Merle Viirmaa: lugupidamisest ajakirjanduse vastu ja ajakirjanduse sees ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Merle Viirmaa
Merle Viirmaa Autor/allikas: Erakogu

Seoses reklaamitulude vähenemisega pöördus Meediaettevõtete Liit oma liikmete nimel valitsuse poole abipalvega otsetoetuste saamiseks. Riigi poole pöördudes ei mõelnud meedialiit kunagi, et meie liikmed on valmis tegema väikseimatki kompromissi oma rollis ühiskonna valvekoerana, mitte kordagi ei kaalutud ajakirjandusvabadusest loobumist, kirjutab Merle Viirmaa.

Kriisi tekitatud olukord on pannud rohkem mõtlema ajakirjanduse rolli ja ajakirjaniku ametiau üle meie ühiskonnas.

Meil on ühel ajal nii halbu kui ka häid uudiseid. Parim, mida kriis meediaturule on toonud, on meie lugejate, vaatajate ning kuulajate arvu erakordne tõus, mida kinnitab see, et hiljemalt juunis ületame 100 000 tasulise digitellija piiri. Inimesed usaldavad kvaliteetmeediat ja on valmis selle tarbimise eest maksma. Valmisolek ja soov ka digitaalse sisu eest maksta on muutunud uueks normaalsuseks.

Reklaamitulud kukkusid selles kriisis drastiliselt. Meediajuhtide hinnangul jääb sel aastal Eesti turult saamata mitukümmend miljonit eurot ja kasvavad tellimistulud ei kompenseeri seda kuidagi.

Mitte kuskil maailmas ei ole ajakirjanduse ärimudel täiesti sõltumatu reklaamituludest. Ärimudel on siiski aina enam kaldu tellijate poole ning see on pikas perspektiivis ainult positiivne, sest annab meediamajadele võimaluse pakkuda kvaliteetset sisu võrreldes peamiselt klikinälga toitva meediavooga.

Küsisime otsetoetust, et vältida meedia nõrgenemist

Miks ma sellest kirjutan? Sest seoses reklaamitulude vähenemisega pöördus Meediaettevõtete Liit oma liikmete nimel valitsuse poole abipalvega otsetoetuste saamiseks. Peamine põhjus oli selles, et enamikule meie ettevõtetest üldised kriisimeetmed ei kohaldu, sest tööd pole kuidagi vähemaks jäänud. Meie sooviks on, et 2020 ei läheks ajalukku kui aasta, mil näiteks mitmed maakonnalehed lõpetasid tegevuse.

Meie liikmete hulgas on 63 Eesti erameedia ettevõtet, mille töötajate hulgas on 850 inimest, kes igapäevaselt uudismeediat toodavad. Meie ettevõtted toovad riigile maksudena aastas üle 25 miljoni euro.

Riigi poole pöördudes ei mõelnud meedialiit kunagi, et meie liikmed on valmis tegema väikseimatki kompromissi oma rollis ühiskonna valvekoerana, mitte kordagi ei kaalutud ajakirjandusvabadusest loobumist. Selline ootus oleks vastuolus ajakirjanduse kõige olulisema väärtuse ehk sõnavabadusega. Vastupidi, me küsisime otsetoetust, et vältida meedia nõrgenemist, mis on ohuks sõnavabadusele.

Nõrgad, vaid iseenda ellujäämisele keskenduvad meediaettevõtted ei jõua täita oma kohustusi ühiskonna ees ning just siis tekib oht, et kontroll meedia üle läheb kahetiste eesmärkidega ärimeestele ja ebaterveid diile otsivatele valitsustele.

Selles osas on ka Euroopa Liit juba ammu oma liikmesriike ka hoiatanud: nõrk ajakirjandus muudab ka ühiskonna laisaks ja nõrgaks, kaob märkamine ja jõud seista nõrgemate eest. Ajakirjanduse roll on olla valitsejatega kogu aeg nõudlikus ja argumenteeritud dialoogis, kui see kaob, ei suuda me kaitsta ühiskonda ja neid, kes vajavad enda eest seismist.

Oleme tänulikud riigile, et on leidnud keerulisel ajal pisut alla ühe miljoni euro, millega Eesti erameediat toetada. Miljon moodustub kojukandetoetusest (450 000), digikäibemaksu vähendusest (400 000) ja sotsiaalkampaaniatest (110 000). Paraku on see alla viie protsendi puudujäävast.

Eestlased peavad end eurooplasteks ja meile meeldib muu Euroopaga mõõtu võtta. Eesti valitsuse kriisiolukorra meediatoetused on Euroopa kõige väiksemad ja jäävad tublisti alla nii meile eeskujuks olevate Skandinaavia riikide kui ka teiste Euroopa riikide toetustele.

Euroopa teiste riikide meetmete hulgas on valitsuste suurkampaaniad, tööjõumaksudest loobumine, väljaannete käibemaksustamisest loobumine, aga ka saamata jäävate tulude otse kompenseerimine. Mitmed riigid on suurendanud ka olemasolevaid erameedia püsitoetusi, mis ei ole kriisiga seotud. Eestis selliseid toetusi pole. Paneb mõtlema. Kellele ja miks on kasulik Eesti erameedia nõrgenemine?

Ajakirjanduse maine nõrgestamisest omade hulgas

Selles kriisis tuleb paraku rääkida ka ajakirjanduse maine nõrgestamisest omade hulgas. Saan aru, kriisis juhtub asju, mis tavaolukorras on mõeldamatud. Pingelistel aegadel tehakse samme, mis on kui lahinguvõidud, aga viivad paraku hoopis sõja kaotamiseni. Meediamajade omavaheline jagelemine lõhub mainet ja kahju kannatavad kõik.

Kindlasti on eriarvamusi ja neid peabki olema, aga nende üle saab arutada omavahel. Jagelemise toomine leheveergudele, vastandumine ja ebatolerantsus nõrgestavad kogu meediat ning vähendavad ka ajakirjanike eneseusku. Head meediajuhid, kes te konkurente halvustate, ajakirjanike üldistav halvustamine on iseenda halvustamine.

Meedialiidu huvid on ühised ja neid tuleb koos kaitsta. Meedialiit seisab kõigi oma liikmeskonda kuuluvate ettevõtete ajakirjanike ja nende sõnavabaduse eest. Kriisi ajal juhtub paljugi, aga olgem nüüd suuremeelsed ja otsigem koostöömeelt. Soovin meediajuhtidele tasakaalukust ja põhiväärtuste juurde jäämist. Ajakirjandus ei ole business as usual ehk äri nagu ikka. Ei riigi ega ajakirjandusettevõtete omanike jaoks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: