Vello Loemaa: piirivalvest ja vigade parandusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vello Loemaa
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Piiri tuleb kaitsta, kuid üksikisikute, mitte relvastatud väeüksuste vastu. Piirikaitse apologeedid, kes samas näevad piirivalvet kaitseväe osana, ei adu, kui palju see maksma läheb ja mis on selle efektiivsus, kirjutab Vello Loemaa.

Igal uuel ülemal (juhatajal, direktoril jne, jne kuni ministriteni välja) tuleb tegeleda oma haldusala ja valdkonna uuendamisega. Kuid samal ajal puutub ta kokku nähtustega, mis võivad nõuda - lihtsamalt öeldes - vigade parandust.

Mõnel juhul võibki kogu aur minna põhjuste ja tagajärgede seoste väljauurimisele ning mingist uuendamisest enam juttu pole. Seetõttu, kui midagi luuakse igaveseks, siis projektipõhine lähenemine ei tööta.

Jätkusuutliku ja efektiivse organisatsiooni loomine on nagu uue hoone rajamine. Visioon peab tagama kestuse, nagu ka ehituse projekt ning esimesed kivid nii vundamendis kui ka seinas. Kui algusest peale läheb midagi viltu, tuleb õige pea alustada vigade parandusega.

Matemaatikast olen endale elukogemusena talletanud vähemalt kaks asja: kontrollküsimus ja omaenda tehtud vigade parandus. See aitab vägagi, kui mingi ettevõtmise käigus esitad kontrollküsimusi, isegi kui need kellelegi ei meeldi.

Kui oled õppinud oma tegevusest vigu avastama, siis on võimalik neid ka parandada. Koolielus võib kontrollküsimusi esitada õpetaja ja ta võib ka talle esitatud töödes õpilaste vigu leida. Kuid päriselus ja täisinimesena on vaja juba enda tehtu eest vastutada. Nii mõnelgi ametikohal on vigade hinnaks kaotatud inimelud. Kuid ka muserdatud inimelud on kadude poolel ning seda juhtub tihtipeale.

Riik riigis

Kolm aastakümmet tagasi alustati Eesti piiri valvamisega. Ka kaitseväe taasloomine algas veel enne kontseptsioonide koostamist. "Eesti Piirivalve Kontseptsioon" oli dokumendina ambitsioonikas ning nüüdseks on see juba unustatud. Kuid seda dokumendina, mitte nägemusena. Viimane aga töötas südikate juhtide kätes jõudsalt ning piirivalve kasutas hästi ära oma edumaad kaitseväe ees.

Piirivalveamet arenes oma sünnist peale välja omaette riigiks riigis. Ameti peadirektor, ehkki siseministri alluvana, lävis vabalt presidendi ja peaministri tasemel kõrgemate ametiisikutega ning oli pidevalt tähelepanuorbiidil.

Kaitsejõudude osana ja siseministeeriumi koosseisus oli hea mängida kahe peremehe vahel ning võtta mõlemalt parim, mis võimalik. Saadi oma osa kaitseministeeriumi relvaostust, kõik kingitud lennukid ja kopterid. Merepiiri valvet ei alustatud tühjalt kohalt, vaid kasutati ära eelmise riigi loodud infrastruktuuri. Piirivalve väline külg hõõruti nii läikima kui andis.

Kohustuslikku kaitseväeteenistust läbivaid noormehi jaotati sellisel kombel, et parimad saadeti piirivalveameti (PVA) koosseisu. Vaatamata heale väljaõppele jms kujunes välja olukord, et päris piiril, operatiivtööl, kasutati ikkagi kutselisi piirivalvureid ning ajateenijaid kasutati põhiliselt toetusteenistuste mehitamiseks. Riigikaitse seisukohast oli selline lähenemine väär.

Nii et stardivõimalused olid kaitseväel hoopiski nigelamad. Kuid tagasi kontseptsioonide juurde.

Tollane mustandis paberile pandud piirivalve kontseptsioon nägi ette sisuliselt kogu sõjalise kaitse võime koondamist piirivalveametisse. Alates merepinnast kuni õhuavarusteni ning piiritsoonist kuni sisemaani, kusjuures vaenlasele anti tugev vastulöök juba otse piiril, olgu ta soomusmasinatega või jalgsi.

Hiljem ambitsioone kärbiti, kuid sellegipoolest anti piirivalvele lennupääste juhtimine kogu Eesti territooriumil, ehkki nii tehniliselt kui ka juhtimisvõimete poolest jäi seal paljustki puudu. Ja muidugi oli merepääste ainuvõimalik piirivalves kasvõi selle juhi mundrivärvi tõttu.

Millegipärast "unustati", et mõlemal juhul väljus võimalik päästetegevus riigipiiri ja sellega seonduvast vastutusalast palju kaugemale. Funktsioonide määratlemisel on tähtis põhieesmärk, mitte tehnika. Viimase puhul tõusevad esile paljud muud tegurid, nagu arvukuse tasuvus, hooldus, personali väljaõpe jm.

Piirivalvurite seas oli selle loomisel palju aatelisi inimesi, kuid nende sekka sattusid ka teistsugused isikud. Pisikese isikliku näitena - ületades Eesti-Läti piiri kaitseväe vormis koloneli eraldusmärkidega teenistusautos kaitseväe numbrimärgiga, tuli igati tõestada Eesti piirivalvurile enda ja auto legitiimsust, oluline oli kapoti avamine ja kerenumbri tuvastamine. Seevastu Läti piirivalvur lõi austavalt kulpi ning sealpool toimus pulkvedis'e piiriületamine pea et aukoridori mööda.

Tegelikult oli neid näiteid rohkem, aga samal ajal võis uudistest lugeda varastatud sõidukitest, mis ületasid piiri mitte ilma mõnede piirivalvurite osaluseta. Muidugi, see ei kahanda tõeliselt aateliste ja entusiastlike meeste-naiste väärtust, ehkki algul jäi vajaka paljudest professionaalsetest teadmistest ja oskustest. Lihtsalt põhitöö kõrval suuremate ambitsioonide täitmiseks pidanuks PVA tõepoolest kasvama kaitseväest suuremaks.

Teiste riikide kogemus ja nõustajate näpunäited on olnud kasulikud 1990. aastal toimunud jõustruktuuride ülesehitustöös, kuid ühte viga pole mitmed tegelased suutnud vältida. Nimelt, võttes parima teadmise mujalt, tuli meil luua ikkagi omaenda, Eesti struktuure ja süsteeme.

Ka materiaalse abi teema polnud üheselt selge. Mitte et see oli päris Trooja hobuse teema, kuid nii mõnegi abisaadetise puhul tekkis oht hiljem kõrgete hooldus- ja tegevuskulude tõttu püksata jääda.

Abirahade kasutamise puhul sama lugu, eriti arvestades (Euroopa Liidu) kiivat kaitseväe vajaduste eiramist. Piirivalvel seda probleemi polnud, kuid ikkagi tuli lisaks abiraha toel saadud uue tehnika puhul välja käia meie riigi raha nii lisatarvikute soetamiseks kui ka õpirahaks.

Mõningal juhul oli selgelt näha visioonide ambitsioonikus, mis tekitas lõpuks lisakulusid. Näiteid võib tuua piirivalve infrastruktuuri loomise vallast, kasvõi lennuvahendite majutamiseks või piirivalvurite väljaõppeks.

Kes langetab otsuseid ja mille alusel?

Eesti riigi jõustruktuuride ja pehmemate struktuuride juhid on määramise hetkel tavaliselt meedias üles ja üle haibitud. Siis, kui toimub vastupidine protsess, on ka meedia sõnumid sellised, mis tuletavad kunagisi aegu meelde.

Kuskil (partei või nomenklatuuri) tagatoas "oli arvamus", mis realiseerus bürokraatiamasinas. Kuid ikkagi oli hierarhilises organisatsioonis olemas see ülemus, kes pidi omakäeliselt kirjutama ja oma allkirjaga kinnitama kellegi iseloomustuse või atestatsiooni. Kirjapandu võis olla ühel juhul edutava isiku kangelaseks maalimine ja kinga saamise eel niisugune, et ametist vabastatava koht olnuks veel ainult vanglas.

Nüüd on meedia käes rohkem infot, kui vallandatava isiku ülemusel ning paistab, et mingit ametialast vastutust iseloomustuse kirjutamisel pole ühelgi ametiisikul. Selline meedia vahendusel vallandamine on iseenesest ebameeldiv protsess, millel on inimlikkusega vähe pistmist.

Kuid tuleks vaadata ka sügavuti, et kes siiski langetab otsuseid ja mille alusel? Kõrgemate juhtide puhul on selleks valikuks lausa kollektiivne organ, kuid vaadates viimast kaadrimuudatuse protsessi terviseametis, juttu vastutusest pole. Tekib küsimus ka kollektiivse valiku langetamise organi erialalisest ekspertiisist. Kuid nii on asjad toimunud kogu aeg ja vastavate viljade põuda pole oodata.

Personali ja eriti juhtide teema on tihedalt seotud kontseptsioonidega. Pole vahet, kas nimetuseks on nägemus, uus vaatenurk või hoopiski uus luud, organisatsiooni ülesehitamine on pikaaegne protsess. Siin loeb professionaalsus, kui räägime konkreetsetest ametitest, mis tõepoolest nõuavad erialalisi teadmisi.

