See lugu algab mõistagi kaugemalt, õigupoolest juba vahetult pärast eriolukorra kehtestamist. Erameedia ajakirjanike jaoks tähendas koroonakriis, et töökoormus kasvas mõne päevaga hüppeliselt ja mitmekordseks. Kohe selle järel aga teatasid toimetused ajakirjanike koondamistest ja palgakärbetest.

Nördinult rääkisid ajakirjanikud omavahel, kuidas tööandjad teevad kärpeid vaid selleks, et saada riigilt kompensatsiooni. Meediamajade juhid tõid aga põhjenduseks ootamatult vähenenud reklaamitulu. Ilmselt on mõlemas väites omajagu tõtt.

Erameedia pani seljad kokku ja küsis riigilt kriisiabi. Kuigi meediaettevõtted olid pealtnäha ühes paadis, kasvas järjest omavaheline konkurents reklaamiostjate ja auditooriumi pärast.

Ekspress Meedia väljaannetes on juba mõnda aega juhitud tähelepanu asjaolule, et Postimehe juhtimine kaugeneb üha ajakirjanduse eesmärkidest ning teenib järjest enam omaniku äri- ja poliitilisi huve. Teravalt on ette heidetud Postimehe liigset lojaalsust võimule, seda iseäranis artikli tõttu, milles peatoimetaja Mart Raudsaar tõi välja, et Postimees on otsustanud pisut kärpida oma ajakirjanduslikku kriitikat võimu suhtes.

Klikimagneti pealkiri tõi kohtuasja

Eelmisel nädalal avaldas Eesti Ekspress artikli, mille algne pealkiri väitis, et Margus Linnamäe kontserni ähvardab sundlõpetamine. Teoreetiliselt on selle väite kasutamist artikli autor oma tekstis ka põhjendanud, ehkki sundlõpetamise reaalsuseks saamise tõenäosus on üsna väike. Sellele viitab ka artikli autor. Selles mõttes ei olnudki pealkiri otseselt vale.

Küll on aga artiklis väiteid, mis vajaksid tõestamist. Tekstis on keeruline lahutada autori arvamust kontrollitavatest ja tõendatud faktidest.

Ilmselt just neil põhjustel oli ka alust Margus Linnamäele kuuluval firmal minna Ekspress Meedia vastu kohtusse.

Margus Linnamäe nõuab Ekspress Meedialt kaks miljonit eurot maine kahjustamise eest ning tulevikus tekkivate äriliste kahjude hüvitamist. Miks see mainekahju just kaks miljonit väärt on, kuidas seda mõõta või kuidas mõõta võimalikke tuleviku ärikahjusid, on ebaselge.

Miks just kaks miljonit? Linnamäe äride suurust arvestades on see pisku. Ekspress Meedia võimekust ning praegust kriisi silmas pidades ei oleks ilmselt selle summa leidmine ülejõukäiv, kuid kindlasti ka mitte marginaalne peenraha ja nõrgestaks oluliselt Ekspress Meedia positsiooni ajakirjandusmaastikul.

Linnamäe ettevõtte kaebust võiks tõlgendada kui ärimehe jõupositsiooni näitamist – see saadab sõnumi, et Margus Linnamäe ja tema äridega ei norita tüli. See ei ole enam ajakirjandusmajade konkurentide tüli, siin ei kehti ajakirjanduse kui institutsiooni põhimõtted. Siin käib võitlus ajakirjandusmaja ja äriimpeeriumi vahel; üks lähtub professionaalse ajakirjanduse normidest, teine magnaadipõhimõttest: kel raha, sel võim, kel võim, sel õigus.

Esmapilgul võivad Ekspress Meedia ja Postimehe juhtumid näida kahe erineva asjana. Need aga kohtuvad temaatiliselt just äri ja võimu juures.

Justkui jätkuks Ekspressis ilmunud Linnamäe äride kriitilisele artiklile, kirjutas Mart Raudsaar päev hiljem raha ja sõltumatuse teemal kommentaari. Selles rõhutab ta, et Postimees ei ole enam teiste erameedia ettevõtetega ühes paadis ega soovi, et riik ostaks iga kuu ajakirjandusväljaannetelt reklaami.

Sellega viitab ta sõltumatusele valitsusest ja riigist laiemalt. Kui Ekspress Meedia süüdistas Postimeest sõltumises, siis reklaamiraha teemaga andis Postimees sõnades vastulöögi. 1:1

Sõltuvus pole lineaarne

Tasuks siiski küsida, kui sõltumatu on ajaleht, mille meediakontserni toetab pidevalt suurärimees oma muudest äridest? Liiatigi, et suurärimehel on selge poliitiline huvi, mõjuvõim ja tahe poliitikat suunata. Raha ja sõltuvus ei ole alati silmanähtavalt lineaarses suhtes.

Näiteks kaks päeva enne Mart Raudsaare sõltumatuse ja raha teemalist kommentaari, arutas riigikogu majanduskomisjon ajakirjandusväljaannetele kriisiabi andmist. Kui üks väljaanne taganeb ühisest nõudmisest, kaotab nõudmine oma jõu. Vahest on just sellist solidaarsuse murenemist argumendina tarvis mõnel võimuloleval erakonnal. Lahtiseletatult: valitsuserakonnal, kel on soojad suhted suurärimehega, kellele kuulub meediakontsern, on kasulik, et üks ajaleht võtab valitsuserakonnale soodsaid samme, mis irduvad ülejäänud ajakirjandusettevõtete seisukohtadest.

Kuid kas Postimees üldse on olnud samas kriisiolukorras teiste Eesti meediaväljaannetega ning kas sellest lähtuvalt üldse sai Postimees olla teiste erameedia ettevõtetega solidaarne?

Arvestades, et eelmisel aastal müüs meediakontsern rea kasumlikke kuulutuste väljaandeid, siis peaks olema raha piisavalt ega ole vajadust küsida riigilt tuge. Ajakirjandusväljaanne, mida peab omanik üleval oma muude, vägagi kasumlike äride abil, ei vaja ju riigi toetust.

Aga ajakirjandusväljaanne, mis saab raha oma omaniku muudest ettevõtetest, ei ole ka sõltumatu nende muude ettevõtete ärihuvidest. Kel raha, sel võim, kel võim, sel õigus. Üha teravnev rahaga võimu näitamine killustab aga veelgi Eesti niigi pisikeseks kahanenud ajakirjandusruumi.

Marju Himma on järeldoktor Rootsis asuvas Karlstadi Ülikoolis. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.