1

Koroonaviiruse pandeemia on kohutav. Võib-olla seda kohutavam, et inimkond tervikuna pole kunagi varem nii hästi elanud. Võrreldes 19. sajandiga oleme teinud võimsa hüppe teaduses, tehnoloogias, meditsiinis, igapäevases elukvaliteedis.

Ainuüksi see, kui kiiresti kasvab inimliigi arvukus, näitab, et nälg, sõjad ja enneaegne surm alluvad hämmastavalt suurel määral inimeste kontrollile. Kui kõikide rahvaste juhid seda siiralt tahaksid, poleks kuskil nälga ega sõda.

Vägeva kasvuga käib kaasas igati loogiline küsimus, kui kaua pidu kestab? Õieti pole see küsimus, vaid mure. Seni on homo sapiensi pidu üha tempokamalt jätkunud 300-400 tuhat aastat.

Oh, kaunis hetk, sa viibi veel, õhkab inimkond, vaadates häiritult, kuidas planeet hakkab kitsaks jääma. Alles see oli, kui tundus, et puhtuse tagamiseks piisab solgitoru jõkke suunamisest ja et kui plastikpudel on põõsas, siis pole seda olemas.

2

Inimene muudab oma keskkonda. Üldiselt siiski mugavamaks, aga pikas vaates vaeseks, ehk tervisele ohtlikukski. Lääne-Euroopa raiuti juba keskajal metsast üsna lagedaks. Kuna mujal maailmas metsa veel on, tuleb Lääne-Euroopa selleta toime. Aga kui mujal ka metsad maha võtta? Iga taoline samm viib kuristiku poole.

Paljud teadlased hoiatavad, et inimkond tõstab planeedi pinnatemperatuuri ning on jagu saamas pooluste jäämassiivist. Muidugi võib vaielda. Kolmekümne-neljakümne aasta eest muretseti osoonikihi hõrenemise pärast. Praegu olevat osooniga enam-vähem hästi. Polegi selge, kas aitas külmutusseadmetes freoonist loobumine või on tegu loodusliku tsükliga.

Häda on selles, et kogu oma võimsuses ei tea inimkond täpselt, kuidas meie tegevus mõjub. Või vähemalt ei tea üksikisik, mida iga pealtnäha väike samm kaasa toob. Osa kliimakatastroofi jutust võibki olla liialdus, ehk isegi äraspidine viis inimkonna vägevust kinnitada. Sisendame endale usku, et suudame kontrollida suuri kliimatsükleid.

Tõde kipub olema kirju, mitte mustvalge. Ja mitte kaunilt kirju, vaid midagi taolist nagu saavutab laps plastiliinipulkadega mängides – pruunikas mass, milles hulgas on erksavärvilisi kihistusi.

Praktikas pole tähtis, mil määral kliima- ja keskkonnateemalised hoiatused paika peavad. Igal juhul on selge, et keskkonda tuleb võimalikult vähe reostada. Me elame siin.

3

Ootasime kliimakatastroofi, seekord saime midagi muud. Kliimakatastroofi peetakse, ja küllap õigustatult, millekski, mille oleme ise esile kutsunud. Ja seega on see justkui tõuaretajale hambaid näitav pitbullterjer, tuleb vaid välja nuputada, kuidas see kontrolli alla saada või kahju vähendada. Koroonaviirus on deus ex machina. Seega tundub meile praegu, et vesi on tõesti ahjus. Eks ongi.

Me võime koroonaviirusesse surra. Pandeemia on võõras ja hirmus, kuid arvestades, millistest taudidest on inimkond varem jagu saanud, on põhjust uskuda, et surm ei laasta nagu katk keskajal või Hispaania gripp 20. sajandi alguses. Esimene koroonavaktsiin läks esmaspäeval testimisse, ehkki selle kasutuselevõtuks kulub aasta või rohkemgi.

Kui Covid-19 haigestumine Hiinas tuurid üles võttis, mõtlesime vist kõik, et seegi läheb meist mööda. Muud hiljutised epideemiad – seagripp, linnugripp – jätsid Lääne inimese peaaegu puutumata. Meie siin Eestis peame end Lääne osaks, ja mitte õigustamatult. Meile jõudis sigade katk, mis õnneks ei nakku inimesele. Mõne nädala eest naerdi Eestis koroonahirmu üle, nüüd kurjustatakse riigijuhtidega, et varem piire kinni ei pandud.

Moraalses mõttes teeb koroonapandeemia talutavaks see, et tavakodanikul pole mingit põhjust ennast süüdi tunda. Erinevalt kliimakriisist või -katastroofist, mis tähendab isiklikku pärispattu. Koroona kui üllatav oht on tähelepanu keskpunktis, justkui oleks see ainus mure. Kahjuks pole nii, et koroonast tervenedes on kliimamured murtud. Ühe katastroofi möödumine ei välista teist.

4

Usk on imeline nähtus. Poolteist kuud arvati Läänes, et koroona ei saa väga hulluks minna.

Meil on kanalisatsioon, külm ja soe vesi, seep, hea toitumus ja tugev immuunsüsteem. Hiina sammudest oleks võinud järeldada, milliseid meetmeid on tegelikult tarvis. Aktsiaturud, mis on kümme aastat kasvanud ja mullu tegid hokikepikasvu, reageerisid isegi Itaalia õnnetule olukorrale optimistlikult.

Massid on intertsed. Kui üle-eelmisel nädalal lisandus aga saudide ja venelaste naftahinnasõda, kukkusid aktsiaturud väga valusalt. Samal ajal on alles nullitud eelmise aasta tohutu börsitõus, nii et kukkumisruumi on.

Kui usk viimaks murdub, siis taastub see visalt. Börsid on suurel määral hasartmäng. Kohe näeme Eestis aga koondamisi ja pankrotte ja mitte börsimängu, vaid koroona pärast. Hotellid, üritused, kultuurikorraldus ning kes teab veel.

Küllap elame üle. Raha on kõigest numbrid. Päris nälga Eestis vaevalt keegi jääb, kuigi majanduskriis tuleb kardetavasti taasiseseisvunud Eesti sügavaim. Kuid üldine elatustase ei lange tasemele, kus see oli kolmkümmend aastat tagasi, ammugi mitte keskaja või antiigi tasemele. Sotsiaalsed struktuurid säilivad. Kuni ei ilmu viirust, mis hävitab maailmast arstid, ettevõtjad, pankurid, programmeerijad, insenerid, juristid ja muud targad inimesed, tuleb inimkond toime.

5

Oht on võimalus. Realiseerunud oht seda enam. Järgnevgi pole originaalne mõte, kuid annab loodetavasti jõudu koroonaviiruse ja majanduskriisiga silmitsi seista. Täna, 18. märtsil 2020, on Eesti linnades tänavad tühjad. Väga võimalik, et lähinädalail töötavad kodust peaaegu kõik eestlased, kellel see on võimalik. Me liigume vähem. Tarbime vähem. Kogu maailmas väheneb õhusaaste.

Piirid sulguvad. Väga võimalik, et sel nädalal toimuvad mitmel pool viimased reisilennud, enne kui need teadmata ajal uuesti algavad. Tarneahel muutub õige kitsaks. Hiinast ei tule ju ainult suvaline nodi, vaid väga olulised poolfabrikaadid, toorained, seadmed ja seadmete komponendid. Ka paber, millele trükkida raamatuid ja ajalehti.

Eestis e-raamatuid eriti ei osteta. Nende hind erineb liiga vähe paberraamatust. Praktilistel põhjustel – kui raamatu tiraaž pole tuhandetes, moodustab suurema osa raamatu hinnast autori, toimetaja ja kujundaja panus ning kõige rasvasemalt raamatupoe marginaal. Ja paberraamatu lugemine on mõnus. See võib olla maitse asi. Fakt on, et ka e-raamatut saab lugeda. Tegelikult on küsimus ümberõppimises. Raamat ei pea olema paberist.

6

Miks on hea, kui läheme üle e-raamatutele? Lihtne. Raamatud ja üldse trükised mõjutavad metsalangetamist. Mõnus maheinimene, kes armastab õhtul teetassikese kõrvale paberraamatut lugeda ja allkirjastab petitsiooni lageraie vastu, on silmakirjalik, või ei usu petitsiooni, millele alla kirjutab. Ka tahvelarvutil või e-lugeril on keskkonnamõju, kuid kui see mõistliku aja vastu peab, ei anna vist vaielda, justkui oleks paberraamat keskkonnale parem.

Raamat raamatuks. Koroonaviirus, majanduskriis ja üleilmse tarneahela häired annavad meile palju muid võimalusi päriselt digitaliseeruda, enda harjumusi muuta. Täpsemini, harjuda uutega ja mitte naasta vanade juurde. Suurem osa koosolekutest on kas mõttetud või saab peetud inimesi füüsiliselt kokku kutsumata.

Räägitakse, et arstidel on Eestis suur töökoormus, aga enne viirusepuhangut kutsuti ikkagi suhteliselt väikeste muredega vastuvõtule. Kui katkuajal saame asjad üle interneti aetud, siis järelikult see toimib.

Me ei pea iga päev töö ja kodu vahet sõitma, ei auto ega ühistranspordiga, rääkimata sellest, et lennata ülearu tihti mööda ilma, küll puhkuse, küll töö pärast. Me ei pea vaba aega kaubanduskeskuses veetma. Me ei pea kandma tuttuusi rõivaid – see, et need on kallid ja öko-märgiga, on kamuflaaž, keskkond võidab pigem sellest, kui toimivat asja kasutada kaua.

Isegi autode puhul võib see paika pidada, kui tegu pole väga januse naftaõgijaga. See jutt ei tule mingilt moraalselt kõrgelt positsioonilt, vaid inimestelt, kes on harrastanud pea kõiki neid tarbimispatte.

7

Sõber kukkus kolmanda korruse aknast maha, lebas tükk aega kunstkopsu küljes. Ei saanud suitsetada ning jättiski mõneks ajaks maha, aga nüüd kimub jälle.

Kui koroonaviirusest jagu saame, võiks vähemalt püüda jätkata kodukontorite kasutamist, pidada koosolekuid veebi kaudu või jätta rohkem otsustamist iga töötaja enda vastutusele. Vahet pole, kas usud kliimakatastroofi või mitte, heitgaasid on kehvad ja selles veendumiseks piisab võrdlevast hingamisest - kesklinnas autode vahel ja kusagil rabas või männikus.

Õpime asju kauem kasutama või vähemaga toime tulema. Kui majanduskriis ja koroona möödas, ei pea ometi kaotatud aega tagasi tegema ja uut telefoni ostma, kui vana töötab?

See ei tähenda, et inimkond peaks loobuma hästi toimivast turumajandusest. Majanduskasv on mitte ainult vajalik selleks, et paremini elada, vaid et inimkond üldse toimiks. Turumajandus on evolutsiooniliselt mõistlik majandusmudel ning peab säilima.

Ressursse saab aga veel paremini kasutada. Näiteks tarbida vähem bensiini, uusi rõivaid ja suusareise, kuid see-eest teha hambad tipp-topp korda, tellida endale põhjalik geenianalüüs, koguda vara laste kolledžifondi või paigaldada majale päikesepaneelid.

Valikute küsimus. Ja meil on aega. Kahjuks. Kui tundub, et viirusekriis kestab kohutavalt kaua, siis majanduskriis kestab kardetavasti veel kauem. Kõik see toob muret ja kurbust. Ehk pakub lohutust asjaolu, et mida kauem need kriisid kestavad, seda rohkem oleme sunnitud katsetama uut elukorraldust. Ja see tähendab reaalset võimalust loodust vähem survestada ning võib-olla isegi planeedi kliimat vähem häirida.