Ma olen üles kasvanud külas, kolhoos oli tol perioodil päris edukas, puudust ei olnud, Moskvas-Leningradis käisime, kuid välismaaga kontaktid peaaegu puudusid. Kõige enam jõudis vaba maailma igapäevaelu meie koju vanaisa teise abikaasa Lola kaudu, tema suguselts (õed-vend ja nende pered) elasid Kanadas.

Järgnev stseen võis olla seitsmekümnendate algusest, Pärnus oli olnud mingi väike hipide vastuhakk politseile, igatahes mäletan tookord kasutatud väljendit "hipide mäss" (mis seal täpselt oli, on lihtsalt kindlaks tehtav, aga ma praegu ei keskendu sellele). Lola oli sellest oma Kanadas elavale õele rääkinud ja õde oli naerdes öelnud, et neil on see igapäevane asi.

Olin siis tõenäoliselt seitse-kaheksa aastat vana ja nõukogude noorena mõtlesin, et kuidas nad küll seal Kanadas elavad, kas nad tänavalegi minna julgevad.

Aga kogu edasine elu on mulle õpetanud, et meeleavaldused võivad olla ohtlikud, tüütud ja pingelised, vahel edukad, kuid vahel ka mõttetud ja vastikud, aga nende olemasolu on vaba ühiskonna tunnus.

Loomulikult toetan ma õigust meelt avaldada, praegu Ameerikas toimuva puhul ei taju ma lõpuni päris täpselt meeleavalduste nüansse (kliimastreike tajun paremini), kuid meelt avaldada on vabade inimeste õigus.

Hetkeks tagasi algusse, hipid ei olnud nõukogude mõistes korralikud inimesed (olen Nõukogude hipidest kõnelevat filmi näinud, see elustas mälestusi), kuid mulle on nad alati sümpaatsed olnud.

Mäletan uduselt ka retoorikat, et politseile astusid vastu korraliku töökohata, pikajuukselised, Lääne ajupestud kaabakad. Sildistada on lihtne, erinevates maades on inimeste temperamendid erinevad, kuid printsiipi see ei muuda – inimestel on õigus meelt avaldada.

Niisama elementaarne nagu meeleavaldusete jaatamine on igasuguse kriminaalsete tegevuse hukkamõistmine. Segaduses aktiviseeruvad ka jõugud, pole vaja enamat, kui Victor Hugo "Hüljatute" teist ja kolmandat osa meelde tuletada - kus on segadus, seal on Thenardier oma jõuguga aktiivne. Aga idee nimel on barrikaadidel Enjolras ja Marius, Gavroche tunnetab asju vaistlikult ja loomulikult ei puudu üheltki meeleavalduselt püssiga heategusid tegev Jean Valjean. Usun, et Ameerikas ühineksin ka mina meeleavaldustega.

Maailm on muutunud. Mul on õpilasi, kes on võõrsil abiellunud ja kelle lapsed on tumedanahalised, teisest rassist üliõpilased on normaalsus, kaubandussidemed näiteks Nigeeriaga omavad suurt potentsiaali, olen Tallinnas Pärnu maantee baaris Aafrika õhtul käinud, meeldiv oli jne.

Ja reaalsus on ka see, et bussis, tänaval, kaupluses, rannas öeldakse teise nahavärviga inimestele sageli halvasti. Ja ma väga mõistan selle mustanahalise eesti tüdruku mõtteid.

Mul on kerge keeledefekt, mäletan, et teismelisena olin kõige haavatavam just minu keele kohta tehtud naljadele, sest ilguti selle üle, mida ma ei saanud muuta.

Järgnevalt paar sõna kahetsusest.

Eestis on naeruvääristatud mitmeid artiste, kui nad on kahetsenud, et parodeerisid mustanahalisi. Tunnistan, et ma ei saa sellest naeruvääristamisest aru. Keegi ei saa nõuda kahetsust kogu ühiskonnalt, aga mõtteid ja tundeid, millega artist kedagi parodeerima hakkas, teab ainult tema.

Kui ta tundis, et ta mängis oma rolli valesti, üleolevalt ja pealiskaudselt ning ta südametunnistus on pärast kahetsust puhtam, siis on ju kõik hästi. Puhta südametunnistusega inimene mõjub hästi kõigile tema ümber.

Viimaks, ehkki kaugelt ja fragmentidena, on Ameerikas näha, mida tähendab lõhkikäristatud ühiskond. Ma väga loodan, et meil Eestis on seda võimalik vältida.

Kommentaar ilmus algselt Toomas Jürgensteini blogis.