Paljudele ekspertidele, turuosalistele kui ka lihtsalt nafta maailmaturu jälgijatele tuli täieliku šokina eilne verine esmaspäev (20. aprill), mille käigus kukkus üheks peamiseks nafta maailmaturu hinnaindikaatoriks olev West Texas Intermediate (WTI) kivina ja sulgus New Yorgi börsipäeva lõpuks negatiivsel tasemel, olles kauplemisel jõudnud ka tasemele ligi -40 dollarit barreli kohta.

Loomulikult tekitab selline täiesti fenomenaalselt ajalooline sulgemishind – mitte kunagi pole nafta hind lõpetanud börsipäeva "punases" – küsimusi: mida see üldse tähendab, kuidas sai selline asi juhtuda ning mida see toob kaasa kütusehindadele Eestis?

Naftaturgude loogika

Esmalt peab mõistma naftaturgude loogikat ja hinna kujunemist. Kui ajakirjanduses refereeritakse nafta maailmaturuhinda, siis enamasti peetakse silmas "järgmise kuu lepinguhinda".

Lisaks sellele kaubeldakse turgudel ka tulevaste kuude lepingutega – selliselt on võimalik pikemaks ajaks nii tootja kui ka tarbija vaates hinnariski maandada.

Kui normaalses turusituatsioonis on järgmise kuu hind enamasti kõrgem kui tulevikuhinnad – tulevaste kuude nõudluse-pakkumise tasakaal on ebakindlam ning turuosalised hinnastavad selle riski lepingusse sisse –, siis koroonaviirusega kaasnev pretsedenditu tarbimise vähenemine on tekitanud olukorra, et tulevate kuude naftafutuuride hinnad on märkimisväärselt kõrgemad "järgmise kuu lepinguhinnast" ehk siis maailmaturu naftahinnast.

Sellist situatsiooni kutsutakse kontango-efektiks ning selle tekkimine just praegusel hetkel on üsna lihtsasti mõistetav.

Praegu on globaalselt piiratud ligi nelja miljardi inimese liikumine ning majandustegevus. See on vähendanud märkimisväärselt – hinnangute kohaselt ligi kolmandiku võrra ehk ca 29 miljonit barrelit päevas – tavapärast nõudlust toornafta järgi.

Loomulikult oodatakse naftanõudluse taastumist aasta teises pooles, kuid Rahvusvaheline Energiaagentuur IEA hindab siiski, et aasta lõikes langeb tarbimine eelmise aastaga võrreldes 9,3 mln barrelit päevas. Ometi on kõikide prognooside ja lootuste kohaselt tarbimine suurem, kui aprillis-mais.

Teisalt ei ole aprillis veel hakanud kehtima kokku lepitud naftariikide tootmiskärbe – mäletatavasti leppisid OPEC-i riigid ning Venemaa kokku, et üheskoos vähendatakse 9,7 mln barreli võrra tootmismahtusid, lisaks pidid samu samme astuma ka teised blokivälised suurtootjad – USA, Kanada, Brasiilia ja Norra, mis vähendavad lubaduste kohaselt kas riiklikul tasandil või "orgaaniliselt" (ehk siis madala turuhinna tõttu) tootmist veel 5 mln barreli võrra.

1. mail jõustuv ajalooline ja globaalne tootmiskärbe on paljude analüütikute sõnutsi "liiga vähe ja liiga hilja". Nõudluse langemine on märkimisväärselt suurem ja aprillis pumbatakse veel suures mahus naftat, et tootjariigid saaksid turuosasid hoida. Seda tõestab ilmekalt Saudi Araabia, kes odava naftaga Aasia turud üle ujutab lootuses oma turuosa hoida ja kinnistada.

Seega on globaalsele naftaturule serveeritud tõeline mürgikokteil, mis tekitab eriti valusa pohmaka just Põhja-Ameerika naftasektorile. Sealse naftahinna indikaatori WTI esmaspäevane valus kukkumine on seotud kahe peamise aspektiga, millest üks tuleneb USA ja Kanada naftasektori fundamentaalsest toimimisest ja teine – ilmselt isegi naftahindade "verise esmaspäeva" peamise põhjustajana – turu ülesehitusest.

Kuna sarnaselt muule maailmale on USA peamiste naftast toodetud lõpptoodete ehk mootorikütuste nõudlus drastiliselt vähenenud, siis ei vaja kohalikud rafineerimistehased nii palju toornaftat. Seega on kahel viimasel nädalal ajalooliselt palju suunatud naftat hoidlatesse "paremaid päevi ootama", kuid turuosalised kardavad nende kiiret täitumist.

Kuna WTI hinnastamine toimub sisemaal Oklahoma osariigis, siis ei ole võimalik füüsiliselt suurendada WTI toornafta hoiustamist. Teistel turgudel on aktiivselt asutud kasutama supertankereid kui täiendavat hoiustamise võimalust, kuna aga selline võimalus on WTI puhul piiratud, lisab see negatiivset hinnasurvet.

Samuti on ebaselge USA lubatud "tootmiskärbete" mõju kohalikule naftasektorile President Trump on väljendanud valmisolekut mitte otseselt piirata tootmist, vaid suurendada keskvalitsuse sekkumist naftaturule läbi strateegiliste varude täitmise. Seega jätkuks USA tootmine ja kuigi turule jõuaks vähem naftat, siis tegelikult suurendatakse niigi kriitiliselt kiiresti täituvate hoidlate mahte.

Ilmselt veel suurem hinnalanguse põhjustaja on aga turu ülesehitus – kuna "järgmise kuu leping" ehk mai 2020 lepinguga on võimalik veel ainult kaubelda kuni 21. aprilli börsipäeva lõpuni, siis üritasid turuosalised iga hinna eest sellest lahti saada. Kartus selle ees, et mais turule jõudva nafta hoiustamise eest tuleb lihtsalt ebamõistlikult palju maksta, tekitab sellise märkimisväärse müügisurve.

22. aprillist hakkab kehtima uus "järgmise kuu leping" ehk juuni 2020 leping ning esmaspäevase börsipäeva lõpuks on selle lepingu hind pealpool 20 dollarit barreli kohta. Seega on väga võimalik, et WTI maailmaturuhind teeb lähipäevil märkimisväärse tagasitõusu puhtalt seetõttu, et selle aluseks võetakse juunikuu leping. Turuosalised aga loodavad, et ülepakkumine Põhja-Ameerikas on juuniks vähenenud ja nõudlus on samuti näitamas esimesi taastumismärke.

Oma reaktsioonis rõhutas ka president Donald Trump seda, et hinna liikumine negatiivsele poolele on pigem finantssektori, mitte niivõrd naftasektori probleem. Seega võib WTI "verise esmaspäeva" puhul hinnata suureks faktoriks turuosaliste nn paanikamüüki, mida siiski toetab ka fundamentaalne põhjus, et antud turul on piiratud toornafta hoiustamise võimalus.

Tarbijani hinnalangus nii märkimisväärselt ei jõua

Euroopa ja ülejäänud maailma naftahinnad põhinevad Brenti toornafta indeksil, mis on viimase kümnendi jooksul olnud kõrgemal hinnatasemel kui WTI. Umbes kümme aastat tagasi hakkas pead tõstma Kanada ning USA naftatootmine mittekonventsionaalsetest allikatest: kui esimese puhul asuti kasutama naftaliivasid, siis USA-s algas nn kildanafta revolutsioon. Seega suurenes pakkumine turul ja hinnad muutusid tarbijatele odavamaks.

Lisaks viimasel ajal tavaks saanud kõrgemale hinnale erinevad ka Brenti lepingute realiseerimiskuupäevad. Nii kaubeldakse Brenti puhul juba juuni lepingutega, mis selgitab seda, kuidas kahe indeksi hinnad esmaspäeval niivõrd erinevalt liikusid.

Turul on Brenti juuni lepingute hinnad võrreldavad WTI juuni hindadega – tasemel ca 25 dollarit barreli kohta Brenti puhul ja 20 dollarit barreli kohta WTI puhul. Samuti on selle Põhjamere piirkonna indeksi puhul turuosalistel võimalik reageerida täiendava naftapakkumise suunamisega hoiustamiseks supertankeritesse – nii on Euroopas hinnakujundus paindlikum ja stabiilsem.

Samal ajal pole loomulikult välistatud, et ka Põhjamere Brenti hinnad hakkavad märkimisväärselt kõikuma ja liiguvad lähemale nullile või isegi negatiivsele territooriumile. Teisipäeval jätkunud hinnalangus on viinud Brenti allapoole, kuigi 2020 märtsi lõpu ajalooliselt madalaid hindu pole indeks veel kätte saanud.

Selliste eriliste hinnakõikumiste juures tuleb hästi välja, et oma olemuslikult ei ole toornafta ning rafineerimistehastest väljuvate lõpptoodete turud omavahel täielikult korrelatsioonis. Diislikütust ja mootoribensiini tootvad tehased saavad paindlikumalt reageerida muutuvale nõudlusele.

Toornafta hoiustamine ning tehase hooldustööde sobiv ajastamine võimaldab tehastel tagada stabiilsema tootmistsükli ning seetõttu on keeruline näha, et rafineeritud toodete puhul langeks hinnad allapoole nulli. Samuti eeldaks utoopia kategooriasse kuuluv tasuta kütusehind tanklates olukorda, kus negatiivne lõpptoodete turuhind püsiks pikema perioodi jooksul.

Kindlasti kurvastab see Eesti tarbijaid, et isegi praegustes erilistes oludes on raske näha, et Saudi Araabia ja teised naftatootjad maksavad lõpuks Eesti autojuhtidele peale, et keegi nende toodet tarbiks. Samas on aga pikaajaline hinnasurve kindlasti avaldamas mõju kütuse hindadele ning postihindade alanemine meie tanklates on tõenäoline.

Arvestada tuleb aga seda, et kuigi aktsiisimäär diislikütusele 1. maist alaneb, siis mootoribensiini kasutava tarbijani hinnalangus nii märkimisväärselt ei jõua.

Paljud riigid üle kogu maailma otsivad võimalusi, kuidas suurendada siseriiklikku toodete ja teenuste tarbimist. Kriisist väljumisel on üheks võimaluseks, mida valitsusel tasub kaaluda, ka mootoribensiini aktsiisi alandamine – siis jääb rohkem inimestele tarbimiseks raha kätte ning nii on võimalik seda Eesti majanduse elavdamiseks kasutada.