Peeter Espak: avagem viirusele oma kodud ja südamed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Soovitaksin kõik erinevad ideoloogilised kaalutlused ja totrad filosoofilised küsimused tekkinud olukorras veidikeseks kõrvale jätta ning eelkõige kuulata seda, mida ütleb ja soovitab arst ja üldse tuleks vähem järgida kõikvõimalikku esoteerikat, kirjutab Peeter Espak.

Esoteerika nagu ka maagia olid inimmõtte ja ka kunagise peavoolu teadusliku mõtte lahutamatuks osaks veel uusajalgi. Nüüd uuritakse ülikoolides maagia ja esoteerikaga seonduvat kui kunagise ja muidugi ka praeguse inimese elutunnetust mõjutanud nähtust teaduslike meetodite alusel.

Samal ajal oleme aga tunnistajaks maagilise ja esoteerilise eluhoiaku naasmisele teaduslikku diskursusesse ja päevapoliitikassegi. Kuuleme viimasel ajal söögi alla ja söögi peale holistlikest maailmatunnetustest nii pedagoogikateaduses kui ka ökoloogias, mis väärtustavad kogu loodust kui tervikut, rõhutavad elurikkust ja kõige elava looduse kokkukuulumist ühtsesse, terviklikku ja üksteist toetavasse ning ülalpidavasse süsteemi.

Kõik sõltuda kõigest ja kogu maakera hoidvatki üleval elurikkus ja liigirikkus, millele kuri kapitalistlik mees vastanduvat. Ka kogu inimkonna tulevik pidada vahel seisma ilma piirideta uues maailmas, kus kõik inimesed justkui vennad ja õed kooskõlas kogu elusloodusega – austades kõiki liike ja üleüldist elurikkust – koos uude harmooniasse ja postmajanduskasvulikku õnne sammuvat.

Oma ekstreemsetes vormides jutlustab selline ideoloogia vahel ka näiteks muruniitmise kahjulikkusest ökosüsteemile ning räägib mõne putukaliigi väljasuremisohu tõttu saabuvast kohesest maailmalõpust.

Viirus kui elusloodus?

Sellisesse harmoonilise maailma kujutelmpilti lõi aga justkui välk selgest taevast sisse meie elurikkust rikastama saabunud koroonaviirus.

Kas ei ole mitte ka viiruse näol tegu elusloodusega, eraldi eluliigiga, holistlik-ökoloogilisse elutunnetusse vääramatult kuuluva eluvormiga, keda peaksime igati kaitsma? Isegi korraldama aktsioone ja meeleavaldusi viirust, ehk üht eraldi eluslooduse osa, hävitada prooviva inimkonna vastu.

Kas ei peaks me hoopiski planeedi elurikkuse üle rõõmu tundma ja üritama igati viirust kurjade kapitalistide ja eriti ravimitöösturite eest kaitsta. Mis õigusega loome vaktsiine, seame karantiine ja edastame juhiseid viiruse eluõiguse piiramiseks? Tuleks ehk hoopis seista meeleavaldustel plakatitega, kus kirjas "Virus welcome here!" ehk "Viirus on teretulnud!".

Peaksime avama viirusele oma kodude uksed ja ulatama sõbraliku terekäe? Tegema lahti kõik oma piirid toreda külalise vastuvõtuks, kes ju soovib kõigest olla meiega koos, tulla veidikeseks kostile.

Peaksime ka asutama erinevaid mittetulundusühinguid, mille kulud riik kinni maksab. Näiteks MTÜ Viirusla ja MTÜ Viiruseabi. Miks mitte organiseerida ka kampaania Facebookis nimega #metoovirus, panna omale staatuseks loosungi "Je suis le virus!" ehk "Mina olen viirus!" Miskipärast selliseid asju just tihti ei tehta ja iga inimest, kes sääraseid ideid välja käiks, peetaks vast peast põrunuks.

Paratamatu kättemaks? 

Kuid juba on välja ilmunud teadmamehed, kes kuulutavad, et uus viirus ollagi inimkonna ja konsumeristide poolt Emakesele Maale tehtud kurjuse eest saabunud paratamatu kättemaks. Küll rõõmustatakse sotsiaalmeedias selle üle, et viiruse leviku kõrgajal olla Hiinas saastamine niivõrd palju vähenenud, et see päästvat rohkem inimelusid, kui viirus iialgi võiks võtta.

Ning juba klass omaette on ajakirjas Vikerkaar ilmunud osade kultuuriteadlaste antikapitalistlikud mõtisklused viiruse olemuse üle. Viiruste hulga kasv olla näiteks Hasso Krulli meelest hoopiski üks modernsuse kõrvalnähtudest, mis 21. sajandil võimsalt esile kerkinud. See olla "ilmselge tagasilöök, mille on põhjustanud ulatuslikud keskkonnakahjustused, kuues väljasuremislaine ja üleilmne soojenemine."

Poliitikud, kes nüüd viirusega võitlevad, olla aga "inimesed, kelle näol ei liigu ükski lihas, kuuldes maailmamere saastumisest, elurikkuse kadumisest, pooluste sulamisest või metsade põlemisest".

Ka eriolukord ei tulenevat sugugi sellest, et korraga nüüd väärtustatakse elu, vaid selle taga luuravat hoopiski erakorralisuse iha. Mingis arusaamatus kontekstis toob Krull veel mängu ka Adolf Hitleri ning asub olukorda hoopiski hindama "animistliku kosmoloogia" järgi, mille kohaselt on kõikidel elusolenditel oma kaitsevaimud, inimesed söövad taimi ja loomi, kaitsevaimud teavad seda ja saadavad sellisele kurjale tegevusele vastuseks haigused, mis omakorda söövad inimesi.

Tavaliselt olla haigusi olnud vähe, sest teisi elusolendeid söödi enne mõõdukalt. Tänapäevase inimese hävitustöö olla aga katastroofiline, mille tõttu on ka "looduse" vastused ägedamad.

Praegune pandeemia olla Krulli meelest hoopiski väga leebe vastus looduselt – võttes arvesse, millise tavatu ahnuse ja ükskõiksusega inimene oma hävitustööd teostavat. Viirus, kes on defineeritud uue looduse kroonina, pidada tahtma inimkonnale öelda, et teil on veel aega aru pähe võtta!

Samasuguste ideedega tuli äsja välja ka Peeter Rebane, kes leiab samuti, et viirus olla hoopiski kättemaks looduse poolt inimkonnale tehtud kahju eest. Ta leiab, et maakera on lihtsalt käivitanud oma immuunsüsteemi, et tõrjuda viirust nimega "inimkond". See olla kättemaks looduse poolt saastamise, ületarbimise, loomade väärkohtlemise ja põlismetsade maharaiumise eest.

Ei saa ka mainimata jätta, et mõned aastad tagasi leidis Peeter Rebane ka seda, et islamiterrorism olla hoopiski kättemaks selle eest, et meie enda valitsused on süüdi: "Kui me läheme pommitame ja tapame, siis pole midagi imestada, et nemad tulevad ja teevad sama. Alustada tuleb enda käitumisest ja ehk seeläbi muutub ka maailm teistsuguseks."

Kui Krulli ja paljude teiste loodusesõprade arutelukäikudest ehk kõlab läbi tõepoolest ka tõeline mure saastamise nagu ka meie enda Eesti looduse säilimise pärast, mida kahtlemata jagan osalt ka ise, siis Rebase sarnased mõttekäigud esindavad juba pikalt mu meelest eelkõige otsest "vihkamist" ja "antihumanismi" – nähtusi, mida ei sooviks kindlasti süüks panna kellelegi tõsiselt olgu planeedi või meie sotsiaalse õigluse olukorra eest muret tundvale aktivistile.

On vahe surma või tapmise "põhjendamisel" ning selle "õigustamisel" ja isegi parastaval takkakiitmisel – olgu siis mõrvariks terrorist või viirus. Selliseid arutelukäike lugedes ei tundu enam eelpool toodud ideed avada viirusele oma südamed ja kodud ning asutada tema integratsiooni soodustamiseks MTÜ-sid mitte musta huumorina, vaid teatud osa inimeste puhul täiesti mõeldavatena.

Vaenlaseks kuri populistist konservatiiv

Paljude teiste seas on aga viiruse koha eest päikese all asunud vist seisma ka Valdo Randpere, Jürgen Ligi ja ka Rein Lang. Neil on küll veidi teistsugused argumendid, kui ökoideoloogidel ja holistilistel esoteerikutel.

Globalistliku-liberalistliku mõtteviisi raskuskese ei ole niivõrd suunatud kapitalismi alistamisele või ka iga puu või putuka päästmisele, vaid rohkem oma isepärase ühiskondliku ja riigifilosoofilise mõttemalli pealesurumisele päris riikidele ja inimühiskondadele.

Muret tuntakse hoopis selle pärast, et viiruse tõttu suletakse piire ja ohus on liberaalne maailmakorraldus.

Eeskujuks tuuakse mõnikord neid riike, kes olla lahendusena viirusele pakkunud karjaimmuniteedi saabumise selle kaudu, et suurem osa inimesi lihtsalt põeb haiguse läbi ja saavutab seeläbi looduse enda kaudu vastupanuvõime haigusele.

Sealjuures ignoreerides asjaolu, et kõik tõsiseltvõetavad teadlased on ammugi selgitanud, et loodetud grupiimmuunsust ei saabugi ning ainsaks lahenduseks tekkinud olukorras on ranged suhtluspiirangud ja igasuguste kontaktide miinimumini piiramine. Kuniks on leitud ja välja töötatud toimivad medikamendid ja lõpuks ehk aasta või pooleteise pärast ka vaktsiin.

Seda tõsiasja tunnistavad nüüd ka pea kõik riigid, kes enne meeletut riski võttes lootsid loteriis peavõitu saada, kuid kaotasid hoopiski ajas ja võimalik et inimeludeski.

Kuid kas pole selline maailmatunnetus, mis seab esiplaanile eelkõige "liberaalse maailmakorra" kehtivuse igal ajal ja igas kohas ning käsitleb viirusega võitlust kui loteriid veelgi valem, kui ökoloogiline holism, milles viirust nähakse või tunnetatakse vähemalt päriselt eksisteeriva tõsiasjana ja ka ohuna?

Kuigi nagu keskaja inimese meelest saabus ju katk jumala karistusena hooramise ja apluse eest, saabub ka praeguse ökosõdalase jaoks viirus karistusena planeedi ehk jumala Emakese Maa ja fanaatilise religiooni dogmade väärkohtlemise eest.

Liberalistliku globalismi mõttevoolu meelest näib aga viirus olevat üldsegi üks sotsiaalne konstruktsioon, mida tunnetatakse vist osade poolt lausa vahendina koalitsioonierakondade käes oma populaarsuse suurendamiseks ning illiberaalsete poliitikate elluviimiseks.

Päris ohtu ja päris viirust sellises mõttemaailmas justkui polekski – sest inimeste kaugenemine reaalsest maailmast ideoloogilistesse konstruktsioonidesse ja poliitilistesse ambitsioonidesse on muutnud vist võimatuks füüsilise maailma tõsiasjade tunnetamise. Kuigi piiride sulgemine ja karm liikumiskeeld päästaks tohutult inimelusid, siis ikkagi seistakse sellele vastu, sest inimelud on sekundaarsed ideoloogiliste nõuete ees.

Ehk globalistlik liberalism ja ökoideoloogia on tegelikult oma elutunnetuselt vägagi sarnased. Ainult rõhuasetused, nagu ka suhtumine kapitalismi, on veidi erinevad. Ilma piirideta ühtseks segunenud maailma taotlevad nad aga mõlemad oma eri viisidel ning mõlemal on ka sama vaenlane – selleks on kuri populistist konservatiiv, kes takistab maailmale ja inimkonnale head teha.

"Mida soovitaks tekkinud olukorras Foucault?"

Kõikvõimalike rumalatena tunduvate sõnavõttude seas jäi aga ka silma mõni, mis tegi isegi veidi tuju heaks. Näiteks "Tõde võtab aega – Aro Velmeti 7 soovitust koroonauudiste tarbijatele" Postimehes. Velmet järeldab, et "täielikult tõsikindlaid teadmisi ei ole praeguses olukorras olemas" (mis küll ei vasta tõele), kuid on siiski olemas infoallikaid, mis on veidi kindlamad kui teised.

Nagu Velmeti arutelus vist esile tuuakse, siis olukorra tõeliseks mõistmiseks olla vaja siiski mitmete erialade spetsialistide nagu filosoofide ja ühiskonnateadlaste arvamusi arvesse võtta. Epideemiad olla olemuslikult interdistsiplinaarsed nähtused.

Sellise arutelu peale kerkis koheselt vaimusilmas esile kujutluspilt autorist endast või mõnest noorintellektuaalist hingamisaparaadi all või tõsises seisus haiglavoodis lebades hüüatamas: "Tooge siia kohe filosoof, sotsioloog ja antropoloog – ainult ühe eriala spetsialistid ei suuda enam küll aidata!"

"Palun ärge tehke seda süsti enne, kui ma pole konsulteerinud oma sotsioloogi ja teadusajaloolasega!"

"Kas Sokrates oleks ikka selle rohu sisse võtnud?"

"Miks me oleme siin?!"

"Mida see kõik tähendab?"

"Mida soovitaks tekkinud olukorras Foucault?"

Ma siiski soovitaksin siiralt kõik erinevad ideoloogilised kaalutlused nagu ka totrad filosoofilised küsimused tekkinud olukorras veidikeseks kõrvale jätta ning eelkõige kuulata seda, mida ütleb ja soovitab sinu arst. Nagu ka ühiskonnas üleüldiselt vähem järgida kõikvõimalikku esoteerikat. Eriti aga mitte kuulata neid, kes leiavadki tõsimeeli, et viirusele tuleks tee lahti teha – avada piirid, jätkata normaalset elukorraldust ja lasta loodusel oma tööd teha.

Las säärased inimesed avavad oma enda südamed ja kodud viirusele – ja evolutsioon teebki oma töö selle kaudu, et targemad jäävad ellu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: