Epp Annus: black lives matter. Mõtisklus võitlustandrilt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Epp Annus
Epp Annus Autor/allikas: Patrick DeMichael

Praegused meeleavaldused on üle kogu Ameerika paljudes paikades sügavalt inimlikud, sügavalt ühendavad, sügavalt hoolivad kogunemised, kus inimesed tulevad kokku, et avaldada meelt ülekohtu vastu, kirjutab Ameerika Ühendriikides Ohios viibiv Epp Annus.

Lugesin kasvava üllatusega 31. mai Eesti Päevalehe juhtkirja "Meie tähtsa liitlase hiilgus ja viletsus". Juhtkirjas seisis: "Ent samal ajal toimuvad Minneapolises ja paljudes teistes USA suurlinnades rahvarahutused ja rüüstamised, mis kuuluksid otsekui mõnda Kolmanda Maailma riiki. Komandanditund, rahvuskaart tänavatel... Selliseid uudiseid ootaks pigem Bagdadist või Muqdishost, mitte Los Angelesest või Minneapolisest."

Palju on räägitud uuriva ajakirjanduse kriisist, aga siin on tegemist millegi veelgi kahetsusväärsemaga: mõtleva ajakirjanduse kriisiga.

Kahetsusväärselt oli kinni jäädud ajast ja arust, lihtsustavatesse lahterdustesse, mille järgi kusagil Mahajäänud Maailmas toimuvad hirmsad asjad, millest aga Arenenud Maailm peaks ometi  vaba olema. USA meeleavaldused võetakse kokku puhtalt negatiivsesse mõistekompleksi: toimub midagi, mis pole justkui "meie tähtsale liitlasele" kohane.

Sellisele suhtumisele vastab ilmekalt Harvardi ülikooli professor Cornel West hiljutises intervjuus CNN-i ajakirjanikuga: "Jumal tänatud, et meil on inimesed tänavatel. Kas te kujutate ette, et leiab aset selline lintšimine, ja inimesed jäävad ükskõikseks? Inimesi ei huvita? Inimesed on tundetud? Ainult mõni inimene tuleb tänavale?"

"Raske on Eestis pakkuda lahendust konfliktile, mille allhoovusi ei taju täielikult või ei taha arvestada isegi kõik ameeriklased," seisab juhtkirjas. Tõepoolest. Küll aga võiksime mõelda, mida on USA-s toimuvast kõrva taha panna.

Eestis on endiselt palju neid, kes on harjunud nn pidupäevademokraatiaga – käid korra valimas ära ja siis suikud kuni järgmise valimisperioodini magusasse kodanikuunne. Ent protestid ja meeleavaldused on demokraatliku ühiskonna pärisosa.

Protestidel ja meeleavaldustel on oluline roll: tselluloositehast ei ehitatud Emajõge reostama, sest tartlased astusid vastu; saarlaste 26. aprilli rahulik istumine tänaval pööras tähelepanu Saaremaa vähemalt selleks hetkeks absurdseks muutunud piirangutele. George Floydi mõrvar lasti lihtsalt töölt lahti, kuni inimesed tulid tänavale protestima.

Protestijad USA-s. Autor/allikas: Epp Annus

Mõtteid eesliinilt

Ka eesti meedias on juba arutletud USA tänavarahutuste taustade üle, järgnevalt aga olgu esitatud mõned mõtted n-ö eesliinilt, protestivalt tänavalt.

Koroonakriisi tahtel olen viimased kaks ja pool kuud pidanud lendu Eestisse aina uuesti ümber broneerima, vastu tahtmist olen jäänud pidama Ohio osariigi pealinna Columbusesse, kus olen demonstratsioonil osalenud, teiste osalejatega kõnelenud ja nähtut-kuuldut võrrelnud kaasalööjate muljetega teistest osariikidest.

Minneapolis jääb siinses mõtiskluses kõrvale, praegused meeleavaldused teeb tähelepanuväärseks just nende lai levik mitmele poole, USA erinevatesse osariikidesse. Ainuüksi Ohios on kuulda suurematest demonstratsioonidest viies linnas, väiksemaid meeleavaldusi on kindlasti olnud rohkem.

Columbuses on neil päevil näha olnud toimuva täit spektrit: inimmasse tänavatel, loosungeid, skandeerimisi, pisargaasi, pipragaasi, antirassistlikku grafitit, tulekahjusid, lõhkumisi, arreteerimisi. Siinkohal tahaksin jagada mälupilte ja mõtteid eelmistel päevadel kogetu ja kuuldu-nähtu kohta.

Esimene mälupilt. Kuuekümnene või seitsmekümnene afroameerika mees istumas Ohio Riigihoone (Ohio State House) väravate ees, kõrval on odav ratastel termokast veepudelitega ja sildiga "Take one for Free" (e.k - võta üks tasuta).

See mees jäi minu jaoks kehastama avatust, vastastikust heasoovlikkust ja kokkuhoidmist, mis tänavail domineeris. Igaüks on valmis aitama. Veidi eemal näen meest, kellega ilmselgelt on midagi lahti, ta pooleldi lamab, pooleldi istub hulga toetavate käte najal.

Teine. Pea kohale tõstetud rusikas käed. Ammust ajast käibele läinud sümbol, nii rassi- ja klassipõhiste protestide ikooniline märk. Inimesed kõndimas tänavatel, rusikas käsi pea kohale tõstetud. Inimesed istumas autokatusel, rusikas käed pea kohal. Möödasõitjad tervitamas demonstrante, rusikas käsi autoaknast välja. Tumedamad ja heledamad rusikad ühtlaselt liikuva massi pea kohal.

Kolmas. Inimesed istumas kägaras kõnniteel, pea käte vahel, valust kõveras.

Neljas. Suurte plastikust piimapudelite kuhjad – juhuks, kui politsei taas rahumeelselt protestijaile gaasirünnakuga vastab. Piima valamine nahale aitab põletavat valu leevendada.

Viies. Katkematu mürafoon. Mitte ainult skandeerimised, vaid ka autosignaalid ja mootorite undamine nii valjult kui võimalik, autode möirged, inimeste hüüded. Demonstreerimas oldi nii omal jalul kui ka autodes, istuti või seisti autode katustel, hoiti loosungeid autoaknaist väljas, seda ilmselt mitmel põhjusel – kes tulid kaugemalt, neile ei tundunud auto kesklinna tänavale jätmine turvaline; teiselt poolt on auto kui omamoodi tank, kuhu saab gaasirünnaku ajaks sisse pugeda, luugid sulgeda.

Kuues. Solidaarsustunne. Kokkukuuluvus on demonstratsioonide tuum, siin seguneb ühine viha, pettumus, ühiselt tuntud vajadus seista võrdsema ühiskonna eest. Kõik on omad, keegi ei tee vahet vanuse, nahavärvi, hariduse, soo järgi. "Käte lukustamine" (locking hands) on selle võrdsuse klaarimaid avaldusi – protestijad asuvad ridadesse, tihedalt üksteise kõrval, rida rea järel, hoides mõlemal pool kõrvalseisjat – kes iganes see poleks – tihedalt käevangus.

Seitsmes. Protestilt kojunaaseja nägu, mis on olnud terve päeva kuumava päikese all, näomask ees. Laup tulipunaseks põlenud, alumine pool näost endiselt hele.

Mis siis toimub Ameerika tänavatel?

Neid stseenikatkeid kokku võttes: praegused meeleavaldused on üle kogu Ameerika paljudes paikades sügavalt inimlikud, sügavalt ühendavad, sügavalt hoolivad kogunemised, kus inimesed tulevad kokku, et meelt avaldada ülekohtu vastu.

Esmaspäeva õhtul jälgisin videopildilt, millist vaeva näevad Detroidis demonstrantide juhid, et inimesi peale komandanditunni saabumist veenda koju minema. Ülesrivistatud politseinike read kilpide taga, demonstratsiooni korraldajad ruuporitesse hõikamas: me ei anna neile võimalust, minge koju, kohtume taas homme.

Ja inimesed lähevad laiali. Mitmel pool esines vägivalda just nimelt politseinike poolel. Esmaspäeval tarvitati Washingtonis rahumeelsete protestijate kallal vägivalda, et Donald Trump saaks paariks minutiks kirikusse jalutada. Mitmel puhul on politseivägivalla ohvriks sattunud kaameratega ajakirjanikud.

Laupäevasel protestil Columbuses liikusid protestijad loosungitega mööda tänavaid, kuid politsei püüdis liikumist piirata, tänavad blokeeriti, politsei seadis end ridades kaitsepositsioonile.

Politseinikud varjasid end ritta seatud jalgrataste ja kilpide taha, aeg-ajalt kapati hobustel inimeste suunas, et need tänavad vabastaksid. Ühe osaleja sõnutsi: "Hobused tulid, jooksime tänavatelt ära, hobused kaugenesid, läksime tagasi tänavatele."

Mitmel korral pihustas politsei demonstrantide suunas pisargaasi, kuigi vähimatki vandaalitsemist ei toimunud. Pipragaasi näkku saada on teravalt valus, see võib põhjustada ajutist nägemiskaotust. Gaas levis tuule mõjul üle kogu rahumeelsete meeleavaldajate ala, kus kaugemal viibis ka lapsi vanematega.

Nagu üks vabatahtlikest mulle selgitas, käis ta piimapudeliga ühe kägaras, käed näo ees istuva demonstrandi juurest teise juurde, küsides: soovid, et valan sulle piima näo peale? Kui vastus on jah, siis kallutad suurest plastpudelist piima näole. Gaasirünnakus kannatanute fotosid on internetist palju leida – masendav vaatepilt. Politsei tulistas ka kummikuulidega, mis tekitasid punaseid vorpe ja veriseid haavu.

Pühapäeval, oli Columbuses korravalvamise üle võtnud kohale kutsutud rahvuskaart. Politseinikke tänaval näha ei olnud, rahvuskaart valvas Riigihoonet, tänavad olid meeleavaldajatele avatud, inimesed liikusid rahumeelselt. Miks oli vaja eelmisel päeval korraldada sellist vastasseisu?

Kuigi Columbuses ei lõppenud politsei vägivald tõsiste vigastustega, siis see-eest süvenes tunduvalt algne kibestumus ja politseinike identifitseerimine inimvaenulike, rassistlike vägivallatsejatena.

Philadelphias toimunud demonstratsioonis osalenud sõber kirjeldas samalaadset olukorda: rahumeelne protestimarss liikus mööda tänavaid, ühel hetkel aga oli politsei tee tõkestanud, kesklinn täitus meeleavaldajatega, kel polnud kuhugi edasi liikuda. Paljud läksid koju, õhtu lõppes aga vandaalitsemisega.

Detroitist kuulsin, et demonstratsiooni tagumine ots oli jäänud liiga kaugele, seal polnud organisaatoreid, kes inimesi innustaksid, hargneti mujale, ja seal tagumises otsas hakkasid kivid akendesse lendama. Aga Detroitist kuulsin ka kinnitusi, kuis südalinn oli paksult rahvast täis, võimatu oli seal vahet teha, kes tuli meelt avaldama, kes aga kasutas juhust, et midagi tasku pista.

Mis siis toimub Ameerika tänavatel? Jah, leidub neid, kes vandaalitsevad. Kes aga loeks kokku kõik need, kes on tulnud rahumeelselt meelt avaldama?

Kui toimuvast midagi õppida, siis mitut. Kõigepealt, protestidel on määratu ühendav jõud, ennekõike toovad protestid inimestes esile nende parimad jooned, abivalmiduse, hoolivuse, kodanikujulguse, vastutustunde. Ent riigijuhid ja korrakaitsjad ei peaks vägivalda provotseerima ja veelgi võimendama juba eksisteerivaid vastasseise.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: