Riigijuhid ja valitsused keskenduvad praegu peamiselt tervishoiu- ja majanduskriisiga võitlemisele, kuid me ei saa ära unustada, et muu julgeolekukeskkond, sh konventsionaalsed sõjalised ohud pole kusagile kadunud (pikemalt välisluureameti 2020. aasta raportis).

"Valmiduse kultuur" on NATO žargoonis olnud oluline märksõna alates Venemaa sõjalisest agressioonist Ukraina vastu, kuid kriisiks ja halvimateks stsenaariumideks valmistumise mõttelaad on kaitseministeeriumite ja relvajõudude DNA, meie raison d'etre (e.k - olemasolu põhjus).

Seega on elementaarne, et meie inimesed, tsiviil- ja sõjaline oskusteave ning ressursid toetavad ühiskondi tsiviilkriisidega võitlemisel, sealjuures situatsiooniteadlikkust ja kaitsevalmidust ohustamata.

Tugev vundament algab solidaarsusest

NATO tugevuse ja ühtsuse vundament on solidaarsus – alates poliitilistest deklaratsioonidest, kriisiohje operatsioonidest kuni Washingtoni leppe artikkel 5 rakendamiseni. Solidaarsusel pole palju objektiivseid mõõdikuid, kuid poliitilise otsuse kiirus on üks nendest.

Kas ikka mäletame veel seda hetke 2014. aasta varakevadel, kui Ameerika Ühendriikide hävituslennukid maandusid Ämari lennubaasis kõigest ööpäeva jooksul pärast kaitseministri abipalvet? Julgeolekuolukorra kiire halvenemise korral tunduvad tunnid päevadena, päevad nädalatena ja nädalad kuudena.

Eesti toimepidevuseks on oluline liitlassuhted

Eestil pole liitlaste abistamiseks suurt tööriistakasti, aga kiirus on väikeriigi võimekordistaja. Meenutagem vaid, millist kaalu omas Islandi otsus esimese riigina taastunnustada Eesti Vabariiki 1991. aasta 22. augustil.

Eesti valitsuse samm omakorda esimesel võimalusel toetada Hispaaniat ja Itaaliat, pandeemiakriisis kõige teravamalt kannatavaid liitlasi, oli samuti võtmetähtsusega. Just seetõttu peaksime Eesti toimepidevusvarude loomisel muuhulgas silmas pidama meie liitlaskohustusi.

Ebastabiilsus on alati viljakas pinnas veelgi suurema ebastabiilsuse tekkimiseks. COVID-19 kriisi kesk- ja pikaajalisi mõjusid oskavad täpselt prognoosida vähesed. Ühes võib aga kindel olla: meie vastased eesotsas Venemaaga, otsivad ja testivad meie liitlas- ning partnerlussuhete nõrku kohti järjepidevalt. Tervishoiu- ja majanduskriisil ei tohi lasta kujuneda julgeolekukriisiks.

NATO tegevuste keskmes on kollektiivkaitse

Arvukad info- ja mõjuoperatsioonid, aga ka küberründed on meie vastaste strateegiliste eesmärkide ja võimete jäämäe veepealne osa. Seetõttu on oluline, et ka praeguse kriisiga tegelemisel ja sellega kohanemisel jääb NATO tegevuste keskmeks kollektiivkaitse. Seda sõnumit on rõhutanud aprillikuu jooksul nii välis- kui ka kaitseministrid NATO ajaloo esimestel videosilla vahendusel toimunud kohtumistel.

Hoolides relvajõudude liikmete tervisest nii koduriikides kui ka operatsioonipiirkondades, ei tehta NATO heidutus- ja kaitsehoiakus järeleandmisi. Nii nagu Eesti kaitseväelased tegutsevad liitlaste operatsioonide toetamisel ja julgeolekumurede lahendamisel koduriigi piiridest kaugel Malis, Afganistanis ja mujal, jätkavad liitlased panustamist nii pataljoni lahingugruppi Tapal (NATO eFP – NATO enhanced forward presence) kui ka Balti õhuturbe operatsiooni Ämari lennubaasist (NATO Baltic Air Policing).

Eesti peab jätkama operatsioonidele panustamist ka kõige keerulisematel aegadel ning vajaduse korral olema valmis meie liitlasi lisapanustega toetama.

Ressursiotsustel on pikaajalised mõjud

Kriisideks tuleb ja on aega valmistuda juba headel aegadel, aga halbadel aegadel on kriitiline teha õigeid otsuseid. Viimane globaalne majanduskriis räsis nii liitlaste kaitse-eelarvet, kaitsevalmidust kui ka sõjalisi võimeid.

Alles "ootamatu" Venemaa oht sundis liitlasi 2014. aasta Walesi tippkohtumisel kiiresti kokku leppima kaitsekulutuste tõstmise vajaduses. Viimastel aastatel on seetõttu saavutatud märkimisväärne edulugu, mille peatamine ja tagasipööramine on potentsiaalselt ohtlik.

Majanduskriisi tingimustes on kaitsekulutuste taseme hoidmine keeruline ülesanne kõigile, kuid hädavajalik nii Eesti iseseisvale kaitsevõimele, liitlaste operatsioonidele ja kohalolekule kui ka NATO heidutus- ja kaitsehoiakule tervikuna.

Lühiajalistel ressursiotsustel saavad olema pikaajalised mõjud sõjaliste võimete alalhoidmisele ja hangetele, aga nendest otsustest sõltub, kui hästi ja kui kiiresti oleme meie ja liitlased valmis tegelema kriisi või konfliktiga, mis on COVID-19 pandeemiast veelgi ulatuslikum. Nii nagu viimase kümmekonna aasta jooksul, on Eestil taas võimalik nähtavalt demonstreerida oma pühendumust iseseisvale kaitsevõimele ning olla eeskujuks teistele liitlastele, kui hoiame kaitsekulutusi vajalikul tasemel.