Sel nädalal riigikogu ette toodud välispoliitika arengukava on oluline vaade Eestit mõjutavatele üleilmsetele suundumustele, aga veel olulisem on, et mitu aastat ette valmistatud põhjalik dokument ei jääks elama eraldiseisvat elu võrreldes valitsuses aetava võimupoliitikaga.

Eluline Euroopa huvi

Ühte ja kokkuhoidev Euroopa Liit on Eesti eluline huvi. Pandeemia ajal lühikeseks ajaks tekkinud olukord, kus ühtsuse asemel valitsevad hundiseadused ja igaüks näitab naabrile hambaid, oli hea meeldetuletus, et see ei ole ainult loosung.

Meie ettevõtete toimimine, inimeste käekäik ja kõige selle kaudu ka riigi turvalisus on nabanööri pidi ülejäänud Euroopaga seotud. Euroopa kokkuvõtmine ja kokkuhoidmine on üldse ka ainus võimalus praegusest kriisist suuremate jõujooni nihutavate vapustusteta välja tulla. Kriisijärgne killustumine marginaliseeriks Euroopa Liidu maailma poliitilisel areenil pikaks ajaks. On ka Eesti töö ja pingutus, et seda ei juhtuks.

Päriselus toimunud õppus

Mitmes mõttes on praegune pandeemia olnud valusate tagajärgedega päriselus läbi tehtav õppus. Võimalus targemalt valmistuda järgmisteks mullistusteks ja läbi mõelda, mida ja kus saab paremini. Olgu digilahenduste, kübervõimekuse, tarneahelate mitmekesistamise ja üksteisega koordineerimise alal.

On aus möönda, et kriisi algusfaasis oli Euroopa reaktsioon rabe. Liikmesriikide esialgne šokk tekitas olukorra, kus igaüks tõmbas oma toas paksud kardinad tihedalt ette, keeras snepri kinni ja mõtles ainult enda peale. Mõneti loomulik instinkt.

Hättasattunute üksi jätmisest saadi siiski kiiresti üle. Kõige valusamalt pihta saanud riikidele mindi appi ja toeks. Nii näiteks saatis Prantsusmaa Itaaliale miljon maski, Saksamaa pani teele seitse tonni meditsiinilisi abivahendeid, Läti, Ungari, Taani, Austria ja Eestigi aitasid abivahenditega. Rumeenia saatis appi oma arste. Luksemburg, Saksamaa ja Austria võtsid vastu meditsiinilise võimekusega hätta jäänud riikidest patsiente. Tšehhi saatis 3D-prinditud respiraatoreid.

Üks kriisi tulemusi saab kindlasti olema see, et Euroopa Liit vaatab üle iseenda võimekuse toota ja tagada kriitilisi ressursse ning mitmekesistada tarneahelaid.

Pikemas vaates jääb aga Euroopa Liidu ees seisev küsimus samaks. Kuidas me suudame kindlustada ja kaitsta oma väärtusi ja huve - sh majandushuve - üleilmses konkurentsis Hiinaga? See konkurents ei ole jalutuskäik lilleaias, vaid halastamatu võitlus.

Hiina ja halastamatu konkurents maailmaareenil

Hiina eesmärk on muutuda maailma supervõimuks. Nad ei ole seda kunagi varjanud ja tegutsevad selle eesmärgi saavutamise nimel külma kõhuga. Muidugi eeldab see meilt valvsust. Meie parim vastus sellele saab olla läbimõeldud Euroopa Liidu tugevdamine.

Oleme Eestiga olnud aastaid Euroopa Liidu ühtse, naivismist vaba Vene-poliitika eestkõnelejad ja vajadus selle järgi ei ole kuskile kadunud. Aga selle kõrvale on tekkinud vajadus samamoodi ühtse Hiina-poliitika järele. Seda napib.

Mida nädal edasi, seda keerulisem on ühtses ja Euroopa Liidu kui terviku huvidest lähtuvas Hiina-strateegias üksmeelele jõuda. Hiina jõuline tegutsemine riikides ükshaaval oma mõjujõu kasvatamisel ei oota Euroopa Liidu liikmesriikide virgumise ja nende kokkuvõtmise järgi, vaid see käib iga jumala päev.

Hiina taktika on riikide ükshaaval enda poole kallutamine, et tagada endale soodusolukord, kus oluliste Euroopa Liidu konsensust eeldavate küsimuste otsustamise juures oleks laua taga alati keegi, kes oma seotuse tõttu Hiinaga väljendaks ka poliitilisel tasandil sellele suurvõimule meelepäraseid positsioone. Iseenesest ei midagi uut.

Praegusel ajahetkel vajab selline taktika aga eriti teravat tähelepanu, sest nurga taga ootav pandeemiajärgne majanduslangus paneb paratamatult väga haprasse seisu suure hulga Euroopa Liidu ettevõtteid, Euroopa majandusi.

Eesootavat on juba nimetatud sisuliselt Euroopa ettevõtete odavmüügiks. Hiinat, kus riigiabi reeglite piirangud ei kehti, tõmbavad sellised võimalused ilmselt nagu liimipaber kärbest. Kuidas me tagame, et viie aasta pärast ei avastaks Euroopa Liit ennast olukorrast, kus olulises mahus tööd andvad ettevõtted on liikunud meiega üleilmses konkurentsis võistleva Hiina kontrolli alla?

Europarlamendis on üheks võimaluseks välja pakutud kriisi lõpuni kehtiv moratoorium Euroopa ettevõtete ostmisele Hiina poolt. See ei pruugi olla ainus ega ka kõige parem lahendus. Aga see on üks võimalusi, mida tuleb kaaluda.