Tõnu Tannberg: Käbin püsis pikalt võimul tänu heale läbisaamisele Moskvaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin 1977. aastal Kesktelevisioonis.
Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin 1977. aastal Kesktelevisioonis. Autor/allikas: Valeri Svintsov/ERR-i arhiiv

Johannes Käbin juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Sel kevadel andis kirjastus Varrak välja Käbini mälestustest ja päevikukatketest koosneva raamatu "Aastate ja kauguste tagant". ERR-i portaal avaldab lühendatult akadeemik Tõnu Tannbergi saatesõna sellele teosele.

Nõukogudeaegse Eesti komparteijuhi Johannes Käbini (1905–1999) mälestusi on kaua oodatud, sest jutud nende olemasolust on avalikkuses ringelnud juba alates 1980. aastate lõpust. Mälestuste kirjutamist kinnitas nii Käbin ise kui ka mitmed inimesed, kes temaga pärast pensionile jäämist lävisid. Tollal jõudsid avalikkuse ette siiski vaid üksikud mälestuskillud ja needki eelkõige ajakirjandusele antud intervjuude vahendusel.1

Selle vähese infoga kõik üldjoontes piirduski. Ka Käbini surm 1999. aastal ja sellele järgnenud aastad ei toonud mälestuste küsimuses selgust,2 sest avalikkuse ette need ei jõudnud, mistõttu kerkis üles õigustatud küsimus: kas need ongi üldse olemas?

Tänaseks on saladuseloor sellelt küsimuselt eemaldatud ning Käbini mälestused jõuavad lõpuks lugeja palge ette. Tõsi, tegemist on siiski pooliku ja katkendliku käsikirjaga, mis on autoril jäänud lõpule viimata ning viimistlemata.

Käbin jõudis enam-vähem läbimõeldult kirja panna siiski vaid väikese osa kavandatud mälestustest, mis hõlmasid ajavahemikku lapsepõlvest kuni sõja lõpuni 1945. aastal.

Oluline on seegi, et see põhiosa raamatus avaldatud meenutustest on kirja pandud enne 1985. aastat ehk siis ajal, mil NSV Liidu poliitilisi olusid silmas pidades oldi n-ö seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda.

Siinkohal tasubki meeles pidada, et Käbini mälestusteraamat pidi vastama kõigile selleaegsetele parteiajaloolise kirjanduse nõuetele, mis nägid muu hulgas ette üsna sisutuid taustakirjeldusi partei üldistest edusammudest ja muudest saavutustest, mis olid võetud ajakirjandusest.

Käbini enda ettevaatlik väljenduslaad ei aidanud kindlasti kaasa teksti kroonulikkuse vähendamisele. Aare Laanemäe sõnul tunnistanud Käbin talle, et ta mäletavat küll kõike seda, mis oli enne keskkomitee esimeseks sekretäriks saamist, kuid seejärel minevat kõik segi.

Oma kõige olulisema eluperioodi – 28 aastat Eesti NSV parteijuhina ja hiljem veel viis aastat ülemnõukogu presiidiumi esimehena – mälestuste kirjapanekuni ta aga ei jõudnudki. Sellest ajast on olemas vaid katkendlikud tekstid, hoolimata sellest, et aega selle perioodi kirjeldamiseks olnuks tal piisavalt. Tundub, et siin etendas olulist rolli poliitiliste olude teisenemine NSV Liidus ja veelgi enam Eesti NSV-s 1980. aastate teises pooles.

Mihhail Gorbatšovi võimule tulekuga alanud uuenduskurss – perestroika – teisenes mõne loetud aastaga katastroikaks, mis päädis Idabloki kokkuvarisemise, NSV Liidu lagunemise ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega.

Need muutused panid ka Käbini hoopis teise olukorda. Senine suhteliselt turvaline taustsüsteem oli tema jaoks kokku varisenud, välistades seega ka mälestuste lõpetamise varem plaanitud kujul. Küllap etendas siin olulist rolli ka Käbini ülim ettevaatlikkus.

Mõistagi on kahju, et Käbini mälestused jäid poolikuks. Need oleksid kindlasti kaasa aidanud tema võimuloleku aega paremini mõista, sest see periood – n-ö Käbini aeg – on tegelikult tänase päevani korralikult ajalookirjanduses läbi uurimata. See on aga kogu nõukogude aja mõistmisel võtmetähtsusega ajajärguks, mistõttu on sobilik alljärgnevalt mõned kõige üldisemad poliitiliste olude arengud markeerida.3

*

Käbini pikaajalise võimulpüsimise tagas tema hea läbisaamine Moskvaga ning tõsiasi, et ta suutis ka kodus – Eesti NSV võimuladvikus – poliitilisi olusid üsna oskuslikult kontrolli all hoida ja – mis veelgi olulisem – neid vajaduse korral endale kasulikus suunas kujundada.

Nõukogude poliitilise režiimi väline stabiilsus ei välistanud sisemist võitlust ühiskonna võimuladvikus, mis toimus nii Kremli koridorides kui ka liiduvabariikide juhtkondades ning madalamatel võimuastmetel. Liiduvabariigi tasandil etendas olulist rolli kohaliku "liidri" läbisaamine Moskvaga, mis määras paljuski ära tema võimupositsioonide tugevuse kodus.

Sõjajärgsete aastate Eesti NSV poliitilisi olusid kujundas Johannes Käbini ja Nikolai Karotamme rivaliteet, mille taga oli paljuski isiklik ebasümpaatia. See sai alguse juba 1940. aastate alguses, kui mõlemad tulid Eestisse "uut elu" üles ehitama.

1940. aasta juunis suunati Karotamm Eestisse esialgu ajalehe Kommunist toimetajaks, ent juba septembris määrati ta Karl Säre lähimaks kaastööliseks – EK(b)P teiseks sekretäriks.

Käbin saabus teatavasti Eestisse ÜK(b)P Keskkomitee korraldusel 1941. aasta veebruaris. Tema tööle instrueerijaks oligi Karotamm, kes nende esimesel kohtumisel oli ametlik ja Käbinile ebasümpaatne. Käbin oodanuks oma sõnul osavõtlikumat suhtumist. Sellel kohtumisel sugenenud ebakõla jäi meeste omavaheliste suhete kujundajaks edaspidigi, kasvades sõjajärgsetel aastatel üle üsna kompromissituks vastasseisuks.

1941. aastal asus Käbin tööle EK(b)P KK ajakirjandussektori juhatajana, Nõukogude-Saksa sõja puhkedes evakueerus ta Nõukogude tagalasse, kus leidis rakendust erinevatel ametikohtadel.

Tähelepanuväärne on siiski tõsiasi, et just Karotamme toel – Karotammest oli pärast Karl Säre sakslaste kätte langemist saanud EK(b)P sisuline juht – sai Käbin taas tööd KK aparaadis. 1944. aastal tegi Karotamm temast EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja esimese asetäitja ja 1947. aastal pakkus Käbinile oma abi kohta, millest viimane loobus.

Tundub, et just 1947. aasta ongi Käbini ja Karotamme omavaheliste suhete oluliseks murdepunktiks. Käbinile oli Karotamme pakkumine kindlasti alandav, kuna ta oli pigem oodanud edutamist propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja või isegi KK ideoloogiasekretäri ametikohale.

Karotamm reageeris aga Käbini eitavale vastusele sellega, et määras ta vast loodud EK(b)P KK Partei Ajaloo Instituudi direktoriks, tõrjudes ta sel moel keskkomitee aparaadist eemale. Käbinile tähendas see nüüd selget poole valikut Karotamme vastasleeri kasuks.

Karotamm ei hinnanud Käbini kui parteitöötaja võimeid eriti kõrgelt. Tollase EK(b)P KK teise sekretäri Sergei Sazonovi sõnul rääkis Karotamm sageli Käbiniga jämedalt ja tigedalt. Sellist suhtumist võib välja lugeda ka Karotamme arvukatest resolutsioonidest dokumentidel, mis olid adresseeritud Käbinile. Aga üsna varsti pidi Karotamm tunnistama, et oli alahinnanud Käbini südikust enda eest seista ja toetuspinda.

Juba 1948. aastal sai Käbinist eespool nimetatud Sazonovi toetusel EK(b)P KK ideoloogiasekretär ning pärast 1950. aasta märtsis toimunud EK(b)P KK VIII pleenumit Karotamme asemik parteijuhi kohal. Ei ole mingit kahtlust, et Käbin oli 1950. aasta pöörde üks aktiivsemaid ettevalmistajaid.

1950. aasta puhastuse oluliseks tagamaaks oli Eesti NSV võimuladvikus eksisteerinud rivaliteet ja võimuvõitlus. Liiduvabariigis oli küllalt rahulolematuid, kes olid võimu nimel valmis Moskvat "aitama" ja kaebusi esitama.

Sarnase loogikaga, kus kasutati ära kohalikud pealekaebamised, toimisid sisemised puhastused sõjajärgsetel aastatel ka Idabloki riikides, kus Moskva kasutas oskuslikult oma huvides ära kohalikku võimuvõitlust, mis 1940. aastate teisel poolel nn kodanliku natsionalismi võitluse sildi all oli hoogustunud.

Karotamme ja tema lähikondlaste püüd mõnevõrra pehmemates vormides sovetiseerimist Eestis läbi viia (tõkestada sotsiaalsete pingete kasvu ühiskonnas, säilitada rahvuslikku kaadrit, kindlustada osaliselt rahvuskultuuri edenemist jms) oli paljudele vastuvõetamatu. Eriti nn Venemaa eestlastele (liidueestlased), kes olid elanud Nõukogude Liidus ning keda kaadriabi korras saadeti 1940. aastatel Eestisse "uut ühiskonda" üles ehitama, kuna neil oli vastav kogemus.

Nad kuulusid küll liiduvabariigi võimuaparaadi tippu, kuid mitte Karotamme lähikonda, kus keskset rolli etendasid pigem sõjaeelses Eesti Vabariigis vangis olnud tegelased (Arnold Veimer, Boris Kumm, Hendrik Allik jt) ja 1940. aasta juunipöördega kaasa läinud haritlaskonna esindajad (Hans Kruus, Johannes Semper, Nigol Andresen jt).

Kaadriabi korras NSV Liidust Eestisse saadetud seltskonna silmis – teadupärast kuulus liidueestlaste hulka ka Käbin – polnud Karotammel ega tema lähikondlastel piisavat kogemust nõukogude võimu ülesehitamisel ega resoluutsust võitlemaks kodanliku natsionalismiga. Liidueestlaste arvates oli aga neil see kogemus olemas. Seetõttu püriti erinevaid meetodeid rakendades ka otsustajate ringi. Need sihid said realiseeruda vaid senise liiduvabariigi juhtkonna võimult kõrvaldamisega.

Tasub siiski tähele panna, et tollase võimuvõitluse olemus ei piirdu üksnes üheülbalise nn Venemaa eestlaste ja Karotamme meeskonna vastasseisuga, vaid on hoopis mitmepalgelisem ja keerulisem ning vajab edasist uurimist.

Selgepiirilisi grupeeringuid tollases Eesti NSV võimuladvikus kindlasti ei esinenud. Küll aga etendas olulist rolli tollaste võimuladvikusse kuulunud isikute omavaheline isiklik ebasümpaatia, mida võimuvõitluses vastasleerid sageli oskuslikult ära kasutasid. Vähetähtis ei ole samuti üleliiduliste sündmuste taust (nn Leningradi süüasi jm) ning Moskva huvi kohalike vastuolusid oma huvides ära kasutada, mis tulebki ilmekalt esile 1950. aasta sündmuste tausta juures.

*

Kremli jaoks olid Eesti NSV-st laekuvad kaebused heaks ettekäändeks omamoodi näidispuhastuse läbiviimiseks liiduvabariigi tasandil. Konkreetselt kasutati ära Anna Brandti aktiivsust, kes saatis 1949. aastal hulga kaebekirju Kremli kõrgetele võimukandjatele, "paljastades" Karotamme möödalaskmisi liiduvabariigi juhtimisel, kaadri komplekteerimisel, nn kodanliku natsionalismi vastu võitlemisel ja teisteski valdkondades.

Brandt pidas ennast isiklikult "kannatanuks", kuna ta oli vabastatud kohalikust riigikontrolli ministeeriumist ning ka tema vend oli parteitöölt kõrvaldatud. Seega oli Moskvasse saadetud kaebuste taga suuresti isiklik solvumine ja soov eelkõige Karotammele kätte maksta. Hoolimata sellest "isiklikust" taustast, pandi just 1949. aasta veebruaris Moskvas algus "Eesti süüasjale", mis tõi kaasa Karotamme mahavõtmise ja ulatusliku kaadripuhastuse Eesti NSV-s.

Neid sündmusi on senises ajalookirjanduses juba piisavalt kirjeldatud. Siinkohal on oluline tõdeda, et Käbini roll nendes sündmustes ei olnud sugugi teisejärguline. Kui 1949. aasta suvel saabus Eesti NSV-sse ÜK(b)P KK kontrollbrigaad, siis eriti "väärtuslikku" informatsiooni said nad Käbinilt, kes teatas Kremli emissaridele, et oli korduvalt juhtinud juhtkonna ja konkreetselt Karotamme tähelepanu sellele, et liiduvabariigi juhtkonda kuulub palju sobimatut kaadrit.

Nii olevat ta teinud korduvalt ettepaneku näiteks Nigol Andreseni vallandamiseks, kuid teiste vastuseisu tõttu see ei õnnestunud. Alles 1949. aasta augustis suutis ta oma eesmärgi saavutada, kasutades mõjutusvahendina Eesti NSV julgeolekuministeeriumist saadud kompromiteerivat materjali. Karotamme vigadest kirjutas Käbin pikalt 1950. aasta jaanuaris ÜK(b)P KK sekretärile Georgi Malenkovile saadetud kirjas.

20. veebruaril 1950. aastal võttis ÜK(b)P KK organisatsiooniline büroo vastu otsuse "Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös", mis 7. märtsil sai ka poliitbüroos heakskiidu. Moskva otsus süüdistas Eesti NSV juhtkonda väheses võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning teisteski möödalaskmistes. Aga peamiseks süüdistusvormeliks oli natsionalism.

Poliitbüroo otsuse läbiarutamiseks kutsuti 21. märtsil 1950. aastal kokku EK(b)P KK pleenum, millel esitatud süüdistused senise liiduvabariigi juhtkonna aadressil üksmeelselt heaks kiideti, Karotamm vabastati ametist ning tema asemel sai EK(b)P KK esimeseks sekretäriks Käbin, kes lõplikult kinnitati oma kohale poliitbüroo otsusega 5. aprillil 1950. aastal. Sama aasta juulis tuli EK(b)P KK teiseks sekretäriks Vassili Kossov, kes oli Moskva poolt aidanud ette valmistada "Eesti süüasja".

Käbin on püüdnud hiljem näidata, et tema roll 1950. aasta sündmustes oli peaaegu olematu. Ene Hioni sõnul (vesteldi 1996. aastal) oli ta enda kandidatuurist teada saanud pleenumi ajal ÜK(b)P KK sekretäri Panteleimon Ponomarenko käest, kes Moskva esindajana oli saadetud Tallinna võimupööret dirigeerima, järgmises olukorras:

"Jõime tookord teed ja Ponomarenko esitas mulle ootamatu küsimuse – mis sa sellest arvad, Käbin, kui me teeme sinust EKP KK esimese sekretäri. Mina vaidlesin vastu. Ütlesin, et kriitika, mida pleenumil tehakse, paneb Karotammele aru pähe ja ta hakkab õigesti tegutsema. Pole vaja teda vahetada. Ponomarenko polnud minuga nõus – Karotamm on tarvis maha võtta ja samuti Veimer. Neid süüdistatakse natsionalismi toetamises."4

Nii see kindlasti ei olnud. Käbin oli kahtlusteta huvitatud Karotamme mahavõtmisest. Seda kinnitab tõsiasi, et tõustes parteijuhiks, ei jäänud ta kuidagi rahule sellega, et Karotamm kutsuti Moskvasse, kindlustati elamispinnaga ja suunati Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuri. Käbini silmis oli see Karotamme jaoks liiga "pehme maandumine" ja ta ei jätnud Karotamme ega tema endisi lähikondlasi rahule. 1950. aasta märtsipleenumi järel kutsus Käbin kokku erigrupi, kes pidid koguma kompromiteerivat materjali Karotamme, Veimeri jt kohta, kuid arhiivimaterjali läbitöötamise järel midagi erilist ei leitud.

Veimerit, kes esialgu jäi edasi valitsusjuhiks, süüdistati vigades täitevvõimu teostamisel ja tema vanglaminevikust toodi "päevavalgele" väidetavad sidemed trotskistidega. 1951. aasta aprillis vabastatigi Veimer Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe kohalt.

Kuid Käbin jätkas uute süüdistuste esitamist Kremli juhtkonnale Karotamme ja Veimeri kohta, keda 1952. aastal karistatigi parteilise noomitusega. Selline karistus oli aga Jossif Stalini viimaste aastate sisepoliitilist olukorda arvestades pigem sümboolne ning omamoodi vastutulek Käbinile, et ta rahule jääks. Kui ta aga üritas jätkuvalt Karotamme vaenata, siis anti Moskvast ühemõtteliselt märku, et küsimus on lahendatud.

Käbini vimm Karotamme vastu ei lahtunud ka hiljem. Kui viimane soovis oma elu lõpuperioodil Eestisse tagasi tulla, siis oli just Käbin see, kes ei lasknud sel sündida.

Samas tuleb siinkohal rõhutada, et kindlasti ei olnud Käbin 1950. aastal ainuke pretendent vabaks jäänud parteijuhi ametikohale. Näiteks Anna Brandt ja tema mõttekaaslased ei olnud antud lahendusega – Käbini tõusmisega parteijuhiks – rahul ning uued kaebekirjad läksid pärast EK(b)P KK VIII pleenumit Moskva poole teele.

Käbin tegutses resoluutselt ning juba 1950. aasta septembris Brandt arreteeriti, misjärel Kremli "informeerimine" Eesti NSV juhtkonna puudustest lõppes. Käbin oli aga võimuletuleku järel tõestanud, et suudab enda eest seista. Tõsi, kaebusi saadeti Moskvasse hiljemgi, kuid need ei kujutanud enam sisulist ohtu Käbini võimupositsioonidele.

Nii saatis 1952. aastal pika ja läbimõeldud kaebekirja Stalini nimele kirjanik Mart Raud, kes kritiseeris ka parteijuhi tegevust eelkõige kultuurielu juhtimisel, kuid Moskva Käbini suhtes midagi ette võtma ei hakanud.

17. Üldlaulupidu 1969. aastal. Vasakult teine Johannes Käbin ja vasakult viies Toini-Inkeri Käbin (J. Käbini abikaasa). Autor/allikas: AM F 32820:3, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2044409

Käbini ja tema meeskonna võimuletulekul 1950. aastal olid Eesti jaoks olulised ja mitmepalgelised tagajärjed. Nn kodanliku natsionalismi vastase võitluse kattevarjus tõsteti senisest jõulisemalt kilbile tees "klassivõitluse teravnemisest". Sellega kaasnesid ulatuslikud vallandamised võimuaparaadist üldhariduskoolideni välja.

Kohe pärast märtsipleenumit alanud "puhastus" tabas eriti rängalt kultuurivaldkonda, mistõttu on kohatud Käbini seletused selle kohta, kuidas ta juba 1950. aastal näiteks Johannes Semperi kaitseks välja astus. EKP KK büroo dokumendid kõnelevad vastupidist. Semper heideti komparteist välja vahetult pärast pleenumit – 17. aprillil 1950. aastal – ja Käbin oli see, kes kogu protseduuri innukalt juhtis.

Alles NSV Liidu Kirjanike Liidu esimehe Aleksandr Fadejevi pöördumine Käbini poole 1951. aastal tõi kaasa selle, et Semperil lubati hädapärase elatise teenimiseks tõlketöid teha. Nigol Andresenit ei lasknud ta parteisse tagasi võtta kuni 1960. aastate keskpaigani jne.

1950. aastatel Käbini võimupositsioonid kindlustusid, eriti pärast seda kui 1953. aasta suvel oli Kremlis toimunud võimuvõitluse tagajärjel tasalülitatud Lavrenti Beria "uus rahvuspoliitika" liiduvabariikide suhtes. Käbin säilitas tänu Lubjanka marssali langusele oma koha.

Lisaks etendas selles olulist osa 1953. aasta septembris NLKP KK esimeseks sekretäriks saanud Nikita Hruštšov, kes aktsepteeris Käbinit nii nagu ka teisi tollaseid Balti liiduvabariikide juhte.

Hea läbisaamine Hruštšoviga kindlustas Käbinile pikaks ajaks Moskva toetuse. Võib öelda, et just nendel aastatel ladus ta suhetes Moskvaga vundamendi, mis kindlustas talle liiduvabariigi liidri rolli pikkadeks aastateks. Käbin tegutses Moskva suunal väga ettevaatlikult ja läbimõeldult ning oskas luua suhete võrgustiku, mida ta vajaduse korral kasutada sai.

Üleliidulistel parteifoorumitel ta agaralt sõna ei võtnud. Kui ta seda tegi, siis eelkõige majandusküsimuste arutelul, kuid poliitiliselt tundlike päevakorrapunktide (nt kellegi mahavõtmise) aruteludel eelistas ta vaikida.

Ta ei olnud ka agar Stalini hukkamõistja. Näiteks 1961. aastal toimunud NLKP XXII kongressil, kus Hruštšovi initsiatiivil isikukultuse küsimus taas päevakorrale tõsteti, oli liiduvabariikide juhtidest Käbin üks vähestest, kes seda teemat sisuliselt oma kõnes ei puudutanud. Loomulikult ei hakanud ta avalikult sõna võtma ka Hruštšovi pensionile saatmise teemal 1964. aastal.

Käbini heast poliitilisest vaistust annab tunnistust seegi tõsiasi, et võimupositsioonide kindlustumise järel loobus ta üsna ruttu kõige käremeelsematest lähikondlastest, kes olid ta võimule aidanud ja puhastusi läbi viinud. 1950. aastate keskpaigaks vabanes ta kõige aktiivsematest "kodanliku natsionalismi" vastu võitlejatest – Aleksander Kelbergist, Valentin Moskalenkost, Vassili Kossovist ja Aleksander Jaanusest.

1954. aasta alguses toimunud EKP VIII pleenumil olid Käbini käed juba suhteliselt vabad oma "meeskonna" kujundamisel. Liidueestlaste kõrval nimetati liiduvabariigi juhtkonna võtmepositsioonidele ka Eestis sündinud tegelasi, kellest olulisemat rolli hakkasid etendama Otto Merimaa, Arnold Green ja Edgar Tõnurist.

1960. aastatel sai Käbini "meeskonna" üheks võtmefiguuriks Vaino Väljas, kelles ta nägi oma mantlipärijat. Neid tegelasi võime nõukogude aja olusid silmas pidades nimetada nn rahvuskommunistideks – "eestimeelseteks" võimuriteks, kes võimaluste piires püüdsid edendada kultuuri ja haridust ning põllumajandust.

Nad suutsid keskus–liiduvabariik teljel oskuslike suhtlejatena vastu seista mitmetele üleliidulistele kampaaniatele ning mahendada Moskva survet. Sellegipoolest ei tasu neid pidada tolle aja kangelasteks, kuna nad olid ikkagi valitseva režiimi ustavad pooldajad. Käbin toetas nende tegevust ja kindlustas sel viisil ka endale teatud vabameelse valitseja oreooli, sealjuures olid tema enda vaated üsna alalhoidlikud ja muutusid suhteliselt aeglaselt.

1950. aasta märtsipleenumil toimunut õigustas ta elu lõpuni ning tollal represseeritud tegelasi üldreeglina võimu juurde mõne üksiku erandiga (Arnold Veimer, Hendrik Allik) tagasi ei lasknud.

Võib öelda, et võimu kindlustumine tõi kaasa Käbini teatud leebumise. Ta hakkas paremini mõistma kohalikke olusid ja püüdis neid võimaluse piires arvestada. Käbin sai aru, et edukaks võimul püsimiseks ei piisa ainult heast läbisaamisest Moskvaga, vaid vajalik on vähemalt osaliseltki kohaliku elanikkonna toetus.

Seepärast püüdis ta võimaluse piires tugineda ka kohalikule kaadrile, kindlustades sel teel oma isiklikku võimu liiduvabariigis. Kui aga tekkisid erimeelsused, siis Käbin muidugi kasutas oma võimu ja püüdis temaga mittenõustunud võimuladviku liikmete ambitsioonid vähemalt esialgu tasalülitada.

Hea näide on siin Artur Vader, kes 1960. aastate keskel tõusis liiduvabariigi võimuladvikusse. Tema oli samuti liidueestlane (snd 1920), kes oli töötanud Tallinna Linnakomitees ja neli aastat ka Moskvas NLKP Keskkomitee aparaadis (1959–1963). 1964. aastal sai temast EKP Keskkomitee teine sekretär, kes ambitsioonika võimurina hakkas oma Moskva tutvusi ära kasutades ette valmistama Käbini kukutamist (olles viimasest 15 aastat noorem).

Käbin nägi need kavad läbi ja lahendas olukorra selliselt, et 1970. aastal suunati Vader pärast Aleksei Müürisepa surma hoopis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Sel moel suutis Käbin Vaderi võimuambitsioone ajutiselt kärpida, kuid mitte lõplikult põrmustada.

Käbin loobus ka teda pikka aega "teeninud" Leonid Lentsmani teenetest. Senine ideoloogiasekretär suunati Ametiühingute Nõukogu esimeheks ning tema asemel sai uueks ideoloogiasekretäriks Vaino Väljas – Käbini "kroonprints", kellest pidi saama järgmine parteiliider Eesti NSV-s. Väljase tõusu suhtusid liiduvabariigi võimuladviku venemeelsed jõud tõrjuvalt, pidades teda kohati natsionalistiks.

Johannes Käbin 1975. aastal Eesti Televisiooni grimmitoas, grimeerija Silvia Kromanova. Autor/allikas: Arnold Moskalik/ERR-i arhiiv

1970. aastad tähistavadki EKP kõrgemas võimuladvikus üsna ägedat võimuvõitlust. Süveneva seisakuaja tingimustes ei rahuldanud Käbin enam Moskva võimuringkondi. Talle ei olnud ju otseselt midagi ette heita, pealegi – ja mis eriti oluline – olid Eesti NSV majandusnäitajad võrreldes enamiku teiste liiduvabariikidega väga head. Ja see oli Moskva jaoks oluline. Aga n-ö ideoloogilist rinnet Käbin enam Moskva arvates nii kindlalt ei hoidnud.

1971. aastal saadeti Moskvast Eestisse EKP KK teiseks sekretäriks Konstantin Lebedev. Nii taastus uuesti vana tava, kus liiduvabariigi teine sekretär saadeti Moskvast. Lebedev sai endale Vaderi koha ning EKP-siseses võimuvõitluses hakkas toetama venemeelseid jõude. Käbin üritas oma positsioone kindlustada Väljase edutamisega EKP KK ideoloogiasekretäriks.

Pikemas perspektiivis aga sellest abi ei olnud. Moskva hakkas 1970. aastatel liiduvabariigi juhtkonda süüdistama kasvava natsionalismi mahitamises. Ka julgeolekuorganitele oli Eesti pinnuks silmas, mistõttu kavandati juba 1977. aastal Käbini mahavõtmist.

Huvitaval kombel on Leonid Brežnevi päevikus just sel aastal fikseeritud vähemalt kolm kontakti Käbiniga. Suvel helistas Brežnev liiduvabariikide juhid läbi, et saada ülevaade eeldatavatest põllumajanduse saakidest. Käbini nime taha on kõne järel märgitud: vili kehvem, kartul parem.

Käbin suutis need rünnakud veel tõrjuda ja olukorra Kremlis enda kasuks pöörata, kuid EKP võimuladviku sisene opositsioon tema vastu tugevnes. Parteijuhi kohale pretendeeris endiselt tugeva Moskva seljatagusega Artur Vader, kes 1977. aasta juunis kohtus ka muuseas Brežnevi endaga.

Käbini kandidaadiks oli endiselt Väljas. Aga esile kerkis kolmaski võimupretendent – Karl Vaino, kes sai hästi läbi EKP Keskkomitee teise sekretäri Lebedeviga. Käbin püüab oma positsioone tugevdada uute inimeste (Bruno Saul, Arnold Rüütel jmt) toomisega võimuladvikusse, kuid need vangerdused teda enam ei päästnud.

Tollase võimuvõitluse kulminatsioon saabus 1978. aastal, mil Käbini-vastased jõud kasutasid ära Vaderi surma. Moskva heakskiidul kutsus Lebedev kokku EKP KK büroo ning tegi seal ettepaneku suunata Käbin tööle Vaderist vabaks jäänud kohale – ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Käbini asemel soovitati aga esimeseks sekretäriks Karl Vainot.

Eesti NSV juhtkonna vahetus vormistati 1978. aasta juuli lõpus toimunud EKP Keskkomitee pleenumil. Vainost sai Moskva käskude truu täitja ja uusvenestuse innukas elluviija.

Nii viidi seekordne paleepööre läbi väliselt rahulikult ning konfliktideta. Ühtlasi tähendas see ka põhimõttelist pööret liiduvabariigi sisepoliitilises elus. Käbin – kahtlemata tollase võimu ustav teener ja Nõukogude okupatsioonivõimu põlistaja – oli suutnud end Eesti oludega kohandada ning püüdis võimaluse korral arvestada kohalike huvidega ning Moskvas seista liiduvabariigi huvide eest.

Ta oli 28 aastat parteijuhina võimul püsinud ja suutnud küllaltki edukalt laveerida erinevate grupeeringute vahel nii Moskvas kui ka Eestis. Ta oli suutnud muganduda nii Stalini, Hruštšovi kui ka Brežnevi valitsemisega. Selline ettevaatlik laveerimine oli kokkuvõttes Eestile pigem kasulik.

Oma mahavõtmisega ta mõistagi rahul ei olnud, mis tuleb esile ka tema päevikukatketest. Muuseas ka see, et Vaino pidas temaga kaadriküsimustes nõu. 1978. aasta sündmuste taust vajabki kindlasti põhjalikumat uurimist, sest seni on seda eelkõige kaotajate silmade läbi kirjeldatud. Käbin püsis ülemnõukogu presiidiumi eesotsas kuni 1983. aastani, mil Vaino saavutas ta pensionile saatmise. Pensionipõlve veetis ta üsna eraklikult, lävides vaid väheste inimestega.

*

Kahjuks ei ole Eesti NSV tippvõimuritele meeldinud mälestusi kirjutada. Õigupoolest saame siin kõnelda eespool mainitud Arnold Veimeri mälestustest (mis 1977. aastal ilmusid ka eesti keeles) ning hilisemast perioodist Bruno Sauli, Tiit Kõuhkna ja veel mõne teise võimukandja raamatutest.

See tippvõimurite tagasihoidlik mälestuste pagas on jätnud lähiajaloo huvilised ja uurijad ilma subjektiivsest, kuid vaieldamatult olulisest ning ajastu mõistmiseks vajalikust ajalooallikast. Nii on ka Käbini poolelijäänud mälestuste avaldamine kindlasti õigustatud ja ärgitab ehk senisest rohkem ka tervikuna tema valitsemisaega uurima.

Johannes Käbini raamat "Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked". Tõlkija Veronika Einberg, toimetaja Olev Liivik. Varrak 2020. Autor/allikas: Varrak

1 Vt nt "Kõndisin kogu aeg noateral". Intervjuu T. H. Liivile. – Päevaleht, 26. IX 1992.
2 Käbini surma järel väideti, et temast jäi maha ligi 1000 masinakirjalehekülge mälestusi ja mõtteid (Anneli Ammas. Johannes Käbin mahendas venestamist. – Eesti Päevaleht, 27. X 1999).
3 Alljärgnev tugineb põhiosas autori käsitlusele ülevaateteoses "Eesti ajalugu" (VI köide, Tartu, 2005).
4 Ene Hion. Julm kümnend. 1940–1950 teismelise silmadega. Tallinn, 2019, lk 196–197.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: