Dedovštšina – Vene relvajõudude nuhtlus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Nõukogude armee sõdurid 1988.
Nõukogude armee sõdurid 1988. Autor/allikas: SCANPIX/SPUTNIK

Britid said üle-eelmisel sajandil jagu oma relvajõudude nuhtlusest – duellide pidamisest ohvitseride vahel. Selleks, et dedovštšinast vabaneda, peab toimuma muutus venemaalaste peades, kirjutab major Rain Leisi. ERR-i portaal avaldab algselt sõjandusajakirjas "Sõdur" ilmunud artikli.

25. oktoobril 2019 tappis närvid kaotanud Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude ajateenija reamees Ramil Šamsutdinov Taga-Baikali krais Gornõi asulas paiknevas sõjaväeosas kaheksa sõjaväelast. Tapmise põhjuseks peetakse isikute vahelisi suhteid ja vastuolusid ühe väeosa ohvitseriga. Süüdlase isa peab sündmuse põhjuseks Vene ja teiste SRÜ riikide relvajõududes olevat dedovštšinat.

See ei olnud esimene dedovštšina tagajärg ega pruugi kahjuks ka viimaseks jääda, kui seda nuhtlust sealsetes relvajõududes ei suudeta välja juurida.

Mina puutusin dedovštšinaga kokku ajateenistuse ajal Valgevenes Nõukogude Liidu (NL) armee 29. tankidiviisi remondipataljonis novembrist 1987 kuni maini 1989. Linnakus, kus ma teenisin, olid jalaväerügement (NL-i armees polk) ja mitu diviisi erialapataljoni: luure-, side-, pioneeri- ja minu remondipataljon. Hiljem paigutati pataljonid kõrval asuvasse linnakusse, kus oli suurtükirügement. Seega oli mul võimalik jälgida elu eriväeosades. Mina pääsesin väga kergelt võrreldes sellega, mis paljudele teistele NL-i armees teeninud eestlastele osaks sai.

Kuidas dedovštšina alguse sai?

"Ded" tähendab vene keeles vanaisa ja ka vanameest. Seegaon dedovštšina kauem teeninud ajateenijate vaimne ja füüsiline vägivaldne ja ebaseaduslik ning sõjaväemäärustikega kehtestatud korraga vastuolus olev võimutsemine vähem teeninud ajateenijate üle ehk meie mõistes määrustikuvälised suhted. Dedovštšina sai alguse 1960-ndate aastate lõpus.

Dedovštšina tekkimise peamiseks põhjuseks oli ajateenistuse lühendamine kolmelt aastalt kahele maaväes, neljalt aastalt kahele lennuväes ja piirivalves ning viielt aastalt kolmele mereväes.

Vähendamise aluseks oli 1967. aastal vastuvõetud NL-i seadus üldisest sõjaväekohustusest. Seaduse rakendamise käigus ei vähendatud juba teenivate ajateenijate teenistusaega, vaid uute teenistusse võetud ajateenijate teenistusajaks määrati kaksvõi kolm aastat. Seega sattusid koos teenima erineva ajateenistuse pikkusega ajateenijad, kusjuures varem teenistusse kutsutud olid juba omandanud teatava teenistuskogemuse.

Oma solvumist nende jaoks ebaõiglase seaduse rakendamise üle hakati välja elama hiljem kutsutud väiksema ajateenistuse kestusega ajateenijate peal. Olevat juhtunud sedagi, et kolm aastat teenima pidanud ajateenija sai hiljem koju, kui temaga koos teeninud kaks aastat teeninud ajateenija. Kui lõpuks olid kõik kolm aastat teeninud ajateenijad reservi arvatud, jäid neist üksustesse maha füüsiliselt ja vaimselt solvatud ja alandatud kaasteenijad, kes hakkasid kogetud alandusi maandama uute kaasteenijate peal, need pärast eelmiste lahkumist uute ajateenijate peal ning "kuri" oligi lahti lastud.

Dedovštsina peamiseks põhjuseks võib pidada ajateenistuse lühendamisega seotud protsesse, aga selle teket on mõjutanud ka järgmised asjaolud:

· Ajateenistuse lühendamise tõttu vajati rohkem kutsealuseid ja ajateenistusse hakati kutsuma kriminaalselt karistatud ja kinnipidamisasutuses viibinud isikuid, kes tõid kaasa kinnipidamisasutuste subkultuuri. See on venelaste enda dedovštšina tekke lemmikpõhjus. (Mul on sellele vastuväide: kui dedovštšina hõlmas kõiki NL-i relvajõudude üksusi, siis kriminaalkorras karistatud isikud saadeti peamiselt ehitusvägedesse ja oli üksusi, kuhu neid iialgi ei saadetud.)

· Teenistusse saabusidneed, kes ei olnud näinud II maailmasõda ja sellele järgnevaid raskeid aastaid ning nad olid suurema agressiivsusega kui varasemate kutsete ajateenijad. 1960-ndate lõpus toimus noorsoo aktiviseerumine üle maailma: läänes noorsoorahutused, terroristide aktiviseerimine ning Hiinas – "kultuurirevolutsioon".

· Vastukaaluks eelmisele lahkusid sellel ajal teenistusest viimased II maailmasõjas võidelnud ohvitserid ja allohvitserid, kes olid teravalt vastu igasugusele vägivallale.

Dedovštšinast kujunes NL-i relvajõudude ajateenijate subkultuur, mis oli laevastikus natuke teistsugune kui muudes väeliikides, sest seal oli teenistusaeg kolm aastat. Selles subkultuuris olid ajateenijad jagatud teenistusaja kestuse järgi hierarhilistesse kastidesse, millel oli oma nimi, õigused ja kohustused ning välised tunnused vormiriietuses.

Dedovštšinat oli igal pool, sealhulgas Kremli auvahtkonna rügemendis, allveelaevadel, Tallinna tänavatel patrullinud miilitsarügemendis, õhudessantvägedes ja Afganistanis sõdinud 40. armees ning väidetavalt sõjakoolides vanemate ja nooremate kursuste vahel. Kõige rohkem oli dedovštšinat ehitusvägedes, kuhu saadeti kõige madalama tasemega, sh kinnipidamisasutuses viibinud isikuid,ning ehitusvägedel ei olnud ka relvi.

Eliitvägedes soosis dedovštšinat äärmuslik sisekord ja õhudessantvägedes üksuse spetsiifikast tulenev kõrgendatud agressiivsus. Väidetavalt oli dedovštšinat vähe piirivalvevägedes, sest sinna saadeti väga hoolikalt valitud ja usaldusväärseid isikuid. Meil diviisis oli seda traditsiooniliselt vähe sidepataljonis. Mida kõrgem oli ajateenijate haritus, seda vähem oli dedovštšinat.

N Liidu lagunemise järel rajasid endised liiduvabariigid toonaste NL-i relvajõudude põhjal oma relvajõud ja koos muuga said kaasa ka dedovštšina. Peale Vene relvajõudude leidsin internetist andmeid dedovštšina kohta Valgevene, Ukraina, Kasahstani, Aserbaidžaani ja Armeenia relvajõududes. Ei saa välistada, et seda on ka teiste SRÜ riikide relvajõududes.

Dedovštšinaga sarnaseid juhtumeid on fikseeritud ka 1990-ndatel aastatel Eesti kaitseväes, viimasel juhul oli tegemist sama kutse ajateenijatega. Wikipedia andmetel oli dedovštšinaga sarnane ajateenijate subkultuur Ida-Saksa ja NL-i blokki kuulunud Poola relvajõududes. Sattusin mõned aastad tagasi pildi peale Põhja-Korea ajateenijatest, kus märkasin dedovštšinale omaseid erinevusi nende vormiriietuses.

Kiusamisest üldisemalt

Dedovštšina eripäraks on ülemate, eelkõige ajateenijatest jaoülemate võimuliialdused ehk väljaõppeks vajaliku drilli reeglite ületamine ja vahetu füüsiline vägivald. Dedovštšinaga kaasnes kiusamine, mis sisaldas vaimset ja füüsilist vägivalda, piinamist, alandusi ja alandavaid rituaale nii üksiku noorekui ka terve kutse ajateenijate suhtes, mis mõnikord võtsid pogrommi mõõtmed. Enne ajateenistusse tulles teadsid kõik, et dedovštšina on olemas, aga ometi loodeti seda vältida või sellele vastu hakata.

Kuna kõrgematesse kastidesse kuuluvad ajateenijad hoidsid kokku, nende vahel oli ringkäendus ja allasurutud kastid kokku ei hoidnud, siis murti allasurutute vastupanu ning enamik leppis sellega lootuses madalamasse kasti kuulumise aeg üle elada ja kõrgemasse kasti jõudes elada välja kogunenud vimm nooremate ajateenijate peal ja siis rahuliku südamega reservi minna.

Kiusamist põhjendati väidetega, nagu "Mind kiusati, mina kiusan" või "Ma ei kiusa sind nii paljukui mind kiusati, aga kiusan ikka" jne. Ma ei kuulnud kordagi seisukohti, mis oleks võinud kiusamise lõpetada. Otsisin internetist endiste vanakeste kahetsusi, aga ei leidnud neid.

NL-i ja praeguse Venemaa relvajõud erinevad meie omadest selle poolest, et koos ajateenistuses viibivad erikohtadest pärit ja mitme kutse ajateenijad, kes reservi minnes ei jää samasse reservüksusse. Kuna vahemaad on suured, siis on väike tõenäosus, et alandatu otsib alandaja üles ja maksab kätte.

Ajateenijate kastid

Dedovštšina jaotas ajateenijaid kastidesse teenitud aja pikkuse järgi, mida arvestati NL-i kaitseministri kaks korda aastas antavate ajateenistusse kutsumise ja ajateenistusest vabastamise käskkirjade järgi. Igal kastil oli oma nimi, mis erines üksuseti:

Kõige madalam kast, alla poole aasta teeninud ajateenijad – духи (vaimud): kohustus täita kõiki reegleid (vormiriietus, päevakord, rivikord) täielikult, kohustus alluda kõikidele kastidele, õiguseid ei ole, kodust saadetud pakid võidakse võtta käest, võimalik keeld omada sigarette ja külastada puhvetit (sõdurikodu), kohustus teha kõiki töid, millega hakkama saab

Alla aasta teeninud ajateenijad – молодые (noored): jätkuvalt allasurutud kast, reeglid on võib-olla natuke leebemad kui vaimudel, nendel on juba mingi teenistuskogemus ja selle võrra on elu kergem. Suitsu võis olla ja puhvetis võis ka käia. Kui oli mingi eriala spetsialist, näiteks keevitaja, siis oli ka elu kergem. Üldiselt noortest seersante ja spetsialiste kiusati oma ringkonnas, teised neid ei puutunud, sest kui seersanti kiusas vanem reamees, siis võis see kaasa tuua kriminaalvastutuse ja spetsialisti võis vanadel vaja minna.

Üle aasta teeninud ajateenijad – черпаки (kulbid) või фазаны (faasanid), esimene kõrgem kast. Noor viidi kulbiks üle rituaaliga, mis seisnes 12-st, seersandile 16 hoobist vanakese nahast vöörihmaga vastu istmikku, pärast mida andis vanake värskele kulbile oma vöörihma ja võttis omale ära endise noore vöörihma. Kulpe ei kiusatud, kuid nad allusid vanakestele. Neil oli õigus kiusata madalamaid kaste, kuid pigem olid nad vanakeste toetajad. Kulbid võisid juba osa reegleid vabamalt võtta: mütsi lükata kuklasse, vormijaki nööbid võisid lahti olla, nahast vöörihma võisid kergelt lõdvalt kanda, võisid tsiviilriideid kanda, näiteks sooja sviitrit vormipluusi all.

Üle pooleteise aasta teeninud ajateenijad – деды (vanakesed), kõige kõrgem kast, kõige rohkem õigusi, kõige rohkem vabadust, kõik teised kastid allusid neile. Märgilise tähendusega vanakeste jaoks oli 100. päev kaitseministri reservi arvamise käskkirjani. Sealt edasi kuni käskkirjani algasid omamoodi rituaalid, kõik ajateenijad lugesid päevi: vaimud ja noored selleks, et neid vanakestele kuulutada ja kulbid selleks, et nooremate teadmisi kontrollida.

Iga endast lugupidav vanake pidi vähemalt paar korda päevas vaimu või noore käest küsima, kui mitu päeva on käskkirjani, ja kui noor või vaim seda ei teadnud, siis järgnesid sanktsioonid. Pärast kaitseministri käskkirja jõustumist muutus vanake dembliks (дембель), kes valmistus reservi arvamiseks ja teiste kastide tegemistesse ei sekkunud, kuigi säilitas oma mõjuvõimu värskete vanakeste üle.

Dedovštšina igapäevaelus

Äratuse ajal pidid kõige kiiremini ärkama vaimud ja noored ning nemad pidid ka kõige rutem hommikuvõimlemiseks rivistuma ning kõige aktiivsemalt sellel osalema. Kulpide ja vanade ärkamine ja hommikuvõimlemisel osalemine sõltus väeosast ja kontrollijatest kuni selleni, et vanakesed ärkasid alles hommikusöögiks.

Pärast hommikuvõimlemist koristasid madalamad kastid kasarmut ja mõnes kohas tegid noored ära ka vanakeste voodid. Hommikusöögi järel olid kasarmusse jõudnud ka väeosa ohvitserid ja allohvitserid ning algas väeosa tavaline argirutiin. Ohvitseride ja allohvitseride silme all tavaliselt noori ei kiusatud, kuid omavahel olles jätkus see endistviisi.

Tööpäeva lõpus, kui ohvitserid ja allohvitserid olid lahkunud ja ajateenijad jõudnud tagasi kasarmusse, algas kiusamine uuesti. Siis jäi väeossa ainult ohvitserist korrapidaja, kes asus staabihoones. Kasarmuhoonetes olid ainult ajateenijad. Mõnedes väeosades pidid noored järgmiseks päevaks korda seadma vanakeste vormi, õmblema puhta krae vormikuuele, hooldama saapad jne.

Kõige halvem aeg noorte jaoks algas pärast ametlikku öörahu. Siis toimusid kõige suuremad vanakeste aktsioonid noorte vastu.Kiusati kiusamise pärast, aga kui päeva jooksul ei olnud noored kõiki nõudmisi täitnud ning kui ohvitserid ja allohvitserid olid teinud märkusi puuduste kohta, siis algas suuremnoorte vaimne ja füüsiline kiusamine, mis võis kesta poole ööni. Peksmise puhul üritati nähtavaid jälgi eelkõige näol vältida, näiteks kästi noorel käed risti otsmikule panna ja siis löödi nende pihta, nn "põder". Kui vanake oli toimkonnas või vahtkonnas, siis võis juhtuda, et kõiki töid tegi tema eest noor. Vahipostil seisis muidugi vanake ise.

Dedovštšina oli ka Afganistanis sõdinud NL-i 40. armees. Üllataval kombel ei leidnud ma infot seal aset leidnud tulistamiste kohta. Venelased põhjendavad seda, et kättemaksu vaenlase kaela ajada ei saanud, sest NL-i armee kasutas 5,45mm padrunit ja vastased 7,62mm padrunit ning lahangul oleks asi välja tulnud. Küll on teada mitu juhtumit, kus dedovštšina tagajärjel on põgenetud vastase poolele.

NL-i armee rahvaste paablis

Nõukogude armee oli rahvuslikult kirju. Minu rahuaegse koosseisuga pataljonis oli 75 ajateenijat 24 rahvusest. Ekstreemsetes oludes, milleks kahtlemata kasarmu on, tulid välja ühe ja teise rahvuse positiivsed ning negatiivsed küljed.

Rahvusgruppidest lähemalt:

· Slaavlased – venelased, ukrainlased, valgevenelased: kokku hoidsid ühest oblastist pärit ajateenijad. Ukrainlased hoidsid ka muidu kokku. Neil oli kõige lihtsam, sest keelebarjääri ei olnud. See oli NL-i armee põhirahvusgrupp.

· Kesk-Aasia rahvad: kasahhid, usbekid, tadžikid, türkmeenid, kirgiisid ja teised – slaavlaste kõrval teine suurem grupp. Hoidsid omavahel kokku ja suhtlesid üksteise keeles. Nende vahel eksisteerisid rahvuslikud käitumisreeglid ja hierarhia.

· Kaukaaslased: armeenlased, grusiinid, aserid ja teised Kaukaasia mäestikus elavad rahvad. Kõige agressiivsemad ja äkilisemad, paljud olid harrastanud võitlusspordi alasid. Allusid eelkõige oma reeglitele ja olid kõige vähem distsiplineeritud. Kuni 1988. a armeenlaste ja aserite tüli uuesti puhkemiseni hoidsid kõik kaukaaslased kokku. Nad olid ka kõige suuremad dedovštšina praktiseerijad.

· Teised Venemaa rahvad: tatarlased, baškiirid jt. Enamik islami juurtega. Teatava väärikusega. Juudid hoidsid kokku slaavlastega ja omavahel.Eksootilised rahvad: korealased, uiguurid, Siberi rahvad ja teised. Kuulusid oma kodukoha rahvusgrupi juurde või olid omaette.

· Baltlased: eestlased, lätlased ja leedukad. Meie hoidsime kokku. Baltimaadest pärit slaavlased hoidsid kokku teiste slaavlastega. Me olime teistest erinevad: nägime teistmoodi välja, rääkisime teiste arvates imelikes keeltes, kasutasime teist tähestikku ja olime välimuselt teistsugused. Me olime alati teiste suhtes vähemuses. Ohvitserid ja allohvitserid pidasid meist lugu, sest olime võrreldes teistega distsiplineeritud, taiplikud ja töökad. Kuna olime välimuselt nagu teised eurooplased, siis elati meie peal välja NL-is valitsenud II maailmasõja massihüsteeriaga seotud komplekse: sõimusõnad "fašist", "sakslane" ja selle laadsed alandused ning nendega kaasnevad löögid.Samuti löögid selle eest, et sul on sinised silmad ja blondid juuksedningkirjutad ladina tähestikus, olid vaimust või noorest baltlase jaoks igapäevane [1].

Kui Kesk-Aasiast või Kaukaasiast pärit ajateenijad olid väeosas enamuses, siis nad hülgasid tavalised dedovštšina põhimõtted ja allutasid teistest rahvastest ajateenijad sõltumata ajateenistuse kestusest oma ülemvõimule. See on dedovštšina erivorm "zemljatšestvo" (vn Землячество), mida esineb Vene relvajõududes siiani. Veel üks tähelepanek: mida vähem oli väeosas kesk-asiaate ja kaukaaslasi, seda võimekam oli väeosanii igapäeva tegevuseskui ka täidetavate ülesannete spetsiifikas.

Ülemate roll

Dedovštšinat ei saadud märkamata jätta, sest välised tunnused olid ilmselged. Laevas, eriti allveelaevas olid kõik koos ja ometi oli ka seal dedovštšina. Dedovštšina tagas väliselt väeosa toimimise: rivi oli korras, kasarmu puhas, tehnika hooldatud, kõik tööd tehtud ja polügoonil tegutsesid ajateenijad väliselt normaalselt. See oli peamine, mis sest, et see oli saavutatud teiste kiusamisega.

Väeosa ülema roll dedovštšina ohjamisel oli ja on peamine. Ülemast saab kõik alguse ja tema vastutab üksuse eest ja kujundab oma üksuse. Vanasõnagi ütleb piltlikult "kala hakkab mädanema peast". Nägin seda oma linnakus. Minu väeosas oli dedovštšinat vähe, sest meie mahtusime kasarmu ühele korrusele, meil oli korrapidajast ohvitser või allohvitser koguaeg kasarmus. Oma löögid ja alandused sai ikka kätte, aga öösel sai magada ja suuremat kiusamist ma ei kogenud. Minu väeosa kõrval oli sapööripataljon, mis mahtus ka kasarmu ühele korrusele ja sealgi oli ööpäev läbi väeosa korrapidaja, kuid siiski möllas seal dedovštšina.

Erinevus oli ülemates: meie ülem oli teeninud väeosas, kus oli olnud tulistamine dedovštšina tagajärjel ja piirid olid selgelt paigas. Väeosa korrapidaja pidi jälgima, et kasarmus valitseks ka tööpäeva välisel ajal kord. Igat võimalikku juhtumit uuriti põhjalikult. Näiteks libastusin autopargis järsul metalltrepil gaasimaskide kastiga ja sain sinika. Pärast selgitasin 2-3 nädalat kõikidele ülematele, et ma kukkusin, mitte ei saanud peksa – "kärbsest tehti elevant".

Pataljoniülem alandas ajateenijate vanemal, usbekist vanemseersandil auastet, sest ta oli kiusanud oma rahvuskaaslasest noort. Kõik see toimis. Sapööripataljoni ülem selline ei olnud ja seal oli kõva dedovštšina ning nägin seal teeninud eestlase sinikaid. Eriti halb on, kui ülem ise soosib ja osaleb vanakestega koos alandamisel.

Ülemate seaduslikeks vahenditeks olid:

· Distsiplinaarkaristused, millest karmimaks oli väeosa ülema määratud distsiplinaararest kuni 15 päeva, millele võis arestimaja ülem ja garnisoni komandant arestimajas päevi juurde lisada. Kuid erinevalt meist arestimajas viibitud päevad teenistusajale juurde ei läinud.

· Saatmine distsiplinaarpataljoni kuni kolmeks aastaks – seal viibimise aega ajateenistuse hulka ei arvatud, kuid karistust karistusregistrisse ei kantud. Distsiplinaarpataljonis oli karm kord 100-protsendilise määrustike järgimisega ja elu koosnes rivitreeningutest, kehalistest treeningutest, määrustike monotoonsest õppimisest ja raskest füüsilisest tööst. Distsiplinaarpataljonid on tänapäevalgi Valgevene ja Venemaa relvajõududes. Eestis oli Balti laevastiku distsiplinaarpataljon Pakri poolsaarel, mõned kilomeetrid enne Paldiskit. Klassikaline distsiplinaarpataljoni saatmise kaasus oli see, kui vanake lõi noore luu puruks.

· Tõsisemaks karistuseks oli juba tsiviilvangla – vabadusekaotuseks 15 aastat, äärmisel juhul surmanuhtlus.

Kuid kõiki kiusajaid distsiplinaarpataljoni ja vanglasse saata ka ei saanud ning asjad NL-i armees läksid nii hulluks, et 1982. aasta suvel anti välja salajane käskkiri nr 0100 määrustikeväliste suhete vastu võitlemise kohta. Mina sellest käskkirjast teenistuse ajal ei kuulnud.

Mis tegelikult NL-i armees juhtus, jääb Vene armee arhiividesse, kui just ei ole pealtnägijaid või muid infoallikaid. Oma jamasid oskavad venelased varjata. Seega, kui palju surnuks ja vigaseks peksti, jääb teadmata. NL-i armees hukkunu toodi koju tsinkkirstus, mida avada ei tohtinud ja mille mitteavamise üle tegid järelevalvet miilits ja KGB.

Kui juba haarati relva järele

NL-i armees juhtusid enesetapud ja tulistamised peaasjalikult vahtkonnas, sest NL-i sõdur puutus relvaga kokku just seal. Mina käisin kahe aasta jooksul kolmel laskeharjutusel, kuid umbes sajas vahtkonnas. Vahtkonnas oli relvale pidev juurdepääs ja 60 lahingupadrunit oli alati kaasas. Enesetappe juhtus vahtkonnas kogu aeg, meile räägiti neist mingi aeg vahtkonna instruktaaži ajal.

Kui otsustati aga kätte maksta, siis tulistati kiusajaid ja selliseid tulistamisi ei olnud üks.

Selle artikli jaoks infot kogudes leidsin internetist ühe 1980-ndate keskel Ida-Saksamaal teeninu albumi, mis sisaldas infot, et 1985. aasta mai lõpus ühes liikursuurtüki rügemendis tappis dedovštšinat enam mitte kannatanud reamees Kalinin vahtkonna vahetuse: neli inimest, kellest enamik olid kasahhid ja haavas veel mitut. Karistuseks oli 15 aastat vangistust.

1986. aastal tappis ühe meie diviisi tankirügemendi vahtkonnas olnud noor vahtkonnahoone kuivatusruumis kuus teda kiusanud vanemat ajateenijat. Tol ajal olid relvastuses muutuva raskuskeskmega kuulid ja surnukehad olid olnud koledalt moonutatud. Minu pataljoni ülem oli tulistamise ajal selle rügemendi ülema asetäitja relvastuse ja tehnika alal ning tegi toimunust järeldused. Seega ei muutnud ülemate suhtumist dedovštšinasse mitte käskkiri, vaid hukkunud.

1987. aastal tappis Novosibirskist Leningradi teel olnud vangivaguni konvoisse kuulunud leedulane Arturas Sakalauskas konvoi ülemast veebli (vnpraporštšiku), tsiviilisikust vagunisaatja ja kuus teda kiusanud ajateenijat, kellest kaks olid aserid. Sündmus sattus NL-is alanud avalikustamise aega ja sellest sai avalikkus teada. Sakalauskas kaotas toimunu tagajärjel mõistuse ning ta tunnistati vaimuhaigeks. 1990-ndate keskel toodi Sakalauskas Leetu ja rohkem teavet temast ei ole [2].

Dedovštšina VF-i relvajõududes

Olud olid teised ja juhtumid ei jäänud enam varjatuks. Olid tekkinud sõduriemade komiteed, mis avalikustasid dedovštšina juhtumeid. 1996. aastal tuvastati Vene relvajõududes 1000 dedovštšina tagajärjel kannatanut, aga 2001. aastal oli kannatanuid juba 1500. Hukkus 74 isikut, kellest 54 sooritas enesetapu. Samuti hakati avama hukkunud sõdurite tsinkkirste ja nii mõnelgi juhul on osutunud "õnnetuses hukkunu" hoopis surnuks pekstuks.

Mobiiltelefonide arenguga hakati kasarmutes toimuvat filmima ja Youtube'is on rohkesti videoid dedovštšinast ja selle ohvritest. Selliseid videoid on šokeerivalt palju. Kaasajastusid ka kiusamise meetodid: vanad hakkasid nõudma, et noorte vanemad kannaksid nende kontole ja telefonikaardile raha.

Alates 1. jaanuarist 2008 on Venemaa relvajõududes ajateenistuse kestus 12 kuud. Dedovštsina on vähenenud, kuid kadunud ei ole. Endiselt on Vene relvajõud mitmerahvuselised ning ikka veel on problemaatilisim grupp Põhja-Kaukaasia rahvad. Vaadates Youtube'i videoid, olen aru saanud, et kadunud on kulpide kast ja kokku on surutud vaimude ning noorte kastid. Jätkub kiusamine ja on nii surnukskui ka vigaseks pekstuid. Samuti varjavad relvajõud endistviisi kiusamise juhtumeid.

