Sageli leian end proovimas veidra kujuga päikeseprille, mis mulle endale tunduvad tohutult hästi sobivat, aga mis reaalsuses kohutavad välja näevad. Abi saan sõbralt, kes soovitab need peast võtta ja riiulile tagasi panna.

Meie ebateadlike käitumis- ja mõttemustritega on samamoodi: me ei märka neid tihti enne, kui keegi kõrvalt nendele tähelepanu pöörab.

Suitsetajad valivad alateadlikult ühe margi ja tõmbavad mõtlemata ainult seda. Toimetajad lasevad mõtlemata ainult ühest soost luuletajate tekste oma veergudele ja ei saa sellest ise arugi. Eesti inimesed peavad normiks rassismil jätkuda võimaldavaid mõttemustreid ja ei taha neist lahti lasta – nagu mina oma päikeseprillide või helerohelise Pepe tubakaga.

Riugas 1: probleemi pole

"Probleemi pole!" kinnitavad inimesed, keda rassism ei puuduta. Usutav. Või kas on? Selleks, et Eesti põllumajandusega seotud probleeme mõista, et lähe ma Tallinna tornmajas töötava bitcoini-eksperdi, vaid põllumehe või põllumajanduseksperdi juurde.

Eesti inimõiguste eksperdid ütlevad, et Eestis on probleem. Eestis elavad mustanahalised inimesed kogevad füüsilist ja verbaalset vägivalda. Eestlaste hoiakud vietnamlaste, roma-päritolu inimeste ja moslemite suhtes on Euroopa Liidu põhjas. Probleem on selgelt olemas, kui õigete inimeste käest küsida.

Riugas 2: rassism käib mõlemat pidi

Ausalt öeldes läks mul häbiväärselt kaua, et mõista, miks rassism mõlemat pidi käia ei võiks. Mu noort meelt ajas segadusse, et kuidas ei tõlgendu inimeste eelarvamused teise nahavärviga inimese vastu automaatselt rassismiks, ükskõik, kas suund on valgelt värvilisele või vastupidi.

USA-s aset leidnud George Floydi mõrv politseinik Derek Chauvini poolt illustreerib suurepäraselt järgmist reaalsust: eelarvamused võivad käia igatpidi (Floyd võis vabalt end põlvega lämmatavat politseinikku üheks valgeks kaabakaks pidada), aga ühiskondlik võim üldiseks rõhumiseks on ühel osapoolel (relv, kuulivest, vilkurid, vaikides heakskiitvad pealtvaatajad ja auto olid Chauvinil). Rassism kui võimu ebaühtlane jaotumine eelistab 99 protsendil juhtudes valget inimest.

Riugas 3: rassismi vastu võitlemine tähendab sõnavabaduse piiramist

Teame küll, kuidas võim inimestele pähe hakkab. See juhtus Joe Exoticuga. See juhtus Uku Suvistega. Ja palju aeglasemalt ja vaiksemalt on see juhtunud ka igaühega, kellel on õnn olnud sündida valge nahavärviga.

Kui võim on pähe hakanud, mõjutab see ilma täpselt aru saamatagi meie keelekasutust ja käitumist üksi ja teistega koos. Pikalt välismaal elanud eestlasel on ühtäkki veider aktsent, üleolev suhtumine siinsetesse madalatesse palkadesse ja kõhedusttekitavad toitumisharjumused.

Rassism on pikalt samamoodi meie verre tilkunud ja meie sõnakasutust ja väljendusviisi mõjutanud. Kui tahame, et mittevalgete heaolu tagatud oleks, peame need harjumused ja hoiakud üle vaatama.

Kui teises ebamugavust tekitavad sõnad ja väljendid ajust minema tõrjume, võin siiralt kinnitada, et me ei tunne nende järgi kuu aja pärast mingisugust igatsust. Kui su sõnavabadus seisneb tõepoolest ainult ropendamises või "Õnne 13" algusaegade stiilis naljades, siis on viimane aeg endale mõni raamat hankida.

Riugas 4: nad nõuavad privileege

Kaks aastat tagasi Delfis avaldatud videos jagavad Eesti ülikoolides õppivad tudengid oma kogemusi. Üks neist, riigiteadusi õppiv Joshua Nigeeriast mainis, kuidas ükskõik, kust või kuhu ta liigub, vahivad ümbritsevad inimesed teda lakkamata.

Kujuta ette, lugeja: astud trolli, kõigi silmad sinul. Astud maha, kõigi silmad sinu peal. Kõnnid kodu poole, pilk ainiti sinul. Vahivad ilma selle ebaviisakusele mõtlemata. Käid oma kaks-kolm aastat ülikoolis ja kogukond nagu vaataks, silmad krõllis binokliga su iga sammu.

Kuigi pilk ei ole pruugi vägivaldne olla, siis ebaviisakusest pakatav on selline kollektiivne käitumine küll, sest tungib inimese privaatruumi ja ei anna talle asu.

Samas, kui sellele tähelepanu juhtida ning seda väga lihtsalt kontrollitavat käitumist soovitada muuta, tunnevad kõnealused, et neilt nõutakse liiga palju, et silma peal hoidmine on nende kodanikuõigus ning et nahavärvist motiveeritud vahtimise lõpp oleks ebaõiglus, annaks vahitule privileege, mida meil ei ole.

Enamike rassi puudutavate teemade juur on samas kohas. Välisüliõpilased ei soovi siin õppimise privileegi, vaid sedasama, mis kohalikele ja EL-i tudengitele tagatud on. Pagulased ei soovi kolmekorruselist villat Viimsis, vaid võimalust elada ilma tühja kõhuta ja soojade riietega. Mitte privileege, vaid samu õigusi ja vabadusi, mis on kohalikel passiga Eesti kodanikel olemas.

Riugas 5: ma ei näe värvi

Kui sõber uue ja suure televiisori ostab, küsime vahel instinktiivselt, et noh, palju see maksis? Vaesem sõber ütleb summa, rikkam sõber kehitab ehk õlgu ja ütleb, et ta ei tea. Ei pannud tähele lihtsalt.

Hoolimatus ja privileeg rassiteemadel väljenduvad sageli samasuguses õlakehituses, mis ütleb meile, et pole tema asi, tema pole midagi halvasti teinud. Värvipimedus olukorras, kus maailmamajanduse jõujooned on üsna selgelt rassipidi jaotunud ning kus valgest erineva nahavärviga inimesed vägivalla, ebaõiglase kohtlemise ja ebasoovitava tähelepanuga toime peavad tulema, on jaanalinnulik pea liiva alla peitmine.

Küsimusi, mis rassismi kui reaalsuse aktsepteerimisega kaasnevad, on palju ning nendele on vastatud tuhandetel lehekülgedel, mida uudishimulik lugeja kindlasti leida suudab. Teadlikkus iseendast kui valgest inimesest võib olla ebamugav või võõras, arusaam iseenda suuremast vabadusest meie maailmas isegi ebamugavam. Ühiskonna rassismi nägema hakkamine on esimene samm, iseenda rassismi tunnistamine teine. Ja alles siis algab teekond tegelikult.