Eesti Komitee esimehe Tunne Kelami (1990–1992) sõnul oli Eesti Kongressi teokssaamine kogu rahva kangelastegu. "Eesti Kongressi avaistungini jõudmine 11. märtsil 1990 oli kõike muud kui endastmõistetav. Seda võib pidada imeks, mille teostumise kangelane on kogu eesti rahvas."

"Meie kodumaa oli tollal ikka veel Nõukogude okupatsiooni all. Meie rahvas oli vägivaldselt kuulutatud kommunistliku diktatuuririigi kodanikeks," meenutas Tunne Kelam 30 aasta taguseid aegu.

1989. aasta alguses jõudsid mitmed rahvuslikud jõud otsusele, et kui toore jõuga okupeeritud Eesti Vabariik elab rahvusvahelise õiguse mõttes edasi, siis järelikult elab edasi ka Eesti Vabariigi kodanikkond. 24. veebruaril 1989 tulid Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit välja üleskutsega koostada omaalgatuslikus korras kõigi Eesti Vabariigi kodanike register.

Kodanike komiteede liikumine kujunes Eesti ajaloo suurimaks kodanikualgatuseks, mille käigus registreeriti inimesi, kes suutsid tõendada, et nad ise või nende vanemad olid Eesti okupeerimise hetkel olnud Eesti Vabariigi kodanikud. Kokku registreeriti absoluutne enamus Eesti Vabariigi kodanikest – 790 000 (koos lastega).

Iga registreerimine tähendas isikliku allkirja andmist avaldusele, et antud inimene tunnistab end Eesti Vabariigi kodanikuks. See tähendas iga kodaniku poolt individuaalse avaliku vastutuse võtmist. 1989. ja 1990. aastal toimunu kujutas endast Eesti Vabariigi kodanikkonna tähtsaimat enesemääratlust, sisuliselt rahvahääletust täielikult iseseisva rahvusriigi toetuseks.

24. veebruaril 1990 valis enam kui pool miljonit õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikku Eesti Kongressi, mis sai kodanikkonna mandaadi otsustada Eesti riikluse ja kodakondsuse põhiküsimusi.

11. ja 12. märtsil 1990 esimest täisistungit pidanud Eesti Kongress kujunes kõige laiapõhjalisemaks üleminekuaja esinduskoguks, ühendades kõik tolleaegsed erakonnad ja liikumised.

Eesti Kongress kujunes otsustavaks jõuks, mis seadis sihi Eesti Vabariigi kui rahvusriigi taastamisele, võttes aluseks õigusjärgluse 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigiga.

See võimaldas taasluua sellise riigi, mis "tagab eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". Ilma Eesti Kongressita oleks olnud tõenäoline teine variant – uus riik, mis baseerunuks nõukogude okupatsiooniga loodud valijaskonnale.

Eesti Kongressi 30. aastapäevale pühendatud kontsertaktusel kõnelesid Tunne Kelam, peaminister Jüri Ratas ja Slovakkia peaminister 1998–2006 ning Martensi Keskuse president Mikulaš Dzurinda.

Portaal ERR.ee näitas kontsertaktust otsepildis. Kokkuvõtvat saadet aastapäevast näeb laupäeva õhtul kell 17 ETV-s saates "Eesti Kongress 30". Saatejuht on Taavi Eilat, toimetajad Toomas Sildam ja Elo Selirand.

Eesti Kongress oli kodanikkonna jõuline enesemääratluse väljendus

30 aastat tagasi istungile kogunenud Eesti Kongress oli kodanikkonna jõuline enesemääratluse väljendus. Toonase Eesti Komitee esimehe Tunne Kelami sõnul oli kongressini jõudmine kõike muud kui iseenesestmõistetav ja selle teostumise kangelane on kogu Eesti rahvas, vahendas "Aktuaalne kaamera".

