Mida soovitate erasektori tuttavale, keda poliitikud kutsuvad ministriks – minna või mitte?

Ettepanek tasuks vastu võtta. Teadmisega, et see on ajutine positsioon. Usun aga, et seda tööd on oluliselt kergem teha, kui erasektori ettevõtja on ennast juba sidunud – kas tegudes või mõtetes – erakonnaga, kes teda ministriks kutsub. See muudab elu lihtsamaks.

"See on poliitiline ametikoht, kus viiakse ellu poliitilist agendat. Igast kaalukast ametikohast tuleb kõik välja pigistada," ütles EKRE aseesimees, rahandusminister Martin Helme. Kuidas teie seda sõnumit nüüd tõlgite?

Eks ma viis ja pool kuud tõlkisingi seda sõnumit. Loomulikult on tegemist poliitilise ametikohaga ja loomulikult tuleb sellest võimalikult palju välja pigistada. Igast ametist ja rollist tuleks võimalikult palju välja pigistada. Sest kui sa ei tee oma tööd maksimaalselt, siis miks sa üldse seda teed?

Küsimus on, mille alusel pigistamine käib.

Minu lähtepunkt, kohe alguses, oli kahesuunaline. Et ma tegutsen koalitsioonileppe alusel. Ja vastus küsimusele, mida ma tahan saavutada, on lihtne: püüan võimalikult palju head ära teha. See oligi minu jaoks sellest rollist maksimumi välja pigistamine.

Kui sageli külastas teid viie ja poole kuu jooksul mõte, et pagan, sai valesti tehtud, oleks võinud jääda Londonisse, oma konsultatsioonifirmasse?

Mitte ühtegi korda. Isegi mitte pärast eelmise nädala reedet (siis teatas EKRE esimees Mart Helme minister Karu tagasikutsumisest, toim).

Aga selle saite selgeks, et pole võimalik olla spetsialistist apoliitiline minister, kes erakonda ei kuulu?

Ma ei tea, kas see on reegel, sest ka Eesti on näinud spetsialistidest ministreid, kes ei ole erakonna liikmed. Ei arva, et nii oleks võimatu.

Ma ei pruugi [ministrina] iga sõna või teoga võimendada kõiki erakonna sõnumeid. Aga kas ma saan oma tööd teha nii, et ei lähe nendega vastuollu? Mulle tundus, et saan. Samas on selgunud, et see ei olnud piisav.

Mida ei saanud EKRE teie ajal väliskaubanduse- ja IT-ministri ametikohast välja pigistada?

Ma ei tea, mis on vastus. Ma ei tea, mis tegevused jäid tegemata ja saavutused saavutamata tänu sellele, et mina selles [ministri] rollis olen.

Reede, 17. aprilli hommikul kell 8.20 helistas teile EKRE esimees Mart Helme ja teatas, et teeb peaministrile ettepaneku teie ametist vabastamiseks, põhjuseks koostöö sobimatus EKRE-ga. Te ju aimasite, et nii võib minna?

Aimasin, et selline olukord võib kunagi tekkida. Et on erinevad põhjused, miks võib tulla kõnelus – kas ma just telefonikõnet ootasin – ja meie teed lähevad lahku.

Kas ma olin selliseks kõneks valmis? Jah.

Kas ma pärast kõnet olin sama meelt, et olin selleks valmis? Natukene vähem, sest ma ei oodanud seda tol hetkel. Keset eriolukorda.

See on mulle tekitanud alates reede hommikust kõige enam muret, peavalu ja hämmingut. Loomulikult, kui koostöö ei klapi, on võimalik jõuda mõistlikule kokkuleppele, kuidas sellest väljuda, aga et see kõik toimub eriolukorras, kui kõigi fookus peaks olema eriolukorra lahendamine... Ma ei tea.

Uus minister, senine siseministri nõunik ja EKRE poliitik Raul Siem ütles, et Mart Helme tegi talle ettepaneku minna teie asemel valitsusse kaks nädalat tagasi. Teile ei öelnud Helme siis midagi?

Mina kuulsin sellest plaanist tõesti alles reedel [17. aprillil].

Ei ole eriti aus oma inimeste suhtes?

(Ohkab) Erinevad juhid, erinevad juhtimisstiilid. Erinevad tõekspidamised.

"Ta ei ole konservatiiv, ta on liberaal," ohkas EKRE esimees Mart Helme enda pühapäevases raadiosaates, kui teist rääkis. Kas tõesti kulus EKRE juhtidel sellest arusaamiseks üle viie kuu?

(Naerab) Kui kuulata ja lugeda erinevaid arvamusi, mis on sel teemal sealt [EKRE] poolt tulnud, siis selleks kulus ikka vähem kui viis kuud. Ilmselt alla anti [minu suhtes] mõnda aega tagasi.

Kaua võttis aega [mõistmaks], et ma ei ole sobilik? Minul on raske kommenteerida.

Kommenteerin aga teemat "konservatiiv versus liberaal". Ma saan aru, miks on paeluv lahterdada inimesi headeks ja halbadeks, mustadeks ja valgeteks. Aga see ei tööta. Toon ainult ühe näite. Eriolukorra ajal on mitmetes riikides, ka Eestis, olnud jutuks kodanikupalk. Maailmas ja ka Eestis on seda propageerinud pigem liberaalse maailmavaatega inimesed, võiks öelda, et lausa sotsialistid. Ent kui vaadata EKRE toetajaid, siis ka nende hulgast on tulnud üleskutseid kehtestada kodanikupalk, mis on täiesti teise maailma meede.

Mõned EKRE-t hästi tundavad inimesed ütlevad, et murdejoon oli jaanuaris, kui jätsite kooskõlastamata siseministeeriumis valminud välismaalaste seaduse muudatused, et välistudengid ei tohi töötada üle 16 tunni nädalas ja nende lapsed ei tohi elada vanemate õpingute ajal Eestis. Te ikka mäletasite, et siseminister Mart Helme on EKRE esimees?

Mäletasin ikka.

See dokument ei olnud minule märgilise tähendusega. Ministeeriumite vahel liigub kogu aeg kooskõlastamiseks eelnõusid. Isegi kui ma saan aru, miks teatud ettepanekuid tehakse, ei pea ma nõustuma, kuidas neid eesmärke saavutada. Kooskõlastusringi mõte ongi selles, et pakkuda välja vahendid pikemate eesmärkide saavutamiseks. Kui teised ministeeriumid ei anna tagasisidet, kas need vahendid töötavad või ei, siis poleks ju kooskõlastusringe tarvis.

Ja te ei saanud aru, milline reaktsioon võib teid tabada selle mittekooskõlastamise pärast?

Tol hetkel, kui tegin otsuse mitte kooskõlastada, ei kujutanud ma ette, et tavapärane kooskõlastusring ministeeriumite vahel paisub selliseks... intsidendiks.

Oletegi Ametnike Partei liige, nagu viimastel päevadel on EKRE poolt kõlanud.

See on huvitav konstruktsioon, Ametnike Partei. Minu arvamus on, et spetsialistidega peab koostööd tegema. Spetsialistid tulevad nii väljastpoolt ministeeriumi kui ka ministeeriumi seest – inimesed, kes on teemadega pikalt tegelenud, kes märkavad nüansse. Ministri roll on märgata vaatekohtade üleselt mustreid ja nõrku signaale.

Kui tuleb üks teema, viis arvajat ja kümme arvamust, siis peab aru saama, mis on erinevate arvamuste juured ja tulema alguse juurde – miks me seda teeme? Palju konflikte, mitte ainult poliitikas, tekib seetõttu, et on läbi rääkimata, miks me tahame midagi teha, selle asemel keskendutakse küsimusele "Kuidas?".

Oskate teie nüüd öelda, kas vaenulikkus võõraste vastu on EKRE juhtide siiras veendumus, poos või kaalutletud flirt valijatega?

Siinkohal peaksin tõlgendama seda, mis toimub teiste inimeste peades. (Paus) Ma pigem seda ei teeks.

Kas Eesti saaks kõigis valdkondades võõrtööjõuta hakkama?

Lühike vastus on – ei.

Aga pikem vastus on ka – sõltub valdkonnast, võõrtööjõu kasutamise eesmärgist.

