"See on tõepoolest väga kurb uudis. Eks ta oli nii vana inimene. Keegi meist ei ela igavesti. Peale selle oli ka väga hea võimalus leida talle sobilik ja väärikas matusepaik," rääkis Kivirähk ERRi uudisteportaalile.

Ivan Orav maetakse Harjumäele ning matused algavad 22. juuni õhtul kell kümme. Samal ajal avatakse ka Vabadussõja võidusammas.

"Selles suhtes suri ta õigel ajal. Ei ole küll ilus öelda nii, aga nii ta on," sõnas tegelaskuju looja.

Samba avamisega samal ajal peetavad matused Kivirähu hinnangul suurt sündmust varjutama ei hakka. "Ei varjuta ta midagi. Need on tema matused ja vastupidi sobivad kenasti kokku. Ta saab ilusti samba alla matta. Niisama sammas oleks ju nõme," leiab Kivirähk.

Kivirähk tunnistas, et Ivan Orava puhul võib öelda, et enam paremini ei oleks saanudki ühe tegelaskujuga korda minna. "Aga see ei olnud ainult minu teene. Andrus Vaarikul on ka väga suur teene. Tema käis konkreetselt rahva seas tegemas Oravat. Ta vist eilegi käis veel ühel üritusel Oravat mängimas. Nii et Orav oli kuni viimase hetkeni rivis."

Tõenäoliselt kuuleb Orava tegemistest siiski ka edaspidi, sest ta jätkab Kiviräha sõnul Eesti elu jälgmist niiöelda mulla alt või õigemini klaasristi alt.

Kivirähk selgitab tänases Eesti Päevalehes, et Ivan Oravale sai saatuslikuks Eesti lipu sünnipäeva tähistamine Otepääl, kus ta kaasa võetud külmarohu asemel hakkas manustama Ansipi poolt pakutud õlut ning pärast rüüpas juba kaht jooki segamini.

Sellest tekkis 100aastasel mehel nii suur pohmelus, et ta jättis elus esimest korda vahele ka valimised, seekord siis europarlamendi valimised, mida mees elas rängalt üle.

"18. juunil võttis Orav pangast välja kõik oma säästud ja sõitis nende eest taksoga Narva, kus ta isiklikult kontrollis, kas piir ikka peab ja kas tiblad püsivad jõe taga nagu kord ja kohus. Sel kombel oma elutööle punkti pannud, tuli ta tagasi koju ja lahkus meie keskelt vaikselt ja väärikalt," kirjutas Kivirähk.

Orav on Kivirähki järgi sündinud 1908. aasta 1. septembril ning on elukutselt sepp. Oma mälestustes meenutab ta nii sõjaeelse Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude okupatsiooni aega, tehes kõike läbi pseudoajaloolise absurdihuumori. Orav kui alati tõsimeelseks Eesti patrioodiks jäänu võidelnud alati Nõukogude võimu ja selle sabarakkudega ning teda kartnud kogu EKP Poliitbüroo eesotsas Johannes Käbiniga. Orava memuaarid lõppevad aastaga 1993, kuid puhuti on tema tegelaskuju esile astunud ka hiljem, peamiselt Eesti Päevalehe artiklites.