499-st delegaadist ei saa päris kõik paraku enam kontserdisaali lavale tulla, aga just Estonia kontserdisaalis sai aastal 1990 nähtavaks demokraatlik rahvuslik algatus alternatiivina nõukogude süsteemile. Kongress oli Eesti kodakondsusega inimeste esinduskogu, mis lähtus ideest, et kui rahvusvahelise õiguse mõttes elab edasi Eesti Vabariik, elab edasi ka vabariigi kodanikkond. Nõnda saavad kodanikud õigusliku järjepidevuse alusel valida Eesti Kongressi.

"90 protsenti valimisealistest umbkaudu, keda me teadsime, et on kodanikud, käisid valimas ja see oli suurem arv numbriliselt, kui olid Eesti Vabariigi ajal kõige rahvarohkemad valimised. Täiesti uskumatu. Valimised tehti ju samamoodi ilma rahata, entusiasmi peal," meenutas Eesti Komitee sekretär Eve Pärnaste.

Töö Eesti Kongressi valimisteks ja ettevalmistamiseks koondus kaheksakümnendate lõpul tollasesse Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi. Saatuse irooniana kogunes Kodanike Peakomitee endises tehnikumi komsomolikomitee kabinetis. Esimene ülesanne oli kindlaks teha kodanikud. Üleskutse tegid Eesti Muinsuskaitse Selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit. Valimiskomisjon sai kokku tehnikumi töötajatest.

"Kõige keerulisem oli muidugi kogu see protsess käima panna: kodanike registreerimine, valimiste ettevalmistamine - see oli kõige keerulisem. Sest, et ei olnud vastavat kogemust, meil kellelgi ei olnud. Lihtsalt tuli loogiliselt mõelda, kuidas oleks võimalik Eesti rahvas ära registreerida ja kongress kokku kutsuda," rääkis Eesti Kongressi valimiskomisjoni esimees Arvi Altmäe.

Paljud vabatahtlikud, kes üle maa käisid valimiste nimel külast külla ja talust tallu, on kirjeldanud esialgset hirmu ja ärevust, kuid rahva laialdane poolehoid hajutas negatiivsed emotsioonid ja nii sai Kongress alustada tööd 11. märtsil 1990.

Eesti Komitee esimees Tunne Kelam seisab ka täna tarmukalt rahva ees. Muuhulgas vihjab ta alatihti kerkivale vaidlusele selle üle, kes iseseisvuse taastamisse rohkem panustas - kas Rahvarinne või kodanike komiteed. Nüüd toetub ta president Lennart Meri mõttekäigule, et Ülemnõukogu oli taastamise pragmaatiliseks hoovaks, kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid Eesti Kodanike Komiteed.

"Ma ise töötan koolis õpetajana, näen, et ajalooõpetuse programmides ei ole seda Eesti Kongressi tegevust väga kajastatud. Räägitakse üldiselt Eesti vabanemisest ja võib-olla mainitakse rohkem ära ka Rahvarinnet, Eesti Komiteede pool on mitte täiesti kajastamata, aga vajaks, jah, rohkem esile toomist, ma leian küll," arvas Eesti Komitee pressitoimkonna liige Jaanus Betlem.

Kontsertaktusel näidati ka Jaan Kolbergi dokumentaalfilmi "Rahva Vabadus".

Eesti Kongressi aastapäevaüritusel pidi esinema ka president Kersti Kaljulaid, kuid ta jättis selle koroonaviiruse ohu tõttu ära. Nimelt saabus Kaljulaid täna visiidilt Ameerika Ühendriikidesse, kus ta võttis osa foorumist, mille kahel osalejal tuvastati hiljem koroonaviirus.

Presidendi kommunikatsiooninõunik Taavi Linnamäe selgitas ERR-ile, et ürituse ajal polnud presidendile tehtud viirustesti tulemused veel selged ning võimaliku ohu minimeerimiseks jättis riigipea üritusele minemata.

Linnamäe kinnitas hiljem õhtul "Aktuaalsele kaamerale", et presidendile tehtud viirustesti tulemus oli negatiivne, samuti ei olnud tal USA-s kokkupuuteid koroonaviirusesse nakatunutega.