Kauakestev toode tähendab, et selle väljavahetamise sagedus on väiksem ning seetõttu hoitakse kokku tootmisele kuluvaid materjale ja energiat, samuti väheneb üldjuhul ümbertöötlemise vajadus.

Samal ajal võib pikem kasutusiga tähendada ka seda, et uute keskkonnasäästlikumate ja väiksema energiatarbega lahenduste kasutuselevõtt viibib. Seetõttu on keskseks küsimuseks, kas toodete pikast kasutuseast tekkiv keskkonnakasu ületab toote kasutamise etapis tekkivad võimalikud täiendavad keskkonnakahjud.

Hirm jääda kinni vananenud toodetesse

Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni jaoks hiljuti valminud ülevaates otsiti vastust küsimusele, kuidas saaks Euroopa Liidu regulatsioonide kaudu pikendada toodete kasutusiga ning ühtlasi edendada keskkonnasäästu.

Uuringus jõuti tõdemuseni, et ühtset lähenemist on keeruline leida, sest isegi sama tootekategooria jaoks võib olla mõistlik rakendada erinevaid lähenemisi sõltuvalt tehnoloogia arengufaasist ja turutingimuste muutusest.

Näiteks on ühes teadustöös tõestatud Jaapani näitel, et sõiduautode kasutusea pikendamine ühe aasta võrra perioodil 1990‒2000 oleks toonud olulist keskkonnasäästu võrreldes olukorraga, kus oleks soetatud uus ja säästlikum sõiduk. Samas on see näide aja- ja riigispetsiifiline ning seda järeldust ei saa üle kanda Euroopasse ja praegusesse ajahetke.

Nutitelefonid ja tahvelarvutid on näide tootegrupist, kus uus seade soetatakse tavaliselt iga kahe aasta tagant, kuigi tarbijate ootus on, et seade kestaks kauem – 69 protsenti Euroopa Liidu elanikest sooviks, et nutiseadmed kestaks vähemalt viis aastat.

Sageli vahetatakse nutiseade välja enne selle potentsiaalse kasutusea lõppu, sest aku mahutavus on märgatavalt vähenenud või ekraan pragunenud ja neid ei ole võimalik asendada. Üheks põhjuseks on ka tarkvarauuenduste lõppemine.

Kas tuleks nõuda, et nimetatud komponendid peaks olema vahetatavad? Tootjad omalt poolt selgitavad, et komponentide vahetamatuse kaudu tagatakse seadmete parem veekindlus ja mugavam disain. Siiski on mitmed tootjad (nt Apple ja Huawei) tegemas samme, et akude vahetus lihtsamaks muuta.

Kuigi toodete pikaealisus on oluline kriteerium ostuotsuse tegemisel ja seda pigem eelistatakse, siis takistuseks saab eeldatav kõrgem soetusmaksumus ning hirm jääda kinni vananenud toodetesse.

Tarbija jaoks muudab otsustamise keerukamaks ka see, et alati pole usaldusväärset infot toote kasutusea ja toote omamise kogukulude (total cost of ownership) kohta ehk puudub hinnang sellele, kui kulukaks kujuneb toote kasutamine.

Ökodisaini direktiiv

Kuidas sellist keerukat valdkonda regulatsioonidega suunata? Euroopa rohelise kokkuleppe osana avaldas Euroopa Komisjon märtsis 2020 ajakohastatud ringmajanduse tegevuskava. Selle kava keskmes on ökodisaini (Ecodesign) direktiivi sisuline laiendamine ja kohaldamine rohkematele tootegruppidele.

Ökodisaini direktiiviga reguleeritakse praegu eelkõige toodete energiatarbimist. Hetkel on selliste eeskirjadega hõlmatud tooteliigid need, mis kasutavad suures mahus energiat, näiteks valgustid, kodumasinad ja kütteseadmed.

Toodete pikaealisuse soodustamiseks saaks ökodisaini raamistikku laiendada ja seada nõuded ka toodete minimaalsele elueale, nõuda toodete eeldatava eluea märkimist, et tarbijatel oleks võimalik teha informeeritud ostuotsus, ning ühtlasi soodustada moodulipõhiste lahenduste kasutamist, et hõlbustada toodete detailide vahetamist.

Tarbijate teavitamise rolli saavad lisaks täita ka mittetulundusorganisatsioonid, kes pakuvad toodete võrdlusi ja teste (nt Stiftung Warentest Saksamaal ja Consumer Reports USA-s).