Tartu ühe pikalt tühjalt seisnud maja akendele ilmus mai alguses kunstnike käe läbi suurelt mõte: "Ega millegi muuga polegi siin tegu, kui lihtsalt meile tuletati meelde, mis on elus kõige olulisem".

Tänu üle maailma kehtestatud erinevatele piirangutele on aeglustunud tootmine ja tarbimine, vähemalt hetkeks on paremuse suunas muutunud õhu kvaliteet. Praegu on Hiinas tööstus väidetavalt juba taastumas. Ootame, et saaksime naasta normaalse elu juurde, samal ajal on järjest aktuaalsem küsimus normaalsuse teemal.

Kahtlus, et senine toimetamine ei ole olnud kõige mõttekam, on paljudel. Ka õppeasutuste tasandil. Mõistmine, et me tõesti oleme looduskeskkonnas toimuvate protsesside osalised ning mitte sugugi kõige kõrgema rollis, on ilmselt teravam kui varem.

COVID-19 seotud meeme ja visuaale on internet täis. Nii lõbusaid, absurdseid ja äraspidiseid kui ka lihtsalt hetkeolukorda kirjeldavaid. Üks hea olukorda kirjeldav pilt oli sukeldujast, kes üritab meeleheitlikult ära ujuda COVID-19 nimelise hai eest, keda omakorda ajab taga majanduskriisi nimeline hai ning viimaseks tuleb kõige suurem – kliimamuutuse nimeline hai.

Jah, erinevalt viirusest on keskkonnaprobleemide eitamine ja eiramine lihtsam. (Mõned riigid on küll ka COVID-19 eitanud või eiranud ja eks aja möödudes kuuleme ka sellise käitumisviisi mõjust.)

Ökoloogilistest seostest arusaamine ning põhjuse ja tagajärgede (eriti ebameeldivate) ette nägemine on tõepoolest parajalt suur väljakutse. Ning ega sellest ka ainult piisa. Vajalik on selle teadmise järgi ka tegutsema hakata.

Õppekavades on üheks eesmärgiks looduse toimimise seaduspärasust tundma õppimine ning loogiliseks järgmiseks sammuks on nende seaduspärasuste seostamine endaga. Alati ei jätku lisaks teadmistele ka fantaasiat ega empaatiat, et näha keskkonnaga seotud muutuse mõju meie enda elule. Mis aga ei tähenda, et me sinnapoole ei peaks püüdlema.

Sel kevadel on uue hoo sisse saanud potipõllundus. Hetkel on paljudes peredes veel olemas teadmine, kuidas taimi kasvatada, kuid kindlasti enam mitte kõigis. Tarbijaks õppimise aeg ei ole ka kindlasti läbi saanud, kuid selle kõrvale on tulnud uus mõistmine ja soov tarbimisahelat lühendada.

Eestis on järjest rohkem õppeasutusi – eelkõige lasteaedu, aga leidub ka koole – mille hoovist leiab nii lille- kui ka toidutaimede peenraid, samuti kasvuhooneid ja muidugi ka kompostikaste. Lisaks täiendatakse aeda (või lastakse loomulikult täieneda) rohkemate liikidega.

Õppekeskkonnaks sobib väga hästi see aia osa, mis on jäetud niitmata ja mille liigirikkust saab võrrelda niidetud murulapiga. Paljud õppeasutused püüavad oma energia- ja teiste ressursside kulu süsteemselt ja teadlikult vähendada ning seejuures ei ole põhimotivatsiooniks mitte rahaline kokkuhoid, vaid keskkond.

Eestis koondab paljusid keskkonnahoidlikult mõtlevaid õppeasutusi Rohelise Kooli (inglise keeles Eco-Schools) programm, mille võrgustikus on kaugelt üle saja lasteaia ja kooli. Iga õppeasutuse teekond keskkonnahoidlikuma eluviisi juurde on natuke erinev ning kindlasti on see kooli- või lasteaiapere nägu.

Programm aitab õppeasutuse toimimist ja eri valdkondi vaadata terviklikult ja süsteemselt, kuid sama väärtuslikud on omavahelised kogemuste jagamised.

Võib arvata, et tänu pandeemiale on saanud suuremaks väljakutseks jäätmevaba eluviis. Hetk ei ole sobiv oma karbiga poodi minekuks, kuid väljasõidule minnes on endiselt asjakohane võtta kaasa oma pudel.

Kokkulepped õppeasutustes, et söökla ei pane lastele kaasa väikseid kõrrejooke ja pirukaid ei pakita üksikult kilekotti, ei ole ju keerulised, kuid põhjusel või teisel jäävad need tihti tegemata. Nõnda tekivadki olukorrad, kus õppeasutuses antakse teadmist plastireostuse mastaapsusest ja kliimamuutustega seotud väljakutsetest, kuid reaalses käitumises eeskujuna toimida ei suudeta.

Rohelise kooli programmi üheks osaks on õppeasutuse võimalus taotleda endale rohelist lippu, mis tõendab nende püüdlusi ja edasijõudmist keskkonnahoidlikul teel. Neil õppeasutustel on läbi mõeldud ja sõnastatud oma keskkonnahoiu põhimõtted.

Kindlasti on õppeasutuste peamine eesmärk turvaline õpi- ja kasvukeskkond lastele ja noortele, kuid olla seejuures ka eeskujuks. Eeskujud inspireerivad ja häid harjumusi, teadlike valikute tegemist toetav keskkond aitab kaasa vastutustundlike, loodust hoidvate ja väärtustavate inimeste kujunemisele.

Programmis osalenud koolid ja lasteaiad on välja toonud enda igapäevase õppetöö süsteemse ülevaatamise keskkonna seisukohalt ja oma käitumismustrite vaikse muutumise. Need on õppeasutused, kus keskkonnahoiuga seotud tegevused ei seisne mitte üksikute heategevuspuhangutes, vaid on tõesti igapäevase tegevuse osa.

Keskkonnahoidliku mõtteviisiga põlvkondade kasvamine on peamine võimalus olla inimkonnana osa lahendusest, mitte osa probleemist.

Talvel seminariks kirjutusvahendeid jms otsides uurisin müüjalt, millised tooted on tehtud Euroopas ning küsisin ka toote keskkonnamärgiste kohta. Müüja vaatas mind korraks kahtlustavalt, aga siis valgus näole naeratus ja ta ütles, et teil on käimas mingisugune projekt, eks. Vastasin, et mitte päris, aga parandasin siis ennast, et mõnes mõttes küll - projekt nimega elu.

Ja see projekt elu pakub palju võimalusi nii eraisikutele kui õppeasutustele. Eks aeg näitab, kas ja kui kauaks meile ikkagi meelde jäi, mis on elus kõige olulisem, millele peaks panustama ning kui kauaks õhk puhtamaks jääb. Rahvusvahelisel keskkonnapäeval, 5.juunil aga kasvab rohelise lipu tunnustuse saanud õppeasutuste arv Eestis.