Eestis on mitmeid madalapalgalisteks kujunenud töökohti ja rolle, kus kasutatakse võimalikult odavat tööjõudu, mis tihti tuleb kusagilt väljastpoolt. Ühelt poolt arvan, et see pole üldse mõistlik, sest peaksime liikuma suunas, et ei pea panustama võimalikult odavale tööjõule.

Kas viie-kümne aasta vaates saab sinnapoole liikuda? Jah, ja peabki.

Teisalt, muutus ei toimu üleöö, sest meie põllumehed on võrreldes paljude teiste EL-i põllumeestega keerulisemas olukorras. Kliima, toetused jne, mistõttu meil ongi tihti kallim toota. Ja kui võtaksime turuhinnaga inimesed tööle, oleksid hinnad nii kõrged, et siis võibolla keegi seda kaupa ei ostakski, ettevõte paneks uksed kinni ja meil lisanduks jälle hulk töötuid.

Mõne teise valdkonna puhul... Kui tahame olla rahvusvahelises konkurentsis tugevad, siis on tarvis kasutada ka rahvusvahelist kogemust ja teadmist. Kõrge lisandväärtusega töökohtades on hea, kui siin töötavad teiste riikide inimesed, meie saame juurde teadmisi, lisaks tulevad siia tööjõumaksud.

Välistööjõuga täidetud kõrgepalgalistes ametites näen ma Eesti konkurentsieelist – inimene, kes võiks töötada kus iganes riigis, valib Eestisse tulemise ja valib ka ühiskonda sulandumise, see on boonus. Muidugi, kui keegi tuleb siia üheks aastaks teadustööle, siis me ei saa eeldada, et ta õpib samal ajal ka eesti keelt. Aga me võidame ikkagi, et tema on siin.

Oli teil pärast Mart Helme 17. aprilli n-ö vallandamiskõnet veel lootus, et peaminister Jüri Ratas võiks olukorda muuta?

See käis mul peast läbi, et mis nüüd järgmisena saab, kes peab milliseid otsuseid tegema. Ka mõte, kas peaminister võib või võiks sekkuda. Et kui üks koalitsioonierakond ütles, nende koostöö konkreetse ministriga ei suju, siis mis nüüd saaks, kui peaminister vastaks: kannatage ära, näiteks eriolukorra lõpuni?

Peaminister võinuks ju Mart Helmele öelda, et olgu nii, aga kriisi ajal ministreid ei vahetata ja tuleme selle teema juurde pärast eriolukorda tagasi?

See olnuks üks tema võimalikke reaktsioone, jah. Ma ei saa kommenteerida, miks ta nii ei teinud, mida tema kaalus.

Olukord on tänu eriolukorrale, viiruse levikule niigi keeruline. Mis on kõige vähem paati loksutav otsus? Ma ei tea.

Mida Ratas ütles, kui teile pärast Helme hommikust telefonikõnet helistas?

Me rääkisime Mart Helme kõnest ja millised on järgmised sammud. Ta võttis selle teadmiseks. See oli teadaandmise, olukorra kirjelduse kõne.

Millised pidid olema järgmised sammud?

Mina pidin jõudma päeva jooksul arusaamisele, kas soovin ise lahkumisavalduse esitada, mille peaminister viib Kadriorgu või siis peaminister läheb sinna omapoolse dokumendiga. Hommikuse telefonikõnega anti mulle [Mart Helme poolt] need kaks võimalust. Lubasin mõelda ja helistada peaministrile.

Kui peaministrile olukorda selgitasin, siis ta küsis, milline on minu seisukoht ja põhjendasin, miks mulle praegu tundub lahkumine ebamõistlik. Edasine [otsus] jäi juba tema kätte.

Hannes Rummi sõnul on EKRE kätte koondunud rohkem raha kui ükskõik millise Eesti erakonna juhtimise alla varem, vähemalt sellel sajandil, ning et see raha oleks kindlamalt partei tagatoa kontrolli all, siis erakonna korraldustele halvasti alluv minister tuli lihtsalt välja vahetada. On see vandenõuteooria?

Spekulatsioonid on spekulatsioonid seni, kuni need pole tõendust leidnud. Teile vastamine eeldab teiste inimeste motiivide üle spekuleerimist... Ma ei taha seda teha.

Kredexi kaudu läheb Eesti majanduse ja ettevõtluse päästmisse 1,5 miljardit ja EAS-i kaudu 35 miljonit eurot. See on suur raha.

See on tohutult suur raha. Kas ka piisav raha? Vähemalt EAS-i poolelt peaks olema kolm korda rohkem, et katta hätta sattunud ettevõtete vajadused. Küsimus ongi, kuidas piiratud vahenditega leida mudel, mis toimiks võimalikult hästi.

Oli teil EKRE juhtidega juttu selle päästeraha kasutamisest, et keda ja kuidas toetada, keda mitte?

Ei olnud. Osa asju leppisid kokku koalitsioonierakondade juhid, et EAS-i otsetoetused lähevad turismisektorile ja ettevõtetele, kes näitavad ka innovatsiooniinitsiatiivi.

Kui suur on Kredexi poolt garanteeritud laenude intress?

Tavapäraselt on see võrdlemisi kõrge, kuue protsendi kanti. Praegu püüame saavutada, loodetavasti see lõpuks ka õnnestub, et 100-protsendilise riigi garantii puhul võtab Kredex intressiks kas ühe protsendi või veel vähem ja selliste laenude puhul teeme pankadele ettepaneku pakkuda võimalikult soodsat intressi, sest riskid on oluliselt madalamad.

Ehk et ettevõtjale võiks olla kogu intress kahe protsendi kanti ja maksepuhkus algaks kohe, siis ei peaks aasta lõpuni ettevõtja maksma mitte midagi, ei intressi, ei [laenu] põhiosa.

Et kõik oleks selge – kuidas ja kui palju Kredex garanteerib laene?

Sõltub tootest. Näiteks turismisektorile oleme praegu kokku pannud meetme, mis tähendab 100-protsendilist riigi garantiid. Me ei nõua omaniku garantiid ega midagi muud, see on täielikult riigi garantii. Siin tuleb muidugi piir ette, sest EL ütleb, et 800 000 eurot on ühele ettevõttele maksimum, mida võib sellisel moel pakkuda. Eelmise nädala EL-i kaubandusministrite koosolekul tehti ettepanek seda suurendada, mida me toetasime ja ehk see aja jooksul tõuseb.

Meenutan, et minister on "poliitiline ametikoht, kus viiakse ellu poliitilist agendat". Milline on EKRE agenda suure raha jagamisel?

Oeh... Ohkan praegu sügavalt.

Kui küsida, kas sellest on konkreetselt juttu olnud, siis – ei ole. Mina lähtusin, et EKRE, nagu kogu valitsuse agenda on see, et selle rahaga teha võimalikult palju head.

Helmede soovimatus aidata Bolti on siis ainus taoline lugu?

Jaah... Lisaks Tallinki aruteludele. Need ongi kaks ettevõtet, mille üle on tekkinud nimeline poleemika, kas neid toetada või mitte.

Mina olen alati lähtunud sellest, et raha jagamine peab olema reeglitepõhine. Ehk et ma ei saa öelda, see ettevõte on välistatud ja too peab kindlasti toetust saama, kuna kõiki kaalutakse ühtlaste põhimõtete ja reeglite järgi. Aga usun, mõnegi ettevõtte osatähtsus Eestis lihtsalt on nii suur, et seal peab lähenema erinevalt. Tallink on üks neist, kus ei saa kokku panna reegleid, mis sobivad nii Tallinkile kui ka kõigile teistele hätta sattunud ettevõtetele.

Mida teha Tallinkiga – kas riik peaks andma neile 150-200 miljonit eurot laenu ja seal osaluse ostma?

Analüüs tuleb kõigepealt teha, et mis on kõige mõistlikum. Mina isiklikult ei välistaks kumbagi lahendust, mõlemad võivad olla mõistlikud. Meie eesmärk on leida rätsepa töömeetodil mudel, mis kõige paremini aitab ettevõtet, kus on üle 6000 töötaja ja mis tagab igapäevase, tiheda ühenduse välisriikidega, toob suurt maksutulu. Kui [riigile] on kõige parem seal osalus omandada, siis miks mitte. Edasi on muidugi küsimus, kas riigi osalus jättagi Tallinkis või võtta kohustus see mõne aja pärast maha müüa.

Sama on lennufirmaga Nordica, kes küsib omanikult ehk Eesti riigilt 20-30 miljonit eurot kriisiabi?

Sama on Nordicaga. Nende potentsiaalne roll Eestile erineb teiste ettevõtetest. Kas riigil on tulevikule mõeldes tarvis seda tüüpi ettevõtet?

Millist ettevõtet? Seda, kes lendab Põhjamaade kohalikel liinidel allhankelende või ühendab Tallinna teiste pealinnadega?

See on suur vahe. Meie strateegiline eesmärk ei saa olla teha regionaallende välisriikides, vaid pakkuda lennuühendust Tallinna ja suurlinnade vahel olukorras, kus [teiste lennufirmade] huvi on madalam, kui peaks olema.

See põhimõte kehtib kõikidele ettevõtetele, kes saavad riigilt otsetoetuse või laenugarantii – kas nende äri jätkub vanamoodi või vaatavad nad ärimudeli üle, et riigi raha läheks mõistlikku kasutamisse.

Möödunud nädalal oli valitsuses pikk vaidlus, kas üldse ja kuidas aidata erameediat, mis lõppes otsusega anda ajalehtede kojukande toetuseks 450 000 eurot. Milline teie arvamus oli?

Olen öelnud ka ajakirjandusettevõtete juhtidele – otsetoetus sellises mahus, siis oli laual 0,7-1,2 miljonit eurot kolme kuu peale, ei ole mõistlik. Ja minu üleskutse neile oli see, et hea meelega aitaksime, aga räägime, mida annaks veel teha, et keerulisest olukorrast välja tulla. Ma ei lükanud otsetoetust laualt maha, aga tahtsin rääkida, et mida veel saaks teha.

Kas teie oleksite samuti – tsiteerides rahandusminister Martin Helmet – "piletiraha nõus maksma selle eest, et vaadata, kuidas need punased hüäänid vaikselt kõhnaks jäävad nälja käes, kes Eesti Päevalehte toodavad"?

Sarnaste otsuste puhul võivad inimestel motiivid erineda.

Mina oleksin eelistanud otsustada nii, et valik on mitme alternatiivi vahel. Ma ei välista, et olukorras, kus tahame ajakirjanduse kojukande jätkumist nii tihti, kui ajaleht ilmub ja kui selle eesmärgi täitmise ainus võimalus on otsetoetus, siis lahendus ongi otsetoetus. Aga keeruline on otsustada, kui keerulisele probleemile pakutakse välja ainult üks lahendus.

Miks kasutavad poliitikud nii reljeefseid, solvavaid väljendeid?

Te üldistate. On teil ka mõni minu reljeefne väljend ministriajast?

Ei.

Poliitikud on erinevad.

Mulle on ette heidetud, et mind pole meedias väga märgata olnud ja ei ole teada, mida ma teen. Kui mõtlen, millal ärkan ja millal magama jõuan ja kuidas mul vaba aega ei jätku, siis midagi nagu ei klapi. Võibolla arvatakse, et kui reljeefseid väljendeid ja skandaale ei ole, siis midagi ei toimu. Aga minister teeb rahulikult oma tööd. Mis sest, et positiivsetest sündmustest kirjutatakse mõnevõrra vähem, kui asjadest, mis meie kuklaajule mõjuvad. (Muigab)

Kuigi, abipakkuvate ettevõtjate portaal, isikukaitsevahendite tootmisvõimekuse kaardistamine, kaitsemaskide valmistamise ja kandmise juhend – sellel kõigel on kajastust olnud, aga see pole skandaalne kajastus.

Kui sügavale – teie hinnangul – meie majandus ja ettevõtlus kukuvad?

Üsna sügavale. Turismisektor kukkus esimesena nulli, aga see on laiendatult kaheksa protsenti SKT-st. Aasta 2019 ei tule seal kunagi tagasi, oma ärimudelite ja kasvutrendidega. Vähemalt mitte niipea.

Tootmissektorisse jõuab kriis viivitusega, nemad hakkavad pitsitust tundma suve paiku. Kui lihtne on neil taastuda, sõltub sellest, kas ja kuidas hakkavad tellimused väljastpoolt tulema, kuidas liiguvad kaubad, kuidas on teistes riikides lood investeerimisjulgusega. Kas pigem tõmmatakse ennast kokku ja riigipiirid koomale või mitte? Kas lepingud Eesti eksportijatega lähevad edasi või pigem ollakse igaks juhuks ettevaatlikud ja kõik lepingud pannakse pausile?

Me ei tea seda. Ees on palju tundmatut maad.

Ja ärme unusta, et Eesti majanduse käekäik sõltub ainult osaliselt otsustest, mis me siin teeme. Meil tuleb, esiteks, teha kõik, et ära hoida suurem krahh ja teiseks, et oleksime valmis hüppeks ega jääks kuhugile taha lohisema, kui kriis hakkab mööda saama. Seega peame mõtlema ülehomsele.

Lähitulevikule mõeldes näeme enda ümber suuremat suletust?

Just. See on tulemas. Teatud mõttes võib see minna regioonipõhiseks. Näiteks turismi puhul ei kujuta ma ette, kust peale Soome, Rootsi, võibolla ka Läti ja Leedu võiksid siia sel aastal tulla rohkem kui üksikud inimesed. Aga kohe tulevad mängu [pandeemia ohjeldamise] reeglid, mis Soomel ja Rootsil on täiesti erinevad. Millal me saame piirid lahti teha ja milliste reeglitega, et ei tekiks uusi nakatumise koldeid? Keeruline.

Millal võime öelda, et Eesti on sellest kriisist väljunud?

Mida tähendab väljunud? Kriisi järellainetus, et oleme muutnud tavasid, käitumismalle, äriprotsesse – see kestab aastaid. Võibolla ei olegi mõistlik rääkida, et me kriisist väljume, me saame eriolukorrast väljuda. Seda kriisi aga ei saa karpi panna ja kappi lükata, see jääbki meie majandusse, meie eludesse ja me õpime, kuidas sellega hakkama saada.

Peame, minu hinnangul, pakkuma palju eksperimenteerimisvabadust nende olukordade jaoks, kus meil kogemus puudub. Oleksime riigina heas positsioonis ja teistest viis sammu ees, kui õpiksime sellest kriisist, et enda majandus,  ühiskond, ka poliitika tuleb ehitada üles nii, et see oleks vähem habras, võimeline kiiremini muutuma.

Saite te ligi poole aastaga selgeks – kas Eesti e-valimised on läbipaistvad, kontrollitavad ja turvalised?

Läbipaistvuse osas on mitmeid kommentaare ja etteheiteid, millest nii mõnegi puhul ma nõustun. Selleks ongi töö käima lükatud, et läbipaistvust parandada ja süsteemi toimimist paremini selgitada, et küsimusi tekitavad kohad viia seisu, kus küsimusi enam ei teki.

Julgete järgmistel valimistel e-hääletada?

Jah, julgen küll. Julgesin ka varem.

Saate oma rahvusvahelisse CV-sse kirjutada: "2019-2020 – väliskaubanduse- ja IT-minister, Eesti Vabariik". Pole paha?

Saab tõepoolest niimoodi kirjutada.

Tõmbate oma konsultatsioonifirma jälle käima?

Võimalik. Kui oled viimase kuu aega elanud ja töötanud selleks, et Eesti eriolukorrast edukalt välja tuleks, siis on raske mõtlemine ümber suunata, et mida ma ise edasi tahaksin teha.

Tagasi Londonisse?

Võimalik, et jään Eestisse, võimalik, et tagasi Londonisse, võimalik, et liigun kuhugi edasi. Viis ja pool kuud andis mulle tunnetuse, et Eestis annab üht-teist ära teha, mida kinnitab ka ettevõtjate ja erialaliitude tagasiside, hämmastav toetus. Nende koostöövalmidus on olnud uskumatult positiivne ja sellepärast ongi kahju kõrvale astuda. Töö jääb pooleli.

Tunne on kibe?

(Paus) Nukker, pigem nukker. Jah.

Mis saab teie jaoks poliitikast?

Ka pärast ministriaega, kui tegelesin poliitikaga nii palju kui tarvis ja nii vähe kui võimalik, ei ole mul tekkinud ambitsiooni poliitikasse suunduda.

Alustate oma firmas konsultatsioonidega "Kuidas mööduda poliitikast nii, et see ei kõrvetaks" ning "Väärtused versus parteiline agenda poliitikas"?

Praegu andsite te mulle võibolla raamatu pealkirja.