Viimastel päevadel on spordiringkondades ja ka veidi ajakirjanduses räägitud kaitseväe professionaalsete sportlaste spordirühma sulgemisest. Ja seda negatiivses võtmes ehk teisisõnu soovitakse kaitseväe poolt selle otsuse muutmist.

Kogu arutelu toimub suuresti emotsioonidel põhinevatel seisukohtadel, tegelikest põhjustest räägitakse vähe. Proovin sellesse kõigesse selgust tuua.

Riigi kaitse ja selleks eraldatud ressursid

Kaitseväe spordirühma loomise aluseks oli põhimõtteliselt kaitseväe ja spordiringkondade tahe toetada rahaliselt saavutussportlasi. Kaitsevägi nimetas oma tegevust iseloomustavad spordialad ja oli nõus nende alade parimad sportlased oma palgale võtma.

Sportlased kaitseväes praktiliselt teenima ei pidanud. Nende roll oli propageerida kaitseväge ühiskonnas ja sportlikku eluviisi kaitseväes. Oleme viimasel aastal tippsportlasi suunanud ka vahetult ajateenijate juurde eesmärgiga propageerida sporti ja innustada neid sellega tegelema.

On neid, kes seda võtsid oma kohustust tõsiselt, on neid, kes oma kokkuleppest väga ei hoolinud. Need sportlased, kes aga noortega tegelesid, on teinud seda hästi.

Spordirühma eksistentsi põhiküsimus taandub paarile peamisele põhimõttele, millest pean kaitseväe juhatajana lähtuma.

Esmalt riigi kaitse ja selleks eraldatud ressursid. Viimaste aegade valitsused on rõhutanud, et riigiametnike arvu ei tohi suurendada. Mis on mõistlik. Kaitseväes piirab riigitöötajate arvu nii tegevväelaste kui ka ametnike osas konkreetne piirarv. Osaliselt on see seotud palgafondiga, kuid teiselt on see ka põhimõtteline seisukoht – ametnike arvu kasv ei ole soovitav.

Samal ajal on riik otsustanud, et aastaks 2026 suurendatakse aastas teenivate ajateenijate arvu praeguselt 3200-lt 4000 ajateenijani. See on otseselt meile pandud ülesanne tegeleda nende väljaõppega ja tagada selle kvaliteet. Me peame ülesande enda jaoks mõtestama nende piirangute raames, mis on pandud töötajate arvule.

Praegu on kaitsevägi jõudnud riigitöötajate arvus oma piirarvuni (1024 ametikohta). Selle moodustavad toitlustajad, meedikud, õppejõud, referendid, laotöötajad jt. Kui kaitsevägi soovib mingit valdkonda arendada, peab ta oma organisatsiooni sees tegema ümberkorraldusi. Näiteks vabastama osa töötajaid, et uusi värvata.

Oleme kaitseväes jõudnud seisukohale, et meil on vaja märgatavalt rohkem spordiinstruktoreid ja füsioterapeute, keda praegu on vastavalt viis ja kolmteist töötajat. Seda selleks, et tagada eelkõige ajateenijate hea füüsiline toonus ja vaimne tervis. Muuseas briti ligi tuhande võitlejaga lahingugrupis on selliseid spetsialiste 14.

Meie eesmärk ei ole mitte ainult treenida ajateenistuse jooksul kodanikud heasse füüsilisse vormi, vaid ka ennetada teenistuses sporditraumasid, traumade puhul tuua isik võimalikult kiiresti tagasi rivvi ja anda tulevastele reservväelastele ajateenistusest positiivne kogemus koos hea füüsilise vormiga, et ta järgmisel viiel, kümnel või aastakümnetel oleks alati võimeline vajadusele riiki kaitsma.

Kaitsevägi ei jäta kedagi lahinguväljale maha

Pean iga päev tegema eelkõige riigikaitse prioriteetidest lähtuvalt otsuseid. Ja oleme jõudnud saavutusportlasteni. Minu jaoks on nad väga lugupeetavad kodanikud. Kõik viimseni, sõltumata nende sportlikest saavutustest.

Minu kui kodaniku ja kaitseväe juhataja arvates tulebki neid riiklikult toetada, et nad oleksid eeskujud harrastussportlastele. Kuid kaitseväel on oma ülesanne – kaitsta riiki ja valmistada selleks ette oskustega reservväelasi, kes on füüsiliselt ja vaimselt tugevad. Siin olen ma teinud otsuse koondada kaitseväe palgal olevad sportlased. Ja sellest informeerinud nii kaitseministeeriumi kui ka Eesti Olümpiakomiteed.

Spordiinstruktorid, füsioterapeudid ja meedikud on kaitseväe põhiülesande täitmise seisukohalt olulisemad kui mainekujundusega tegevad tippsportlased.

Seega, 15 Eesti omal erialal parema sportlase koondamise põhjuseks ei ole ükskõiksus Eesti maine, sportlaste heaolu või Eesti spordi vastu, vaid kohustus täita kaitseväe põhiülesannet ja sealhulgas luua kaitseväes paremad tingimused spordiks rohkem kui 3300 ajateenijale ja 4500 tegevväelasele ning riigitöötajale. Selle eesmärgi täitmine mõjutab märkimisväärselt suurt osa Eesti kodanike spordiharrastusi.

Me arendame ka harrastusspordi tegemiseks võimalusi investeerides spordirajatistesse kaitseväes lähiajal üle kümne miljoni euro. Lähema ülevaate saab lugeja riigi kaitseinvesteeringute keskuse Facebooki leheküljelt. Need objektid ei ole mitte ainult kaitseväelaste arengu soodustamiseks, vaid on võimalus paljudele harrastussportlastele ja reservväelastele oma füüsilist vormi hoida ja parandada.

Oluline on märkida, et perspektiivikatest noorsportlastest koosnevat ajateenijate rühma ei kavatse keegi kaotada. Plaan on seda hoopiski suurendada.

Kaitsevägi investeerib sporti rohkem kui kunagi varem ning keskendub oma põhiülesandele, sh ajateenijate füüsilisele vormi ettevalmistamisele. Ja just selline areng ühtib meie peamise eesmärgiga - olla oma tegevustes aus, tegeleda sellega, mida rahvas meilt soovib ja milleks on mandaadi andnud.

Minu otsuseid ei mõjuta "spordivihkajatest töökaaslased", sest selliseid ei ole – kaitseväe ajateenijad ja tegevväelased on üks paremas füüsilises vormis olevaid elanike gruppe ühiskonnas. Ja kaitsevägi ei jäta mitte kunagi kedagi lahinguväljale maha, vaid on oma otsustes aus ja otsekohene.