Avaliku arvamuse uuringu tulemused näitavad, et valdavalt inimesed mõistavad koroonaviiruse tõsidust ning usaldavad riigi soovitusi. See on nakkustõrjes kõige olulisem ressurss, aga see on väga habras.

Varjamine ning jõuga ähvardamine võib usaldust söövitada, jättes valitsuse tööriistakasti ainult politseilised meetodid. Lisaks täheldati suuri vajakajäämisi eakate informeerituses, mis on ohtlik ning mida tuleb sihitatult parandada.

Nakkustõrje esimeses etapis, mil riigisisest levikut ei olnud, seisnes riigi tegevus üksikute nakatunute isoleerimises, nende kontaktsete tuvastamises ja karantiini suunamises. Selles etapis sõltus nakkuse leviku tõrje efektiivsus eeskätt ametiasutuste tööst ning üksikute nakatunute vastutustundest.

Praeguses etapis, mil riigisisene levik on ulatuslik, aitab plahvatuslikku nakatumiste kasvu ära hoida ning nõnda elusid säästa üleüldine sotsiaalne distantseerumine. Selle tulemuslikkus sõltub sellest, kuivõrd on inimesed vabatahtlikult valmis järgima riigi poolt kehtestatud reegleid ja soovitusi.

Eriolukorra kehtestamise järgselt pidi Eesti riik kiiresti teavitama inimesi uue haiguse ohtudest ning vajalikest muudatustest inimeste käitumises. Et hinnata, mil määral on riik oma sõnumitega erinevate ühiskonnagruppideni jõudnud, viisime koostöös sotsiaalministeeriumiga läbi avaliku arvamuse uuringu.

Eesmärk oli tuvastada võimalikke puudujääke elanike informeerituses, mis võimaldaks kohandada riigi kommunikatsiooni. Küsitluse viis läbi Norstat perioodil 18.- 23. märts 2020, selles osales 1132 inimest peamiselt juhuvalimiga telefoni teel. Uuringu metoodika ning täpsemad tulemused leiab loo lõpust.

Eesti riigi kommunikatsioon on hea ja üldiselt saavutab oma eesmärgid

Leidsime, et enamik Eesti elanikest olid kiiresti aru saanud kõige tähtsamatest koroonaviirusega seotud sammudest, nimelt nad:

• mõistavad koroona viiruse tõsidust (71%),
• ei külasta rutiinselt eakaid sõpru ega sugulasi (78%),
• pesevad tihti käsi (90%),
• väldivad sotsiaalset kontakti (62%)
• helistaks sümptomite tekkel oma perearstile (80%).

Samuti oli valeinformatsiooni levik väga piiratud (näiteks vaid 3% tarbisid kanget alkoholi viiruse peletamiseks, 5% vältisid välismaalasi, 2% läheksid sümptomitega EMO-sse). Vaatamata väga lühikesele ajaperioodile, infoedastuse suurele mahule ning sellega kaasnevale infomürale on Eesti inimesed silmapaistvalt hästi informeeritud koroonaviiruse olulisematest epidemioloogilistest ja ühiskondlikest aspektidest. Inimesed teavad, kuidas vältida viirusesse nakatumist ja selle edasi levitamist.

Eakad ei tea oma riski

Samal ajal näitas uuring, et vanemate inimeste seast (75+) ei teadnud 87 protsenti vastanutest, et haigus võib neile olla ohtlikum kui teistele vanusegruppidele.

Epidemioloogilised uuringud Hiinast aga näitavad, kuidas haigus olla kümme kuni sada korda tõsisem eakatele, võrreldes sellega, kui haigestub noorem patsient.

Teiseks ei plaaninud vanemad vastanud ennast kodus ravida (68% ei märkinud seda vastust) ega teavitada oma kontakte (73% ei märkinud seda vastust).

See paneb suure vastutuse eakate lähedastele ja perearstidele, kes peavad eakaid informeerima just nende erilisest haavatavusest ning vajadusest püsida kodus.

Madalama sissetulekuga inimesed vajavad rohkem infot

Madalama sissetulekuga ja haridusega inimeste seas olid teadmised ja käitumised samuti nõrgemad. Näiteks vaid 23 protsenti nendest kelle netosissetulek oli kuni 500 eurot, teadsid, et viirus on eakatele ohtlikum.

Vastav määr nendel, kelle neto sissetulek oli üle 1500 euro, oli 56 protsenti ehk kaks korda suurem. Sarnast kahekordset vahet on näha, kui võrrelda alg- või põhiharidusega inimesi (28%) kõrgharidusega inimestega (55%). Sellised sotsiaalmajanduslikud informatsiooni ebavõrdsuses võivad suurendada tervise ebavõrdsust.

Noortel ja vanematel on eri informatsiooni allikad

Nooremad inimesed tarbisid rohkem internetipõhist informatsiooni (sinises) ja vanemad inimesed tarbisid rohkem massimeediat (punases).

Eestivenelaste informeeritus on hea

Aastate jooksul läbi viidud küsitlused ühiskonnaelu erinevate tahkude kohta on tuvastanud eestivenelaste märgatavalt kehvema informeerituse, võrreldes eestlastega. Kuna koroonaepideemia puudutab kogu ühiskonda, oli oluline teada, kui hästi on riiklikud soovitused jõudnud eestivenelasteni.

Esiteks, ootuspäraselt tuvastasime, et eestlased ja eestivenelased saavad informatsiooni koroonaviiruse kohta mõnevõrra erinevatest kanalitest. Näiteks on eestivenelaste puhul suurema osakaaluga internetis leitav informatsioon. Samas on ERR-i hinnangul venekeelsed ERR-i kanalid kriisi ajal jälgitavamad kui kunagi varem.

Positiivse üllatusena leidsime aga, et infoallikate erinevusele vaatamata vastasid eestlased ja eestivenelased küsimustele hämmastavalt sarnaselt.

Näiteks koroonaviiruse ohtu endale ja oma lähedastele peeti pigem tõsiseks nii eestlaste (72%) kui ka eestivenelaste (67%) seas. Samuti helistaksid nii eestlased (81%) kui ka eestivenelased (77%) sümptomite tekkel perearstile, mitte ei tormaks EMO-sse (vastavalt vaid 1% ja 3%). Mõlemad rahvused pesevad tihedamini käsi (89% ja 90%) ja väldivad sotsiaalseid kontakte teistega (63% ja 59%).

Lõviosa eestlastest ja eestivenelastest on suuresti vähendanud eakate külastamist. Siiski, märkasime siin umbes kahekordset erinevust, kus seitse protsenti eestlastest vastanutest valisid "Jah, külastan eakaid sugulasi ja sõpru kuna, sest selleks on argine vajadus", samal ajal kui eestivenelaste seas oli selle valikuga vastanute määr 16 protsenti.

Seda ainsat rahvuselist erinevust võiksid tuleviku uuringud korrata, et tuvastada, kas tegu oli juhusliku leiuga või probleem vajab sihitud kommunikatsiooni.

Järeldused

Uuring näitas, et Eesti inimesed on äärmiselt hästi informeeritud koroonaviiruse ohtudest ning teavad, kuidas ennast ja oma lähedasi kaitsta. Inimesed muretsevad oma lähedaste pärast, on avatud riigipoolsele ametlikule informatsioonile, on sõnumit kuulanud ja käitumist korrektselt muutnud. Nii soolised kui ka rahvuselised erinevused informeerituses on väikesed. Küll täheldasime tähtsaid puudujääke vanemate inimeste informeerituses.

Meie hinnangul on riik valinud tõhusa kommunikatsioonistrateegia, mille nurgakiviks on läbipaistev tegutsemine. Selle näiteks on igapäevased ametiasutuste pressikonverentsid, mil riigiteenistujad jagavad hetketeadmist ning teevad seda ka siis, kui uudisväärtuslikku on vähe.

Kommunikatsioon on üldiselt olnud aus ja kui mõnest võimekusest on puudu, on seda tunnistatud. See kõik on tekitanud usaldust, mis soodustab riiklike soovituste ja reeglite vabatahtlikku täitmist.

Soovitused

Meie esimene soovitus on jätkata ausa ja heatahtliku kommunikatsiooniga, mis toimib hästi tööealistele inimestele. Loodud usaldus on erakordselt väärtuslik ja kallis ressurss kriisi ületamisel, aga seda tuleb pidevalt ehitada. Kuna kohati on ka märgata näiteid ebaõnnestunud kommunikatsioonist, siis toome kaks näidet.

1. Kuressaare haigla ütles ERR-i reporterile, et terviseamet on keelanud neil haiglaravil viibivate inimeste arvu avalikustada. Vaatajale võis jääda mulje, et tegemist on info varjamisega mis söövitab usaldust valitsuse vastu.
   Sama sõnumi oleks saanud esitada ka usaldust tekitaval moel: "Selleks, et sama asja kohta ei läheks korraga ringlusesse mitmeid vastukäivaid numbreid, oleme terviseametiga kokku leppinud, et me jagame informatsiooni ühest kohast kindlate reeglite alusel. Nii saame vältida vastukäivaid sõnumeid, infomüra ning tagada, et avalikkusel tekib olukorrast tõene ülevaade. Terviseamet avaldab vastava info täna kell 16."
2. Siseminister Mart Helme ähvardas neid, kes sotsiaalse isolatsiooni reeglist kinni ei pea, karistustega. Muidugi, reeglite järgimine on avalik huvi ning selle kaitseks on riigil olemas ka politseilised meetodid. Jõuga ähvardamisel tuleb aga olla ettevaatlik, sest seal, kus on ähvardamine, ei ole enam usaldust. Ja seal, kus ei ole usaldust, ei olegi enam peale jõu ühtegi tööriista, millega ühiskonda juhtida.

Seega soovitame esmalt rahulikku ja ausat selgitamist nii hetkeseisu kohta kui ka pikema plaani kohta, kuidas me kriisist väljume.

Meie teine soovitus on luua eraldi tegevuskava vanemaealiste inimeste informeerimiseks, seda vastavalt rahastada ja seejärel jälgida. Näiteks on Suurbritannia ja Iirimaa koostanud spetsiifiliselt juhiseid eriti haavatavatele patsientidele, et nad püsiks kodus isegi siis, kui neil sümptomeid pole, vajadusel mitmeks kuuks.

Eestilgi on vaja spetsialiste koostöös sarnane juhend luua, mille alusel on võimalik käivitada süsteemne informatsioonikampaania just eakate poolt tarbitud meedias. See peaks hõlmama mitte ainult rangema sotsiaalse isolatsiooni tutvustamist eakatele, aga ka vastuseid praktilistele küsimustele, kuidas isolatsioonitingimustes toime tulla (sh. kontaktisik või sotsiaalabi, et teistega võrreldes pikemalt kodus olla ja sümptomi tekkel kontakte teavitada, vaimne tervis, majandusraskused jm).

Tunnustame Eesti Perearstide Seltsi kodulehel leitavat videot "Kuidas kaitsta eakaid", kuid arvatavasti on vähesed eakad selle video juhiseid oma infokanalites kohanud. Eakad võiksid olla sellisele suunitletud teavitusele avatud.

Ehkki informeeritus võiks olla eakate seas parem, on usaldus siiski kõrge. Nendele suunatud teavitamine oleks kergesti teostatav olemasoleva kommunikatsioonistrateegia lisana. Uue tegevuskava toimimist soovitame kord nädalas seirata populatsioonipõhiste telefoniküsitlustega. See võib aidata langetada koroonaviirusest tulenevat nõudlust haiglate ja intensiivravi järele kui ka surmade teket.