Viimane uudis vägivalla kohta Venemaa relvajõududes jõudis Eestisse enne jõule: Primorje (jälle Kaug-Ida) kohus mõistis kaks seersanti kümneks ja kuueks aastaks vangi selle eest, et 21. märtsil 2018 said nad käsu toimetada välilaagrisse reamees, kes tol päeval jättis sõjaväeossa ilmumata. Seersandid leidsid mehe kodus purjutamas ja tegid talle komandöri otsuse teatavaks. Kui reamees keeldus seda täitmast, otsustasid seersandid anda talle peksa. Kannatanu suri saadud vigastustesse samal päeval.

Mis aitab dedovštšina vastu?

Vastus on lihtne: teiste inimeste austamine, kõikide võrdne kohtlemine ja reeglite järgimine ning dedovštšina väiksemate ilmingute avaldumisel nendele reageerimine ja nende mahasurumine. Selleks, et dedovštšinast vabaneda, peab toimuma muutus venemaalaste peades. Igast nuhtlusest on võimalik jagu saada. Britid said üle-eelmisel sajandil jagu oma relvajõudude nuhtlusest – duellide pidamisest ohvitseride vahel. Venemaal on, millest õppida.

..............................

[1] Elu 1980-ndate NL-i armee ehituspataljonis on kajastanud ka Jaan Tangsoo oma romaanis "Kroonukuue kütkes", välja andnud Eesti Raamat 1991.

[2]Sündmusest tegi Aleksandr Rogožkin 1989. a mängufilmi "Karauul" ("Караул"). Avalikustamise (glasnosti) ajal hakati NL-s rääkima avalikult, milline vägivald on armees. Tehti veel filme, näiteks "Delai – raz!" ("Делай — раз!", 1990), "Sada päeva käskkirjani" ("Стоднейдоприказа", 1990). 

 

Ramil Šamsutdinovi juhtum

Ramil Šamsutdinov on rahvuselt tatarlane, pärit Tjumeni oblastist, enne ajateenistust tegelenud maadlusega ja isa on siseministeeriumi pensionär. Šamsutdinov kutsuti ajateenistusse juulis 2019. Teenistuskoht oli suletud Gornõi asulas asuv tuumarelvade hoiubaas. Juba neljandal päeval olevat Šamsutdinov kokku puutunud kiusamisega. Ta olevat kuulunud "murdumatute" hulka, seega seisis igal võimalikul juhul vastu dedovštšinale.

24. oktoobril astus Šamsutdinov vahtkonda. Vahtkonnaülem vanemleitnant D. Pjankov kiusas ja alandas teda: sundis une ajast määrustikke õppima, juba puhastatud WC-potti uuesti puhastama ja surus Šamsutdinovi pea WC-potti. Samuti öeldi Šamsutdinovile, et pärast vahtkonna lõppu kasarmus "lastakse ta alla" – vägistatakse.

Järgmisel päeval, kella 18.20 paiku vahtkonnavahetuse ajal kaotas Šamsutdinov kannatuse, haaras automaadi ja tappis kaheksa sõjaväelast: kaks ohvitseri, ühe lepingulises teenistuses oleva sõjaväelase ning viis ajateenijat, sealhulgas vanemleitnant Pjankovi. Kokku oli ta tulistanud u 90 padrunit ehk kolm salvetäit.

Selles väeosas teeninud endine ajateenija tunnistab, et väeosas oli tugev dedovštšina ja vanemleitnant Pjankov oli varemgi ajateenijate kallal vägivallatsenud. Algatatud on vähemalt kaks kriminaalasja, neist ühes on Šamsutdinov tunnistatud kannatanuks.

Värsket ajakirja "Sõdur" saab täismahus lugeda siit. 

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: