Marju Himma: kriis näitab, miks on Eestile vaja ajakirjandust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Usaldust ajakirjanduse vastu tuleb mõõta tegevuses ehk selles, kuhu inimene kõige kriitilisemal hetkel infot otsima läheb, leiab meediauurija Marju Himma, kes Vikerraadio päevakommentaaris märgib, et ajakirjandus võiks teha rohkemat, kui uudistesaate alguses haigestunute arve ette lugeda.

Kui käes on kriis ja teil on vaja infot, mis aitab hädaolukorraga hakkama saada, kust te lähete infot otsima? Kui see on terrorirünnak, õues laamendav torm või laastav haiguspuhang – kust te infot otsite? On see Eesti Rahvusringhääling, Postimees, Delfi? Või mõne ameti või ministeeriumi koduleht? Mis on see kõige esimene koht?

Tõenäoliselt sisestate küsimuse hoopis mõnda otsimootorisse, näiteks Google'isse ja siis jõuate esimesena ilmselt ikkagi mõne ajakirjandusväljaande lehele. Osalt jõuate sinna põhjusel, et Google tabab ära paljude inimeste huvi täpselt nende lehtede vastu ning tõstab need seepärast ettepoole.

Osalt jõuate sinna aga põhjusel, et just ajakirjandus peaks kriisi ajal pakkuma infot, mida inimesed vajavad esmaseks toimimiseks, infojanu rahuldamiseks ning selle kaudu hirmude maandamiseks.

Usaldus sõnades ei näita usaldust tegudes

Eelmisel nädalal avaldas Kantar Emor eriolukorra seireuuringu, mille kohaselt Eesti elanikud usaldavad kriisi ajal kõigist meediakanalitest enim ETV-d ja ERR-i uudisteportaali. Neile järgnevad Postimees ja Delfi.

Selle uuringu puhul tuleb arvestada, et inimesed väljendavad oma hoiakut väljaande suhtes, sõnastades seda usaldusena, sest küsitakse usalduse kohta. Ja taolistes küsitlustes tuleb arvestada, et inimesed kipuvad andma kõrgemaid hinnanguid ka prestiiži pärast – võib-olla on lihtsalt väärikas öelda, et ma usaldan ERR-i ja usaldan Postimeest. Delfit kui sageli ka sensatsioonilisemaid teemasid kajastavat väljaannet ei ole vahest nii väärikas usaldada, ehkki julgen väita, et just Delfi on koroonakriisi kajastamises olnud väga informatiivne ja mitmekesine.

Riikides, kus inimesed usaldavad kõrgelt ajakirjandust, usaldavad nad ka üldiselt rohkem institutsioone, näiteks politseid, valitsust, ametkondi ja meditsiinisüsteemi. Paraku näitab mõni uuring, et ajakirjanikke usaldatakse järjest vähem, kõige usaldusväärsemad on teadlased, arstid ja terviseala ametnikud.

Usalduse kaotamise taga on osalt põhjus, et on ajakirjanikke, kes on ise kaotanud piiri fakti ja arvamuse vahel, pole kajastanud toimuvat neutraalselt või on tegelenud lihtsalt teemadega, mis ei ole keskselt olulised ajakirjanduslikult kajastamiseks.

Venelased näitasid üles usaldust

Eelmisel nädalal avaldas ERR, et ETV+ vaadatavus venekeelse elanikkonna hulgas on märkimisväärselt kasvanud.

Erinevalt eelmisest näitest, mille puhul keskenduti inimeste usalduse kohta küsimisele, näitavad selle meetrika puhul arvud just nimelt usaldust. Usaldust oma tegelikus praktikas.

See näitab, kuhu lähevad inimesed kriitilisel hetkel infot otsima. Asjaolu, et just Eesti venekeelsed elanikud vaatavad rohkem ETV+ ja ERR-i venekeelset portaali, näitab, et inimestel on vaja infot kohalike ehk Eesti olude kohta. Seda Venemaa meediakanalid ei paku.

ETV+ programmis on lisaks uudistele ka väga palju kvaliteetset ja informatiivset meelelahutust ning ajaviitesisu. See on väga oluline, sest pikaajaliselt on just see sisu, mis ETV+ venekeelset vaatajaskonda kanali juures hoiab ka pärast kriisi.

Kokkuvõtlikult on koroonakriis olnud vesi ERR-i venekeelsetele kanalite veskile ning just nende kanalite ajakirjanduslik sisu on see, mida inimesed on otsima tulnud. Nii kaua kuni see on olemas, see on kvaliteetne ja usaldusväärne, nii kaua see vesi seda veskit ka veab.

Analüüs ja mõtestamine

Kuidas on aga olukord eestikeelse ajakirjandusega? Kuidas need väljaanded oma rolliga hakkama saavad?

Kriisi esimeses faasis, mis Eesti jaoks jäi umbes veebruari lõppu, uppusime kiiresti infosse. Ajakirjandusväljaanded ja sotsiaalmeedia avaldasid ööpäev läbi iga infokillu, mis tekitas korraga nii segadust kui ka veel suuremat teadmatust ja hirmu.

Pärast kaugtööle ja koduseinte vahele suunamist hakkasid vaimse tervise eksperdid üha enam soovitama silmas pidada ka oma infotarbimist. Mõõdukalt ja kvaliteetset, oli soovitus. Ajalehed või veebiväljaanded piiratud koguses hommikul, "Aktuaalne kaamera" õhtul.

Tähelepanelik lugeja märkas, et soovitati ikka ajakirjandusväljaandeid kui usaldusväärse ja kompaktse info vahendajaid.

See pani mõistagi ajakirjanikele veel suurema vastutuse: valida tuli tõesti info, mida inimestel on vaja teada. Aga kas ajakirjandus selle ülesandega ka hakkama sai?

Julgen öelda, et suuresti, kuid mitte täielikult.

Uudistesaated algavad arvude ettelugemisega: mitut inimest on testitud, mitu neist on nakatunud, mitu surnud. Enamasti jääb aga puudu aegreast, mis ütleks, kas tänane seis näitab kasvutrendi, viitab leviku pidurdumisele, kuidas see on suhtarvuna testitutesse või mida see info mulle ülepea ütlema peaks?

Infot on jätkuvalt külluslikult ja ajakirjandus vahendab kõiki ametkondade ning valitsuse saadetavaid sõnumeid otseülekandes, muutmata ning tõlgendamata kujul. Vaja oleks aga just tõlgendamist, filtreerimist, mõtestamist.

Andmeid, sõnumeid ja infot on niigi küll. Analüüsitud, sünteesitud ja mõtestatud infot ei ole aga piisavalt. Just seda viimast peaks ajakirjandus pakkuma. Kogu meediapilti pidevalt jälgides näen kahte valdkonda, kus ajakirjanike oskused oleksid abiks.

Esimesena on jätkuvalt pidevalt tarvis soovituste ja näpunäidete laadis infot. Selle puhul tuleks lihtsalt lähtuda küsimusest: mida on inimestel igapäevaeluga toime tulemiseks vaja teada?

Teine valdkond puudutab suurt pilti. Suur pilt tähendab info analüüsimist, mõtestamist ning prognoosimist. Kui rääkida arvudest, siis mida tänased arvud näitavad? Mida need näitavad võrreldes eelmise nädalaga ja mida võivad kõneleda järgmise nädala kohta?

Seirates teiste riikide toimimist kriisis, tasuks tõstatada avalik arutelu selle üle, kas ka Eesti peaks olema valmis n-ö karjaimmuunsuse saavutamiseks. See tähendab kas vaktsineerimist, mida enne sügist pole oodata, või läbipõdemist, mis aga tähendab alati nõrgematele kõige karmimat pihtasaamist.

Ühendkuningriik ja Rootsi kaaluvad karjaimmuunsuse võimalust, kuidas on aga Eestiga? Kuidas näeme, et tuleme toime uue koroonaviiruse puhanguga sügisel?

Kui kajastada järjekordseid seadusemuudatusi, mille valitsus eriolukorda ära kasutades vastu võtab, on just ajakirjanduse ülesanne küsida nende tegeliku vajaduse ja kestvuse kohta.

Kui eriolukorra ajal vastu võetud seadusemuudatused jäävad kehtima ka pärast kriisi lõppu, peaksid just ajakirjanikud sellele tugevalt tähelepanu juhtima – hoolimata kriisist, peab valitsus teenima rahvast, mitte poliitilisi kannuseid.

Nagu näha, on ajakirjandusel veel üksjagu võimalusi auditooriumi asjatundliku infoga varustamiseks. Vaadates Eesti inimeste tugevat usaldust ajakirjanduse vastu, pole praegusest kriisist paremat aega näitamaks, milleks on ühiskonnale ajakirjandust tegelikult vaja.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: