Alo Savi: kõik kolmapäeval hariduspõllule! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

alo savi
alo savi Autor/allikas: Õpetajate Leht

Maaeluminister pakkus välja geniaalse idee ja taandas siis selle meie koolide igapäevase mure kirjelduseks, kirjutab Alo Savi algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.

Maaeluminister Arvo Aller on saanud oma idee "koolilapsed oktoobris põllule!" eest kõvasti vastu pead. Terve Eesti kõlas nii valjusti ja kurjalt vastu, et veel samal päeval pidi minister täpsustama, et õpilaste all mõtles ta abituriente ehk täisealisi inimesi. Mõlemal juhul tabas minister vägagi valusaid küsimusi Eesti igapäevases hariduspõllumajanduses.

Olid alles ajad …

Esialgne idee oli nostalgiline ja geniaalne. Meie, vanemad inimesed, mäletame ju kõik, kui tore oli see, kui suurte bussidega viidi kooli eest hommikul kolhoosi põllule kartuleid võtma ning õhtul toodi tagasi. Natuke võeti ka kartuleid, aga põhiline oli ikka omavaheline suhtlemine, võileiva ja supi söömine, tööst viilimine ning muda- ja kartulisõda. Lõpuks sai ikka kõik ära õpitud ning põlludki puhtaks.

Olid alles ajad, mida tänapäeva hukka minemata, lumehelbekesena puhas noorus üldse ei mõista! Eesti kooli ja koolinoorte elukaugusest on räägitud samuti juba aastaid. Lapsed ei suuda lahendada reaalelulisi küsimusi, ei oska arvutada seinavärvi kogust ja arvavad, et liha tuleb poest ning mitte loomadelt. Liikumist ning füüsilist koormust on lastel samuti vähe ning iga aastaga läheb meie noorem põlvkond aina enam rasva.

Kui need mured nüüd kokku võtta ja neile mingisugustki lahendust otsida, siis on maaeluministri ettepanek kuldaväärt: ühendame meeldiva kasuliku ja vajalikuga ning voila: pärast mõneaastast maapraktikat on meil karastunud, terved ja tugevad lapsed, kes on praktikas vilunud, julgevad ja suudavad käsi mustaks teha ja lõpuks õpivad veel paremini kui varem, sest liigutamine paneb ju aju paremini tööle.

Võiksime alustada kooliga augusti keskel, nagu tehakse Soomes, oktoobris oleks kaks nädalat praktikat ja siis vaheajale. Pärast seda saaks juba värske jõuga koolipingis tarkusi omandada. Praktikat saaks ju eri kooliastmetel jaotada vastavalt maaelu vajadusele: kevadel 1.–3. klass istutama, suvel 4.–9. klass marju korjama ja sügisel gümnaasiumiaste saaki koristama. Praktikat võiks laiendada põldudest väljapoolegi, sest ka laudad, tootmisettevõtted ja liinitöö vajavad tööjõudu.

Kes vastutab?

Selleks polegi tarvis muud kui head tahet ning mõne seaduse ja määruse kohaldamist. Esimene mõte on muidugi põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning riiklikud õppekavad, sest praktika tuleb ju ikkagi ära kirjeldada ning õppekavasse lisada. Aga tegelikult on esimene küsimus hoopis töötervishoiu ja tööohutuse seaduses, mida kohaldatakse ka õpilaste õppepraktikale.

Tänapäeval ei ole enam nii, et kui laps ennast kartulikastiga ära kriimustab, siis saab veel parastada, et "mis sa lollakas üldse sinna kasti alla ronisid!". Tänapäeval küsitakse, kes vastutab.

Kas kast oli lubatud mõõtmetega ning töökoht vastas ettenähtud tingimustele? Kas last oli korrektselt instrueeritud kõikidest võimalikest tööpraktikaga seotud ohtudest? Kas lapsele olid eraldatud konkreetseks tööks nõutavad ja tema suurusele vastavad isikukaitsevahendid ning juhendatud teda neid korrektselt kasutama? Kas talle oli näidatud õigeid töövõtteid? Kas oli olemas vanema nõusolek lapse praktikale asumise kohta ning … seda jada võib täiendada lõputult.

Kui palju on Eestis neid ettevõtteid, kes oleksid valmis võtma vastutuse kümnete laste ohutuse eest tööpraktikal? Kas koolid oleksid nõus vastutama laste eest, kui nad on eraettevõttes tööl?

Idee praktikast põldudel on huvitav ning mitmelgi viisil kasulik, aga selle mingilgi viisil rakendamine võtab nõnda palju aega ja ressurssi, et enne kui esimene õpilane põllule jõuab, on jumala päike looja läinud ning kartul ammu mädanenud. Muide, seda, kui kerge on PGS-i muuta, oleme näinud katsest asendada kasutud ja ressursimahukad põhikooli ühtsed lõpueksamid tasemetöödega.

Käivad juba tööl

Veel samal õhtul täpsustas maaeluminister oma mõtet ning ütles, et rääkis ainult täisealistest abiturientidest, kellel on õigus töölepingut sõlmida. See aga toob meid hoopis teise probleemi juurde: gümnasistid käivad juba praegu liiga palju tööl. Nad töötavad ehitajatena, klienditeenindajatena ja paljudel teistel töökohtadel. Maapiirkondades ka põllumajandusettevõtetes.

Hooajatöödele minnakse juba enne kooliaasta lõppu ("Ma ei saa lõpuaktusele tulla, mul on vahetus!") ning naastakse mõnel juhul pärast uue kooliaasta algust ("Ma saan küll teisipäeval aktusel ära käia, aga kolmapäev-neljapäev on mul veel viimased tööpäevad!"). Paljud käivad tööl kooli ajal ning alati ei võimalda töögraafik neil tundides osaleda.

Märtsis pärast eriolukorras kaugõppele minekut otsisime taga üht abiturienti, kes reaalajas toimuvatesse tundidesse kohale ei tulnud. Selgus, et ta oli ühe kaubanduskeskuse infoletis tööl. Ütles, et küll teeb koolitunnid järele. Seda sama teemat käsitles selle aasta 8. veebruari Õpetajate Lehe artikkel "Miks üha rohkem noori käib kooli kõrvalt tööl?".

Ma ei nõustu maaeluministri seisukohaga, et meie noored vajavad rohkem töökasvatust. Kel vähegi huvi on, need juba käivad palgatööl, kellel huvi ei ole, neid ei saa sinna ka sunniga. Ma leian, et meie mure õpetajate ja koolijuhtidena ei ole selles, kuidas noori tööle saada, vaid hoopis selles, kuidas neid töölt kooli saada.

Mis puutub saagi koristamise muresse, siis selle kohta ütles hästi üks mu ettevõtjast sõber: "Turumajanduses toimib tööjõuturg ministrite või arvamusliidrite väljaütlemistest sõltumatult. See tähendab, et muidugi lähevad õpilased, tudengid, koondatud ja teisedki põllule – kohe kui selle eest makstav tasu nad sinna tõmbab. Pole üldse mõtet muretseda, sest see värk toimib täisautomaatselt ja hooldusvabalt ning igasugune sekkumine tekitab ainult probleeme."

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: