. Putin näiteks õigustab Molotov-Ribbentropi pakti ja NSVL Poola idaosa vallutamist septembris 1939. See on aga ainult osa aktsioonist.

Aastatel 1947-1948 fikseeriti nn stalinlik versioon Teisest Maailmasõjast ja see püsis kaua peamisena. Selle variandi rahvani viimiseks toodeti uskumatu hulk raamatuid, teadustöid, aga eelkõige filmiversioone. Näiteks näitleja Mihhail Uljanov üksi mängis marssal Žukovit kümnetes filmides.

Perestroika ajal ja 1990. aastatel hakati aga avalikkuse ette tooma uusi fakte nii sündmustest kui ka isikutest ja need lükkasid paljud nn ametlikud tõed ümber. Venemaa on oma praegust identiteedi jälle üles ehitamas võidule Suures Isamaasõjas, aga seejuures ei loo Putin uut, vaid taastab vana varianti.

Küll häirib paljusid, eelkõige Poolat, tema teksti teravus. Siin siiski midagi uut ei ole. Ma panin mõtet, et Poola ahnus on Teise Maailmasõja algamise võimalik põhjus, tähele juba neli aastat tagasi telekanali RTR esipropagandisti Dmitri Kisseljovi saates. Nii et poolakatel on klaarimist kõvasti.

Kas see uus sõda mineviku pärast ka meid puudutab? Puudutab ja kuidas veel.

Kas 1940. aastal toimunu oli vabastamine või okupatsiooni algus? Kas metsavennad olid bandiidid või vabadusvõitlejad? Kes okupatsiooni ajal keda toitis, kas Venemaa Eestit või Eesti Venemaad? Need küsimused on sotsiaalmeedias ja ka suures meedias juba ammu esil ja teravalt.

Venemaal on tekkinud suur hulk professionaalseid- ja amatöörajaloolasi, kes neid teemasid äärmiselt impeeriumikeskselt valgustavad. Nimetaksin siin Jevgeni Spitsõnit ja Iisraelis elavat Jakob Kedmit, kelle mõlema sotsiaalmeedia jälgijaskond ulatub miljonitesse. Mõlema ajalootõlgendused ei jäta meie iseseisvusest alles jälgegi ja nõrganärvilistel ei ole soovitav neid Youtube'ist vaadata.

Probleem on aga selles, et Eestis elav ja peamiselt vene meediat tarbiv osa elanikkonnast saab puutub selle ajaloovaidlusega kokku mitte meie, vaid just idanaabri kaudu ja sellel on siis ka kahtlemata mõju.

Nüüdseks suletud Tallinna Televisioonis võis aastate kaupa jälgida Moskvas loodud ajaloovariante kuni Jossif Stalini kiitmiseni välja. Nüüd on meie probleem kindlasti ka see, et venekeelselt ajaloodokumentalistikat ei tehtagi mujal kui Venemaal ja viimastel aastatel on see üheselt impeeriumimeelne. See kandub ka siia.

Osa kunstilisi ja propagandistlikke ajaloovariante on saanud nime "püha legend". Nii nimetas Venemaa omaaegne kultuuriminister Vladimir Medinski näiteks 28 panfilovlase lugu, mille tõepärasuses kahtlemine on saatuslikult mõjunud nii mõnelegi ajaloolasele. Tarvitatakse ka terminit nagu "rahvuslik tõde" või "rahvuslik strateegiline narratiiv". Ehk tähtis on sihtgrupi emotsionaalne suhe sündmusega, mitte sündmuse ajalooline tõepärasus. See teeb vaidlemise väga raskeks.

Kokkuvõtteks, Putini algatatud ajaloo muutmisele kampaaniale eelkõige Läänes suurt edu ennustada ei saa, aga sisepoliitiliselt võib see olla populaarne ja vältimatult kandub see otsekontaktide, meedia ja sotsiaalmeedia kaudu ka osani Eesti elanikkonnast. Tahaks väga loota, et päris ajakirjandus sellest infooperatsioonist ennast ninapidi vedada ei lase, aga kindel olla ei saa.

Napoleoni lemmiklause oli "Mida ütleb selle kohta ajalugu?". Ta teadis, et tuleviku elus kaalutakse tema tegusid igast küljest ja ka kriitiliselt. Loodame, et ka meie kuulajatel jätkub teadmisi ja soovi käimasolevat ajaloomuutmist kriitiliselt hinnata.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: