Kui uskuda terviseameti igahommikust statistikat, on Viljandimaa koroonavaba. Viirus on tuvastatud küll Harjumaal, Saaremaal, Pärnumaal, Võrumaal, Tartumaal ja Virumaal, kuid mitte Viljandi maakonnas. Ometi see nii ei ole. Juba läinud neljapäeval kirjutasime Sakalas, et ühel Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajal kahtlustatakse koroonat ning päev hiljem, et tema proov osutuski positiivseks.

Ametlikult keegi seda meile ei kinnitanud. Miks? Sest koolil ei ole õigust kellegi terviseandmeid avalikult jagada. Linnavalitsus lihtsalt ei teadnud sellest midagi ja terviseameti esindajaid on ajakirjanikel olnud viimastel päevadel väga raske tabada.

Ometi on see tuhandete inimeste jaoks ülioluline info. On vaks vahet, kas viirus levib 70 kilomeetri kaugusel või sinu kodukohas. Küllap mõtleb meil nii mõnigi inimene: jah, mingil hetkel jõuab see niikuinii siia, kuid praegu veel võib ju julgelt ringi käia, poodelda ja kasvõi kõrtsis istuda!

Teadmatus

Me teame juba, et COVID-19, või kuidas iganes teda nimetada, on ülimalt nakkav. Kui on esimene juhtum, tulevad kiirelt ka teised. Ehkki terviseametist kinnitatakse enamasti, et enne sümptomite ilmnemist on viiruse edasi andmine vähetõenäoline, pole kõik teadlased sama meelt.

Nii kirjutas Briti ajaleht Guardian eelmisel nädalal Singapuris ja Hiinas tehtud uuringute põhjal, et suur osa nakatamistest on toimunud ajal, mil viiruse edasiandja ei olnud veel haige. Millal ja kui palju täpselt on raske välja selgitada, kuid ka viroloogiaprofessor Irja Lutsar on öelnud, et haige on nakkusohtlik juba päev enne sümptomite ilmnemist.

Üks Viljandi gümnaasiumi õpetaja jõudis viiruse kandjana kolm päeva tunde anda, ilma et oleks midagi kahtlustanud. Aga kolmanda päeva õhtul jäi ta tõbiseks. Seega oli ta nakkusohtlik juba vähemalt kolmapäeval, võimalik aga ka, et teisipäeval ja varem.

Miks ma ühest näitest nii pikalt räägin? Õpetaja pole ju kuidagi süüdi, et ta nakatus, ega ka selles, et viirust teadmatult edasi andis. Ent pärast seda, kui viirus oli tuvastatud, pidanuks sellest võimalikult kiiresti informeerima kogukonda. Tõenäosus, et viirus oli edasi kandunud, oli ju väga suur. Temaga oli kokku puutunud rida õpilasi ja teisi inimesi, kes nüüd oma igapäevatoimetusi tehes üle maakonna laiali kandusid.

Ometi ei ilmunud Viljandimaa päevade kaupa ametlikku statistikasse. Sakala oli sellest küll kirjutanud, kuid leidub Viljandimaal neidki, kes lehte ei loe, ja isegi lugenutel tekkis paratamatult küsimus, kas see ikka tõele vastab, kui terviseamet sellest teada ei anna. Isegi üks riigikogu liige helistas ja nõudis aru, et miks me paanikat külvame.

Terviseameti vildakate arvude põhjus on üsna kummaline. Nimelt näitavad need seda, kus proov on võetud, mitte seda, kus haige elab. Väidetavalt on selle väljaselgitamine liiga keeruline.

Jah, kui mõni patsient elukoha kohta valetada otsustab, ega terviseameti töötajatel detektiivi mängimiseks aega küll ei ole. Kindlasti küsitakse kõigilt nende isikuandmeid. Miks siis on nii keeruline vastuseid avalikkusega jagada? Või kogutakse andmeid taas paberi ja pliiatsiga nagu piiril? Lisaks Viljandimaale võib sel moel statistikat tehes olla teadmatuses veel nii mõnigi Eesti maakond.

Haigus ei ole häbiasi

Sellel lool on aga veel üks peatükk. Nimelt on Viljandi gümnaasiumi eripäraks, et koolil pole oma spordisaali. Kehalise kasvatuse tunnid toimuvad lähedal asuvas spordikeskuses.

Gümnaasiumihoone suleti kohe, kui kahtlus viirusest teatavaks sai, alustati desinfitseerimistöödega ja kõiki nakatunud õpetajaga kokku puutunuid teavitati. Spordikeskuses käis aga elu rahulikult edasi. Mitte kedagi ei hoiatatud, maja jäi avatuks.

Viljandi linnavalitsus ütleb, et seal ei teatud, et tegemist on kehalise kasvatuse õpetajaga. Viljandi gümnaasium väidab, et kool ei tohtinud sellekohast infot edastada, sest tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Ning üllatus-üllatus: terviseamet väidab sisuliselt sedasama.

Tsiteerin ameti meedianõunikku Eike Kingseppa: "Tööandjaid ja kohalikku omavalitsust teavitades lähtub terviseamet sellest, et inimese terviseseisund kuulub eriliigiliste isikuandmete hulka, mistõttu ei ole meil võimalik anda konkreetse inimese kohta infot. Küll aga on töötajal endal võimalik tööandjale teada anda, et tal on viirus tuvastatud."

Ehk siis, kui üht vana ingliskeelset nalja kohendada, oli üks töö, mida Igaüks oleks võinud teha, aga Igaüks arvas, et Keegi Teine teeb seda. Ja kes siis lõpuks tegi? Mitte Keegi.

Või ei, siiski. Keegi tegi. Linnavalitsus sai reede hilisõhtul Sakalalt nakkusohtliku inimese spordikeskuses töötamisest teada ja kuuldavasti hakatakse seda sel nädalal desinfitseerima. Loodetavasti oskavad ka seal viirusekandjaga kokku puutunud inimesed tänu veebis ilmunud artiklile enda ja teiste tervise suhtes valvsad olla.

Ent ametkondlikud struktuurid ei tohiks jääda lootma, et ajakirjandus teavitab, kui nemad seda ei tee. Ka eriolukorras peavad kehtima demokraatliku ühiskonna seadused, kuid nende piires on samuti võimalik elutähtis info edasi anda.

Ühes on terviseameti meedianõunikul siiski õigus. Nimelt nakatunul endal on alati võimalik kõigile öelda, et tal on koroona.

Ma mõistan, et haigel inimesel on halb olla ja hirm, kindlasti kardetakse ka stigmatiseerimist, vähemalt esialgu. Ent varem või hiljem kasvab nakkusekandjate arv nii suureks, et terviseamet ei suuda ka parima tahtmise korral kõiki kontaktseid välja selgitama ja hoiatama hakata.

Seepärast soovitan ma inimestel, kes on viiruse külge saanud, sellest avalikult teada anda. Kas või sotsiaalmeedias, kindlasti aga kõigile sõpradele-tuttavatele-töökaaslastele, et nood teaksid omakorda ette vaadata. Haigus ei ole häbiasi ja mida rohkem me sellest teame, seda tulemuslikum on meie vastupanu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.