Üle-eelmisel nädalal ütles Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits "Vikerhommikule", et "klassikaline puhas uudis on juba ammu hakanud eesti ajakirjandusest kahetsusväärselt kaduma ja seda on asendanud nõukogulike sugemetega artikkel, kus ajakirjanike arvamused, hoiakud ja suhtumised kumavad läbi."

Järgmisel päeval vastas sellele Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, kes ei lükanud ümber uudise ja arvamuse segunemist, vaid pigem rõhus Pulleritsu isiklikule kallutatusele ning kahe meediamaja vahelisele tülile.

Mõlemad mehed väitsid, et ülikoolides olev õpe kasvatab tudengites vasakpoolset maailmavaadet.

Soonvald ja Pullerits esitasid väiteid ajakirjanduse ja ülikooliõppe kohta, ilma et oleksid neid argumenteerinud allikatele ja faktidele tuginedes. Ärgu võetagu seda etteheitena, sest arvamusloos on see lubatud, uudisloos aga mitte. Need olid arvamused, mis ei tuginenud allikatega kontrollitavatel faktidel, vaid meeste isiklikul hinnangul.

Sellele osutasid Kuku Raadio saates "Olukorrast ajakirjanduses" ka (endised) ajakirjanikud Rein Lang ja Väino Koorberg, kes kutsusid üles Tallinna või Tartu Ülikooli tegema sel teemal magistritööd. Etteruttavalt ütlen, et TÜ ühiskonnateaduste instituudis tuleb juuni alguses sarnasel teemal kaitsmisele paar magistritööd ning käimas on ka rahvusvahelisi uuringuid, mis sellele aitavad vastata.

Aga vaatamegi otsa faktidele, konkreetsetele arvudele, mida eelmainitud arvamuslugudes esitasid ajakirjanikud tuginedes kõhutundele.

Fakt ja arvamus segamini

Kas uudistes on siis ajakirjanikel fakt ja arvamus segamini? Sellele küsimusele aitab vastata praegu käimasolev rahvusvaheline teadusprojekt Journalistic Role Performance, milles uudistekstide põhjal analüüsitakse, kuidas ajakirjanikud oma erinevaid rolle täidavad. Üks rollidest kannab nime "sekkuja" ja selle all vaadatakse, kas ajakirjanik sekkub kajastatavasse oma arvamuse, tõlgenduse või hinnangulise sõnavaraga.

Nagu öeldud, uuringu praegune laine alles käib, kuid saame kasutada seni analüüsitud andmeid eesti ajakirjanduses ilmunud uudislugudest. See analüüsib Postimehe, Delfi ja ERR-i veebiuudiseid, Postimehe, Eesti Päevalehe ja Õhtulehe ajaleheuudiseid, "Aktuaalse kaamera", "Reporteri" ja "Seitsmeste" teleuudiseid ning raadiouudiste saadetest "Päevakaja" ja "Päevapilku".

Ühtekokku ilmus kahel analüüsipäeval (29. jaanuaril ja 20. veebruaril) neis väljaannetes 764 uudislugu, mis on juba tõsiseltvõetav hulk esindamaks läbilõiget eesti ajakirjandusest ning järgnev analüüs tuginebki nendel lugudel.

Hinnangulised sõnad ja üleskutsed

764 uudisest tõi ajakirjanik esile oma seisukoha ehk oma arvamuse 99 loos. See tähendab, et 13 protsendis uudistest oli ajakirjanikul arvamus ja fakt segamini läinud.

On seda palju? Seda ei ole ülemäära palju ning see toetab osaliselt Urmo Soonvaldi väidetut. Aga arvud näitavad, et fakti ja arvamuse segunemist tuleb ette ning see toetab osaliselt Priit Pulleritsu väidet. Seega on mõlemal natuke õigus.

Aga ajakirjaniku arvamuse esinemine uudises pole ainus, mis väljendab ajakirjaniku kui sekkuja rolli. Ajakirjanik võib sekkuda või võtta eestkõneleja rolli ka näiteks kasutades hinnangulisi omadussõnu. Analüüsist ilmneb, et 14,8 protsendis uudislugudest esineb hinnangulisi omadussõnu.

Ajakirjaniku sekkuvat rolli väljendab ka mingile tegevusele üles kutsumine või mina-vormi kasutamine. Viimane näitab selgelt ajakirjaniku subjektiivset seisukohta. Uudislugudes esines ajakirjanike üleskutseid 6,9 protsendis artiklitest, mis arvuna on küll väike, kuid tegelikult mõtlemapanevalt suur hulk. See paneb küsima, kas ajakirjanik peaks uudises rahvast ärgitama üht või teist moodi käituma?

Minapositsioonis väljendus ajakirjanik 5,4 protsendis lugudest. Uudise kui žanri kohaselt ei peaks ajakirjanik end minavormis üldse väljendama.

Vahest üks mõtlemapanevamaid analüüsitulemusi puudutab ajakirjaniku tõlgendust uudisele. Analüüsitud uudislugudes esines seda 23,4 protsendis lugudest. Ühelt poolt väljendab see, et eesti ajakirjanikest enam kui viiendik tõlgendab saadud infot. See ei ole halb, sest ilma tõlgenduseta ei saaks inimesed keerulistest teemadest võib-olla üldse aru.

Sealjuures tuleb aga mõista, et mistahes teema tõlgendamine on alati teatud määral subjektiivne ja võib seetõttu jätta mulje, et ajakirjaniku arvamus ja uudise fakt ei seisa lahus. Inimeste kõhutunne, et ajakirjaniku arvamus ei püsi faktist lahus kujuneb seega erinevate keelekasutusega seotud põhjuste kokkulangemisel. Ajakirjaniku isiklik seisukoht võib väljenduda omadussõnades, tõlgendamises või minavormi kasutamises. Professionaalsust väljendab sealjuures aga oskus hoida arvamust lahus uudisest.

Olemusloolikku uudist õppisin Postimehes

Klassikaline puhas uudis on ajakirjanduslik žanr ehk üks viis infot korrastada. Žanrina peetakse sellist sorti tekste keelekasutuselt kõige neutraalsemateks, faktikesksemateks ning autori ehk ajakirjaniku vaatest vabadeks. Päris puhtalt ainult sellesse žanri kuuluvaid tekste leiab tänapäeval tõesti vaid õpikunäidetes.

Seda põhjusel, et üleilmselt hakati 2000. aastate alguses lääne ajakirjanduses viljelema hübridiseeruvaid ehk omavahel segunevaid ajakirjanduslikke tekste. Olgu öeldud, et ajakirjandussotsioloogias ei peeta seda heaks ega halvaks – see lihtsalt on üks muutus, mis ajakirjandusžanritega toimub ja on varemgi toimunud.

Näiteks Postimehes julgustati eelmise majanduskriisi eel Schibstedi kontserni mõjutusel ajakirjanikke kirjutama olemusloolikult. See tähendas, et toimetus soovitas uudise teksti teha elavamaks lugusid jutustades ja tuues tekstis esile värvikaid ning olukirjelduslikke detaile.

See ei tähenda veel arvamuse ja fakti segiajamist, küll aga autori ehk ajakirjaniku vaatepunkti sisse toomist. See teeb teksti isikupärasemaks ja subjektiivemaks, kuid lugeja jaoks ka köitvamaks ja kergemini mõistetavaks.

Olemuslooliku uudise kirjutamist muide õpetas Postimehes kolleegidele Priit Pullerits. Töötasin tol ajal Tartu Postimehes ning läbisin samuti selle koolituse. Olemuslooliku uudise viljelemise teemal Postimehes kaitsesin 2010. aastal Tartu Ülikoolis ka oma magistritöö.

Olemusloolik uudis või uudislik olemuslugu ei ole iseenesest halvad nähtused. Need mitmekesistavad meie ajakirjanduslike tekstide valikut.

Küsimus on, kas ajakirjanik oskab neis oma arvamust ja fakti eristada või kas ta oskab oma arvamust argumenteeritult esitada. See viib mõtte edasi ajakirjandusõppe juurde, kus nii mina, Priit Pullerits kui ka Väino Koorberg oleme kõik kolleegid ehk õppejõud. Kes meist on nüüd see, kes tudengitele maailmavaadet peale surub ning millele tuginedes seda üldse väita saab?

Ülikoolid õpetavad vasakpoolseks?

Mainisin siinse arvamusloo alguses nelja eesti ajakirjaniku hinnangut, et ülikoolide õpetus kallutab noori tudengeid vasakpoolsusele. Kuidas sellega on?

Küsimusele aitab vastata rahvusvahelise Euroopa Sotsiaaluuringu andmestik. Kui võrrelda viimasel kümnel aastal 22–27 aastaseid kõrgharidusega ja kõrghariduseta noori, siis ei ole nende vahel erinevust parem- ja vasakpoolsuses ehk näiteks arusaamas, kas ühiskonnas peaks valitsema võrdsus. Seega ei saa väita, et ülikoolid kasvataksid noori poliitiliselt vasakpoolseteks, sest sellisel juhul peaks olema erinevus kõrgharitud ja kõrghariduseta noorte vahel.

Siiski erinevus kõrgharitud ja kõrghariduseta noorte vahel on ja see seisneb selles, et kõrgharitud on poliitikast rohkem huvitatud ning on ka poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivsemad.

Seda, kas mõni konkreetne õppejõud on mingit maailmavaadet oma loengus õhutanud, saavad väljendada üksnes tudengid, kes neis loengutes on seda kogenud. Minul ei ole süstemaatiliselt kogutud andmeid, et mõni õppejõud oleks tudengeid teadlikult püüdnud maailmavaateliselt kallutada. Sestap ei asu ma selliseid väiteid esitama ega saa neid ka ümber lükata.

Ajakirjanikel, nagu mistahes teistel kodanikel on õigus oma arvamust avaldada. Sealjuures aga tuleb arvamus ja fakt hoida lahus ehk näiteks uudist kirjutades peaks hoiduma enda isikliku vaatepunkti ja hinnangu andmisest. Arvamused kuuluvad arvamuslugudesse ja –saadetesse.

Igaüks, kes aga võtab avalikult oma arvamust avaldada, peab olema valmis seda ka kaitsma. Näiteks põhjendama, millele tuginedes ta väiteid esitab – on selleks kõhutunne ja subjektiivne hinnang või uuring ja kontrollitav allikas.

Journalistic Role Performance'i projekti andmeid analüüsis Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor Marju Himma. Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid analüüsis Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.