Karl Kivil: USA-l pole häid valikuid enam alles jäänud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karl Kivil
Karl Kivil Autor/allikas: Erakogu

Praegu polegi Ameerikal ühtegi kiiret ja konkreetset lahendust, et välja tulla nii institutsionaalsest kui majanduslikust kriisist, kirjutab Karl Kivil.

Pärast seda, kui avalikuks tuli video, millelt on näha, kuidas politseinik Derek Chauvin lämmatab ja tapab mustanahalist George Floydi, plahvatas kõigepealt Minneapolis ja hiljem kogu riik leekidesse.

Ameerika lõhestatus tuleb tavaliselt välismaalaste jaoks esile iga nelja aasta tagant presidendivalimistel, millel osariigid jagunevad punasteks ja sinisteks. Tegemist on küllaltki lihtsustatud ja kokkuvõtliku mudeliga, mis ei anna paraku sügavamat pilti ühiskonna sisemisest lõhedest.

Mõlemad praeguste sündmuste ,,peategelased" elasid ja kasvasid üles samas linnas, kuid nende elulood ja kasvamine on täiesti erinevad ja sümboliseerivad selgelt, kui lõhestatud on Ameerika.

George Floyd kasvas üles Houston third way'l, mis on üks kõige vaesemaid Minnesota osariigi piirkondi, mille rahvastikus on mustanahalisi on ligemale kaks korda rohkem kui valgeid.

Derek Chauvini kasvukeskkond oli teistsugune. Avalikud andmed näitavad, et ta elukohaks on Oakdale, St Pauli äärelinn, mis koosneb 80 protsendi ulatuses valgetest elanikest. Tal on ka teine kodu, kus valgeid on isegi veel rohkem – 85 protsenti.

Minneapolis on üks suurimaid valgete ja mustade vahelise ebavõrdsusega linnu. Mõned näited: üle 25-aastastest valgetest on bakalaureusekraadi omandanud 36 protsenti, mustadest 20, püsivat töökohta omab 83 protsenti valgetest ja 74% mustadest.

Eriti suur vahe tuleb välja kinnisvara omamisel, tervelt 76 protsenti valgeid on majaomanikud, mustade suhtes on see protsent vaid 24. Töötuid on Minneapolises kaheksa protsenti mustadest, võrreldes kolme protsendi valgetega.1

Kuigi rassiline ebavõrdsus on suur, pole see USA kontekstis erandlik. Kõigi eeltoodud näidete osas pole segregatsioon Minneapolises üleriigiliselt kõrgeim, on veel suuremagi ebavõrdsusega piirkondi.

Kui arvestada võrdsust elanike hulgas, siis Minnesota on selles osariikide arvestuses üsnagi keskel, 22. kohal. Esimene on Vermont ja viimasel kohal paikneb Lõuna-Dakota2. Tervishoiusüsteemis ollakse üleriigiliselt isegi keskmisest edukamad3.

Statistikale tuginedes võib väita, et Derek Chauvini ja George Floydi erinevad elukeskkonnad pole erandiks, vaid tegemist on tavalise reaalsusega, mida võib kohata üle terve Ameerika ja mis on osa ühiskonna struktuurilisest ülesehitusest sajandite pikkuste ajalooliste juurtega.

USA sisemised konfliktid

Ameerika ajaloos pole ühiskonna selge jagunemine esmakordne nähtus.

Esimest korda ilmnes see juba iseseisvussõjas. Väheräägitud faktina on sageli unustatud, et paljud kolonialistid jäid tegelikult lojaalseks Briti võimule ja osalesid kodusõjas nende poolel. Pärast uue võimu kehtestamist nende maad ja varad sageli konfiskeeriti ja osad sunniti isegi kodumaalt lahkuma. Nende uueks koduks sai Kanada, Suurbritannia ja isegi Austraalia.

Tuntuim ja suurim Ühendriikide sisemine konflikt on kahtlemata kodusõda. Selle käigus võitlesid omavahel orjanduslikud lõunaosariigid ja tööstuslik põhi, kus orjapidamine oli illegaalne.

Kuigi orjapidamine oli sõja üheks peamiseks ajendiks, siis suurem põhjus oli vähem eetiline. Põhja eesmärk oli tugevama keskvõimuga föderaalriik, lõunas eelistati konföderatsiooni, kus rikkad maaomanikud omaksid suuremat otsustusõigust koduosariikide poliitilistes protsessides.

Pärast kodusõda orjapidamine keelustati, kuid sotsiaalne ja varanduslik kihistumine jäi, rohkem tehti ära riigi institutsioonide reorganiseerimisel, kui lõplikult kindlustati tugeva keskvõimuga föderaalriigi valitsemismudel.

Rassipõhine diskrimineerimine jäi ning seaduslikult lõppes see alles 1968. aasta civil rights actiga (kodanikuõiguste seadus) pärast aastaid kestnud massilisi, küllaltki rahumeelseid proteste.

Peale kodusõja on Ameerika valitsemiskorraldust enim mõjutanud ilmselt suur depressioon, kui Franklin D. Roosevelti algatatud new deali (uus kurss) raames kasvas veelgi Washingtoni võim, eriti majandussfääris, teised majanduskriisid pole institutsionaalseid reforme ja ümberstruktureerimist kaasa toonud.

Tänapäeva Ameerika on jõudnud oma ajaloos unikaalsesse etappi, föderaalvõim oma senisel kujul on aegunud ja vajab uuendusi, samal ajal on riiki haaranud majanduskriis, mis on ilmselt suurim pärast 1929. aastal toimunud börsikrahhi. Selle tagajärjel pidi valitsus otsustavalt tegutsema, vastasel juhul oleks riigis ilmselt võimu haaranud Mandri-Euroopale sarnased äärmuslikud jõud.

1932. aastaks oli USA tööstustoodang vähenenud kolme aastaga ligi poole võrra, veerand rahvast olid töötud - 15 miljonit inimest, puudus töötuskindlustus. Palgad olid langenud ja inimesed kaotanud oma säästud4.

Roosevelti juhtimisel olukord stabiliseerus, kõige olulisemaks sündmuseks tema enda hinnangul sai 1935. aasta sotsiaalse kindlustuse leping, mis päästis miljonid ameeriklased täielikust vaesusest ja hoidis ära nende radikaliseerumise. Samuti suurendati ametiühingute võimu, suurendades nii tööliste õigusi, mis tagas selle, et ettevõtjad pidid hakkama rohkem oma kasumit investeerima inimestesse.

1980. aastatel oli presidendiks Ronald Reagan ja algas uus ajastu USA majanduses, mida nimetatakse sageli ka reaganoomikaks. Hilisemad presidendid, eriti vabariiklikust parteist, on seda poliitikat jätkanud. Viimase aja tuntuim otsus oli Donald Trumpi administratsiooni juhitud maksukärped, mis olid soodsamad rikaste ameeriklaste jaoks5.

Aastakümnete pikkuse reaganoomika tulemusena on varanduslik ebavõrdsus jõudnud tagasi samale tasemele, mis valitses Ameerikas enne 1929. aasta suurt krahhi 6. Kõige halvemas seisus on mustad ja teised vähemused, kuid viimaste aastate jooksul on vaesunud ka peamiselt valgetest koosnev äärelinnades elav keskklass. Uue majanduskriisiga see tendents ainult süveneb.

Mis saab edasi?

Praegu polegi Ameerikal ühtegi kiiret ja konkreetset lahendust, et välja tulla nii institutsioonilisest kui majanduslikust kriisist. Asja ei paranda praeguse administratsiooni üsnagi kaootiline juhtimisstiil ning eesmärk iga hinna eest võimu säilitada, tuues selle nimel ohvriks rahva veel suurema lõhestamise.

Aristoteles ütles juba aastatuhandeid tagasi, et vaesus on revolutsiooni ja kuritegevuse isa. See väljendub praegu eriti ehedalt rüüstamislainetes, mis on tabanud kõiki Ameerika suuremaid linnu, kus varanduslik ebavõrdsus tuleb eriti teravalt esile.

Paralleelselt toimuvad ka rahumeelsed protestid, kus paljud osalejad pole sageli isegi vaesusest pärit, vaid on lihtsalt pettunud valitsuses, föderaalvõimus ja selle suutmatuses vastata USA 21. sajandi väljakutsetele.

Trumpi tagasivalimine tähendaks praeguse kursi kindlat jätkumist ning tulemused võivad lõppkokkuvõttes olla Ameerikale katastroofilised, mis lõpuks mõjutaksid kogu maailma, kaasa arvatud Eestit.

Demokraatide võit annaks lootust uute reformide osas, mis hakkaks ühiskonda taas kokku liitma, kuid koos majandussurutisega saaks see teekond olema pikk ja vaevaline ning ilmselt päädiks vabariiklase tagasivalimisega Valgesse Majja nelja aasta pärast.

Loodetavasti on selleks ajaks Vabariiklikus parteis toimunud sisekaemus ja aru saadud, et vanamoodi ei saa enam edasi minna. Kui seda ei juhtu, võib ajalugu asuda käsitlema Ronald Reagani pärandit juba palju negatiivsemalt.

Enam poleks tegu presidendiga, kelle juhtimisel põhimõtteliselt võideti külm sõda ja pandi alus Silicon Valley tehnoloogiahiiglastele, vaid pigem oleks tegemist mehega, tänu kellele algas ühiskonnas radikaalselt kiiresti kasvav majanduslik ebavõrdsus, üks põhjustest, mis lennutas esmalt Donald Trumpi presidendiametisse ja hiljem tõi kaasa juba täieliku sotsiaalse katastroofi Ameerika ühiskonnas, mille algust näeme juba praegu.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: