Kusagil 1990. aastate algupoolel ilmus ajalehes Eesti Ekspress pikk tabel okupatsioonivägedest Eestis, kus olid välja toodud nende vägede paiknemiskohad ja neis olevate mundrikandjate arvukus. Tabelis olevate arvude kokkuliitmisel oli siinse okupatsiooniväe üldarvuks saadud 122480 ja tabeli kokkupanijaks oli märgitud Rootsi luure.

See soliidne arv kandus edasi teatmikku "Nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud keskkonnakahjud Eestis", meie eruohvitseride kogu väljaandesse "Vene vägede lahkumine Eestist. Nii nad läksid!" ja 120 000-le ümardatult ka värskesse kooliraamatusse "Riigikaitse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele".

Töötasin selle populaarseks saanud esmailmutamise ajal kaitseministeeriumis ja sealse ametiposti toel olin ringi liikunud ka piirkondades, mis tollal üldjuhul eesti inimestele suletud olid, näiteks Naissaarel ja Paldiskis. Ning märkasin selles väidetavas rootsi luurajate üllitises arve, mis kuidagi ei klappinud minu tähelepanekutega.

Nii seisis selles pikas tabelis, et Naissaarel on võõrväge 5000 meest. Minu tähelepanekute järgi võis neid olla 500, mitte rohkem. Ja Paldiskisse pakkusid nood rootslased vist 13 500 vene mundrikandjat, kui mu mälu ei peta. Mina koos kolleegidegakaitseministeeriumist ning peastaabist hindasin selleks arvuks 4000–5000, ehk kolm korda vähem.

Nagu öeldud, Naissaare garnisoni olid rootslased kümme korda üle hinnanud (ilmselt ise seal kordagi käimata) ja ega teisteski paikades nende arvud meie kodukasvanud analüütikute hinnangutega ei klappinud. Meie hinnangute kokkuvõtteks saime, et uue vabariigi algaegadel, 1991. aasta sügisel, oli Eestis okupatsiooniväe meesjõudu ümmarguselt 34 000 meest, ei rohkem.

Eesti Vabariigil sellel ajal veel ühtegi väeosa ei olnud, kuna suures vabanemisõhinas oli unustatud nende formeerimisega algust teha. Uue vabariigi esimene relvakandja – kaitseliitoli taastatud siiski juba 17. veebruaril 1990 ja meie vahvad naisedki jõudsid naiskodukaitse taastamiseni vaid üks kuu pärast uue vabariigi sündi, 20. septembril 1991.

Kaitseväe taasloojad osutusid tollal sabassörkijaiks, meie relvajõudude taasloomise peaorganisaator kaitsejõudude peastaapki moodustati alles 31. oktoobril 1991, esimeste väeosade formeerimiseni jõuti aastal 1992.

Tankid Eestis

On selge, et okupatsioonivägi oli meil tollal alles sees. Ja mitte ainult vanamoeliselt öeldes püssimehed, vaid ka raske sõjatehnika, mille kohta on järgnenud aastad toonud üsnagi usutavaid arvandmeid. Soomusmasinate ja suurtükirelvastuse kohta näiteks on andmed 1990. aasta 19. novembri seisuga, mil Pariisis allkirjastati (ka N Liidu poolt) Euroopa tavarelvastuse lepe.

Sealt on näha, et tanke T-72 Ural oli Eestis 184 masinat; neist Keilas olnud 228. tankipolgul 94, Kloogal asunud 488. motolaskurpolgul 30 ja Tallinnas asunud 254. ja 482. motolaskurpolkudel kokku 60 – küllaltki, et "natsionalistide" kogunemisi laiali ajada, kui käsk oleks antud.

Nood T-72 kaalusid esialgu 41 t ja pärastlõhkesoomuse kilpidega katmist 44,5 t. Relvadeks olid neil 125 mm sileraudne kahur ja 12,7 ning 7,62 mm kuulipilduja. Kiirust oli neil 780 või 840 hj diiselmootori toel maanteel 60 km/h.Olgu võrdluseks öeldud, et tänapäeval end episooditi Eestis näitavad ameeriklaste Abramsidkaaluvad kuni 63 tonni ja nende kiirus 1500 hj gaasiturbiiniga on maanteel 70 km/h. Relvastus on Abramsitel enam-vähem sama – 120 mm kahur, üks 12,7 mm ja kaks 7,62 mm kuulipildujat. Tanki kaitseefekt on sellest paljukordne – 1991. aasta lahesõjas olevat ühe liikumatuks lastud Abramsi kohta tulnud 12 iraaklaste T-72.

Soomukid

Aga eks tankide kõrval olnud siin okupatsiooniaja lõpul ka muid soomusmasinaid, näiteks 178 neljateljelist amfiib-soomusveokit BTR-60 ja -70, sealhulgas hulk eriotstarbelisi masinaid nende põhjal: raadiojaamu, suurtükitule juhtimise masinaid jm. Eesti meeste poolt vene sõjaväelastelt äraostetuina jäi neist osa siia maha.

Veel oli siin 56 roomikuil liikuvat jalaväe lahingumasinat BMP-1 ja BMP-2. Kangesti tanki moodi amfiibmasinad, millistest BMP-1 põhirelvaks oli 73 mm sileraudne kahur pöördtornis, BMP-2-l aga 30 mm automaatkahur sealsamas. Need BMP-d kaalusid umbes 14 tonni (eelnimetatud BTR-60 ja -70 kaalusid vastavalt ligi 10 tonni ja kuni 12 tonni; mahutasid 10–14 jalaväelast.

Kõik 125 soomusveokit BTR-70 kuulusid Tallinnas Tondil asunud 254. motolaskurpolguehk nn Matrossovi polgu käsutusse. Samas oli ka pool tosinat BTR-60, neli BMP-2 ja tosinajagu amfiibsoomusvedukeid MT-LBT. Viimased pidanuks vedama suurtükke, laskemoona, välikatlaid koos kokkadega jms. Muidugi oli neid supikatelde vedajaid ka mujal Eestis, ühtekokku 46 masinat.

Suurtükid

Liikursuurtükke oli okupatsiooni lõpuaegadel Eestis vähe – vaid kaks 122 mm liikurhaubitsat 2S1 Gvozdika ja kaks 152 mm liikurhaubitsat 2S3 Akatsia Kloogal. Laskekaugused olid neil aktiiv-reaktiivmürskudega vastavalt ligi 22 ja 24 km. Eesti kaitseväele peatselt saabuvail Lõuna-Korea 155 mm liikursuurtükkidel K9 Kõu on see tublisti suurem.

Pukseeritavaid välisuurtükke käsitles Euroopa tavarelvastuse lepe suurtükisüsteemidena alates kaliibrist 100 mm, mistõttu algavad ka avalikustatud andmed sellest kaliibrist. Ja selgub, et 1990. aasta sügise seisuga olnud selliseid suurtükke Eestis vaid kaks 122 mm välihaubitsat D-30. Need olid tolle aja kohta modernsed suurtükid, mida sai oma lafetil horisontaalsuunas pöörata 360⁰ ja rauda taeva poole tõsta kuni 70⁰. Need haubitsad kaalusid veidi üle 3 t ja saatsid mürske kuni 15,3 km kaugusele ningkuulusid 488. motolaskurpolgule Kloogal, kus naabrimeestel 450. liikursuurtükipolgust oli tosinajagu reaktiivmiinipildujaid BM-21 Grad. Need olid üpris tapvad relvad, millistel veoautole Ural-375D oli paigutatud 3 m pikkune blokk neljakümnest torust siseläbimõõduga 122 mm.

Neist lasti välja mittejuhitavaid rakette pikkusega 2,88 m ja kaaluga üle 66 kg ning lennukaugusega 20 km. Eestis olevail väeosadel oli veel seitse tavalist klassikalist miinipildujat kaliibriga 120 mm.

Sõjalennukid

Kuid mingem nüüd Eestis olnud lennuväljadele. Arvukaimaiks neil olnud lennukeiks olid hävituslennukid Mikojan-Gurevitš MiG-23, mida 1991. aasta 1. jaanuari seisuga oli Haapsalu, Pärnu (Sauga) ja Tapa lennuväljadel kokku 104. Need olid muudetava noolsusega tiibadega lennukid, kiirusega kõrguses kuni 2500 km/h ja lennulaega 18 km. Selle lennuki NATO koodnimi oli "Flogger".

Praegu meie õhuväe käsutuses oleval Ämari lennuväljal baseerusid okupatsiooni lõpuaegadel 30 muudetava noolsusega tiivaga reaktiivpommitajat Suhhoi Su-24. Selle stardikaal oli ligi 40 t ning kaasavõetav pommi- ja raketilast kuni 8 t. II maailmasõjas oli selline last raskeil 4-mootorilistel pommilennukeil. Su-24-l oli mootoreid kaks, aga eelnimetatud hävituslennukil MiG-23 vaid üks.

Su-24 lennuomadused ei jäänud palju alla hävituslennukite omadele – lennulagi oli 17 km ja kiirus kõrguses kuni 2240 km/h; maapinna lähedal siiski vaid 1400 km/h.Aga nood Su-24 olid ebakindlad. Just N Liidu laguaastal 1991 läks Läänemere kohal, Gotlandi saarest ida pool 8. jaanuaril ühel Ämarist startinud lennukil mootor põlema ja lennuk kukkus merre. Kaks Su-24 lendurit katapulteerus ja nad päästeti talvekülmast Läänemerest.

Teine selline "rahutuvi" kukkus alla sama aasta 17. aprillil Ellamaal. Seekord said mõlemad lendurid, A. Bossõi ja I. Hismatulin, surma. Napilt pääses sellest surmamatsust läheduses töötanud ekskavaatorijuht Artur Tammeoks.

Tartu lennuväljal paiknesid okupatsiooni lõpuaegadel hoopis suuremad ja raskemad lennumasinad – keskmaapommitajad Tupolev Tu-16 ja Tu-22M3 ning transpordilennukid Iljušin Il-76. Neist Tu-16 olid pikkusega 34,80 m ja tiiva ulatusega 33 m. Kiirust oli neil kuni 992 km/h ja pommilasti kuni 9 t.

Tu-22M3 oli tublisti uuem, suurem, raskem ja kiirem lennuk – pikkusega 42,46 m ja muudetava noolsusega tiiva ulatusega 23,30–34,28 m. Stardikaal oli sellel kuni 126,4 t ja pommi- ning raketilast kuni 24 tonni. Kiirus kõrguses oli neil kuni 2450 km/h. Tu-22M3 veidi varasemal mudelil M2 lendas Musta mere kohal hilisem raudtee- ja lennundusajaloolane Mehis Helme, nende "vanemail vendadel" Tu-16 aga hilisem Eesti kaitseminister Enn Tupp ning tuletõrje- ja päästeameti juhataja Mati Iila.Ennekui viimane Tu-16 Tartust minema sai, kukkus üks neist 16. novembril 1990 lendutõusul puruks. Lennuki seitsmest meeskonnaliikmest hukkus neli.

Okupatsiooniaja lõpul baseerus Tapa lennuväljal kümme lahingukopterit Mil Mi-24P. Needki olid soliidsed lahingu- ja lennumasinad, milliste stardikaal oli 11,5 tonni ja rootori diameeter 17,30 m. Meeskonnas oli kolm liiget, neist piloot ja lendur-operaator istusid kopteri esiotsas, soomustatud kabiinis; pardatehnik istus selle taga olevas lastiruumis, mis võis mahutada kaheksa dessandimeest või 1500 kg lasti.

Raketid

Eesti taasiseseisvumise ajaks olid siinsed keskmaaraketid R-12 ja R-12 U siit Venemaale viidud ja USA-ga 1987. aastal sõlmitud leppe kohaseltäsja ka juppideks lõigatud, nagu suured vorstid. Olgu vaid meelde tuletatud, et 1950. aastate lõpust oli meie metsades varjul üheksa sellist raketibaasi, igaühes neli ballistilist raketti lennukaugusega 2000–2150 km ja tuumalõhkepea võimsusega 1,0 või 2,3 megatonni.

Küllap nii mõnigi vanema põlve lugeja mäletab, et 1962. aastal läks rakettide R-12 pärast lahti Kuuba kriis, mis oleks võinud viia III maailmasõjani. Asi sai alguse sellest, et tollase NSV Liidu juhi Nikita Hruštšovi käsul veeti neid rakette Kuuba saarele, kust olnuks hea, lähedane (ja edasi!) ameeriklasi tuumalaengutega tümitada. USA õhuluure aga avastas need raketid Kuuba sadamas ja tolleaegsel presidendil John Kennedyl oli otsustavust lasta oma sõjalaevastikul nn "vabaduse saar" blokeerida.

Vene kaubalaevu enam Kuubale ei lastud ja lugu lõppes sellega, et juba kohale jõudnud raketidki R-12 toodi saarelt ära. Ehk jõudis mõni neist seejärel Eestisse, et siitki 1987. aastal oma päriskodumaale kolida.Lühidalt öeldes, neist maailmalõpurelvadest oli taastekkinud Eesti Vabariik prii, aga 1. jaanuari 1991 seisuga oli Eesti praegustes piirides 48 statsionaarset õhutõrjerakettide divisjoni, mida siinmail tunti raketibaasidena. Neis asus umbes 1300 raketti neljast erinevast kompleksist, millistest osa võisid kanda ka tuumalõhkepäid.

Neist raketikompleksidest oli vanim S-75M2 Volhov, milliseid hakkas Eestisse tulema 1959. aastast. Okupatsiooniaja lõpul oli selliseid raketikomplekse siinmail seitse, rakettide margiks oli V-750M ja V-755. Nende kaheastmeliste rakettide kaal oli 2,16–2,40 t ja pikkus 10,73–10,78 m. Lennukaugus olnud neil üle 30 km ja tabamiskõrgus kuni 25 km – nii kõrgel tegelikult lennukid ei lennanud. Lõhkepea kaaluks oli 190–196 kg, mis tähendab, et lennuki allatoomiseks aitas ka selle lähedasest plahvatusest. Ja meenub, et sellel kompleksil oli ka tuumalõhkepeaga rakett V-760.

Tolle tuumalõhkepea kasutamiseni tol ajal kusagil ei läinud, küll aga kasutati neid rakette tavalõhkepeadega Vietnami sõjas ja mitmes Lähis-Ida konfliktis; vähemalt kahte raketti ühes isevärki sõjamängus ka NSV Liidus.See toimus 1. mail 1960, kui Sverdlovski lähedal Uurali kohal lasti seniitraketikompleksiga S-75 alla USA luurelennuk U-2, mida piloteeris Francis Gary Powers. Et minut varem oli samast raketipatareist välja lastud raketiga alla lastud vene hävi­tuslennuk Su-9, mille piloot hukkus, sellest muidugi tollase punapropaganda vaikis.

U-2 piloodil Powersil õnnestus langevarjuga maanduda ja näidiskohtuprotsessi järel pandi ta vangi. Aga seal ei tulnud tal kaua istuda. Juba 10. veebruaril 1962 vahetati "räpane ameerika spioon Powers" välja "vapra nõukogude luuraja" Rudolf Abeli vastu, nagu sovetlik ajakirjandus seda vahetuslugu kommenteeris.

Aga tagasi Eestisse. Levinuim siinne seniitraketikompleks oli S-125M1 Neva, mida oli 21 divisjoni. Selle kompleksi raketid olid tublisti väiksemad ja kergemad eelmistest – kaaluga 980 kg ja pikkusega 5,88 m. Lennukaugust oli neil 25 km ja tabamiskõrguseks oli kuni 18 km. Sellest kõrgusest piisas pea kõigi tolleaegsete hävitus- ja pommilennukite vastu, ainult eriehitusega luurelennukid lendasid kõrgemalt.

Selle raketikompleksi raketi V-601P lõhkepea kaal oli 73 kg ja tuumalõhkepead sellel ei olnud.

Suure tegevusraadiusega seniitraketikomplekse S-200V Vega oli Eestis 1990. aasta alul 11. Selle kompleksi raketid V-861 kaalusid 8 t ja olid 10,76 m pikad. Lennukaugust oli neil 240 km ja tabamiskõrgus ulatus 50 meetrilt 35 kilomeetrini. Nende rakettide tavalõhkepea kaalus 217 kg, sellest 88 kg oli lõhkeainet, mis märgi lähedale jõudes paiskas selle suunas teele 35000 väikest metallitükikest.

Olgu veel öeldud, et õhutõrjeraketikompleksi S-200 olevat lääne luure 1964. aastal esimest korda üldse märganud Tallinna lähedal. Ju siis algas selle juurutamine siit pihta. Aga õnneks meil suuremaid õnnetusi nendega ei juhtunud, nagu tuli ette 2001. aasta 4. oktoobril Mustal merel. Krimm oli tollal veel Ukraina oma ja selle õhutõrjujad läkitasid õppuste käigus õhku raketi V-861. Eks selle tarvis lennanud kõrguses ka reaktiivmootoriga märklennuk, aga seda selle raketi robotpea üles ei leidnud, püüdes oma sihtradarisse Gruusia ranniku lähedal lendava Venemaa reisilennuki Tu-154. Rakett lendas läbi 225 km ja põrutas selle lennuki koos 66 reisijaga ja 12 meeskonnaliikmega alla!

Lühikest aega, aastail 1990–92, oli Eesti pinnal tollasi moodsamaid nõukogude seniitraketikomp­lekse S-300PS. Nende arv tõusis siin üheksani, kuid siis viidi nad kibekähku minema – ei saanud ju riskida, et moodsad relvad "natsionalistide" kätte satuvad!Selle kompleksi raketid 5V55R ja 5V55KD olid paigutatud konteinereisse ja startisid vertikaalselt. Rakettide kaalud olnud 1664 ja 1480 kg ning lennukaugused vastavalt 75 ja 47 km.

Eks üpris suuri rakette olnud ka Tartu lennuväljal baseerunud pommitajate Tu-22M3 relvastuses. Näiteks tiibrakett H-22, mis kaalus 5,6–5,8 tonni ja lendas oma tuumalaenguga kuni 550 km kaugusele.

Sõjalaevad

Aga aitab rakettidest. Nimetame siin veel ära mõned sõjalaevatüübid, milliseid 1990. aastate alul meie sadamaist leida võis. Ja hakkame sellega pihta tolleaegsest tsivilistidele suletud linnast Paldiskist.Sealses Põhjasadamas ehk Vanasadamas baseerus 1. üksik raketikaatrite divisjon projekt 205 raketikaatritega. Raketikaatreid oli Paldiskis 14 ja ainult üks viidi neist Vene vägede Eestist lahkumisel minema. Ülejäänud tonditosinal kaatril monteeriti põhjadest ära pronksist või messingist kingstonid ja müüdi dollarite või Saksa markade eest läände – eurod olid veel tulemata. Augustatud põhjadega kaatrid uppusid muidugi sinnasamasse sadamamuuli äärde.

Paldiski Lõunasadamas baseerus kuni paarkümmend allveelaeva, need viidi minema. Minema sõitsid ka mitmesugused sealsed abilaevad.

Vahelduva eduga läks Vene sõjalaevadel ka Tallinna sadamais. Siingi krutiti osal laevadel nende kingstonid maha ja nii uppusid Miinisadamas viis projekt 30-bis  tüüpi hävitajat. Mäletan neid poolupakil lesimas sadamabasseinis, pealisehitised ulatumas üle veepinna. Ülejäänud sajakonnast sõja- ja abilaevast sõitis valdav osa siit minema, et samuti peatselt vanametalliks saada.

Värsket ajakirja "Sõdur" saab täismahus lugeda siit.