Vaadake vanu ajalehti, võrrelge uutega, lisage vürtsiks foorumites kirjutatud repliike ning koorub pilt, kus juht X astub ametisse, seejärel juhib ja mingil hetkel tuleb tema asemele juht Y. Küllaltki sageli näeme algselt üleshaibitud ametiisiku särava aura kadumist.

Mõni elulooline fakt saab olla ühel juhul plussiks, teisel juhul miinuseks. Ja siis saab selgeks, et poliitilise nägemuse või poliitilise kapitali mõju on mingi idee müümisel suurem, kui ratsionaalsel ival. Viimane peab olema väga kõva argument, nagu ka seda esitaval professionaalil, et kontseptsioon kestaks läbi valimistsüklite ning igapäevaste poliitiliste jagelemiste.

Alati ei aita seegi. Nii et juhi ametisse määramise otsuse eesmärk pole ratsionaalne, vaid poliitiline. Nende otsuste vettpidavust saab kontrollida ainult katsumuste ajal ning väga kurb on olukord siis, kui tegemist on kogu rahva elu kaitsva ameti juhiga. Hea, et pole veel olnud tõsist kriisi riigipiiril ja veel parem, et kaitsevägi on enda võimeid pidanud rakendama ainult õppustel ja osalemisel välisoperatsioonidel koos teiste liitlastega.

Politsei- ja piirivalveameti koostöö puudulikkuse üheks näiteks järgnev lugu. Narva veehoidlas toimus ühel suvel (juuli, 2011. aastal) õnnetus, kus veetulva tõttu uppus inimene. Vene pool informeeris (tavaprotseduurina!) Eesti piirivalve ametiisikuid, et sel ja sel ajal avatakse lüüsid. Eesti piirivalvurid ei pidanud vajalikuks informeerida oma kolleege sama siseministeeriumi valitsemisalas, veel enam, samast ametkonnast. Ei politsei ega päästetöötajad seda infot ei saanud ning tulemuseks oli õnnetus.

Me ei räägi siin spetsifiilistest raadiosagedustest või salastatud infost, tegemist on kõige tavapärasema ja hädavajaliku koostööga erinevate ametnike vahel ühes ja samas kohas. Kas ja kuidas võeti juhtumist õppust, on teadmata, kuna seda versiooni juhtunu põhjustest avalikkusele ei tutvustatud. Siseminister oli siis Ken-Marti Vaher.

Tõsine sündmus riigipiiril 2014. aasta septembris oli kapo töötaja sattumine Eesti (piiriäärselt) territooriumilt Lefortovo vanglasse Moskvas. Sellele n-ö äratuskellana toimunud loole eelnes paljude ministrite ja ametite juhtide tegevus(etus), mille hindamisega hakati tagantjärele agaralt tegelema. Tulemuseks oli unarusse jäetud maapiiri ülesehitus, mis veel omakorda meedias laineid lõi. Sadade miljonite eurodega žongleerimine pani küll õhku ahmima.

Konkreetselt kõnealuse juhtumi valguses on selge, et vastutus oli ähmane, sest piirivalvel pole lastud oma funktsiooni täita. Kui ühe ja sama valitsemisala erinevad ametid peavad tegutsema koos(töös), siis selle koostöö peab korraldama mõlema ameti ühine vahetu juhtiv ametiisik. See on elementaarne.

2013. aastal oli siseminister Ken-Marti Vaher ja PPA peadirektoriks sai Elmar Vaher. Kuid kas õppetundide järjepidevus oli sellega tagatud, vast pole õige küsida, kuna 2014. aastal oli minister juba Hanno Pevkur. Elmar Vaher on tegev samas ametis praeguseni ning on vast üks kogenumaid ametiisikuid sellel tasemel üldse.

Vaheri ametisse astumise ajaks oli juba kolm aastat PPA ühise nimetaja all tegutsenud endised politseiamet, keskkriminaalpolitsei, julgestuspolitsei, piirivalveamet ning kodakondsus- ja migratsiooniamet. Nii et 2014. aastal toimunud sündmus riigipiiril toimus muuhulgas juhtimisvigade tõttu. Jälle sama reha. Nüüd on aga päevakorras teema, mida sageli kajastatakse kui "iseseisva piirivalve taastamine".

Reformijad näitasid üles juhtimisalast ebapädevust

Sisekaitse hõlmab kõiki siseministeeriumi ameteid ning tähtsal kohal on andmebaasid, side ja protseduurid. Muidugi ka varustamine kõige vajalikuga. Olen ise olnud seda meelt, et piirivalvurid omavad rohkem ühist siseministeeriumi teiste ametitega, kui kaitseväega.

Ajapikku muutus ka piirivalveameti enda koosseis tsiviilsemaks. Samuti polnud PVA vaba bürokraatia universaalsetest hädadest. Tõsised tegijad piiril jäid ka tollastel piirivalve jaoks headel aegadel tasapisi vaeslaste rolli.

Päris suured hädad algasid siis, kui toimus reform ning loodi ühisamet PPA. Kõige lihtsam vastus küsimusele, mis läks valesti, on see, et reformijad näitasid üles juhtimisalast ebapädevust.

Piirivalvurite töö on suuresti seotud tsiviilisikute liikumisega, samuti nagu ka teistes siseministeeriumi ametites. Vastavate andmebaaside olemasolu, sidetehnilised lahendused, isiklikud kokkusaamised, igapäevane koostöö jne. viitavad sellele, et kaitseväe osana piirivalve võime tegutseda tsiviilruumis oleks pärsitud, kui mitte võimatu.

Kuid piiril peab olema ööpäevaringne valve ning vastavad allüksused peavad olema relvastatud automaatrelvadega. Pole mingi probleem seda mõista ning lahendada, kui mõistad vastavaid ülesandeid ja vastavate allüksuste funktsioone.

Jah, vahetu piiriala on spetsiifiline ning selle valvamine on spetsiifiline tegevus. Kuid antud omapära arvestamine siseministeeriumi tegevuses ei saa olla lahendamatu probleem, kui muidugi otsustaja valdab teemat.

Pole tegelikult probleemiks ka piirivalveüksuste ülesehitus, siin tuleb lähtuda ikka ja jälle samast spetsiifikast. Loomulikult on see hierarhiline ning üksustepõhine. Piirivalve kõrgeim juht aga peab omama vastavat positsiooni ning miski ei takista tal paralleelselt olla PPA peadirektori asetäitja tasemel.

See tähendab, et mitte PPA peadirektori asetäitja, kes kamandab piirivalve allüksusi, vaid vastupidi - piirivalve ülem, kelle staatus on vajalikul kõrgusel ühisametis, st peadirektori asetäitjana.

Võib tekkida küsimus, millised saavad olema piirivalve juhi suhted kohalike politseiprefektidega teatud regionaalsete operatsioonide käigus, kuid see on lahendatav.

Sarnane probleem on olukorras, kus maaväe ohvitserid või lihtsalt staabiohvitserid ei valda vajalikul määral õhuväe ja mereväe teemat ning kipuvad neid juhtima või reformima oma ebapädevuse najal. Piirivalve senine reformimine on olnud üks juhtimisalase ebapädevuse musternäide.

Peab leidma lahendusi, kuid võtma ka riske

Eesti on hõredalt asustatud ja sellest asjaolust ei saa üle ega ümber. Sellegipoolest on siseministeeriumi valitsemisalas territoorium, mis on samas suurusjärgus mitme Lääne-Euroopa riigiga ja meiega võrreldes on need hoopiski tihedamalt asustatud. Kuid sellised riigid ei asu Euroopa Liidu välispiiril.

Riigi vajadustest ja ressurssidest tulenevad politseinike, päästetöötajate jt arv 100 000 elaniku kohta. Meie puhul on tegemist erinevalt Hollandist, Taanist või Belgiast teistsuguste proportsioonidega territooriumi, elanike arvu ja nende sissetulekute vahel ning sisekaitse struktuuride töötajate arvu näitajad on meil nendest riikidest erinevad.

Igal juhul, puudujääke saab ja tuleb kompenseerida tehniliste võimetega, kuid kuskil jääb ainukeseks võimaluseks n-ö käsitöö. Nokk kinni-saba lahti olukorras peab leidma lahendusi, kuid võtma ka riske.

Selge, et nappidest ressurssidest ja eelarvest lähtuvalt peab leidma lahendusi süsteemi optimeerimiseks ning kulude vähendamiseks. Kuid ühe vitsaga löömine pöördub nii lööja enda kui ka meie kõigi vastu.

Ei saa eitada erisusi, kus piirivalvuritel peavad olema nende jaoks vajalikud soodustused. Ka pole võimalik multifunktsionaalse reatöötaja loomine. Kaitseväes on analoogiks olukord, kui ei mõisteta ööpäevaringse lahinguvalveteenistuse erisusi. Kuid nii kaitseväes kui ka politsei- ja piirivalveametis on möödunud aastakümnetega paika loksunud võimalik mehitamise tase, nii arvult kui ka kvaliteedilt.

Senine PPA reform pole olnud edukas, sest politsei ja piirivalve tegevuse toetamise optimeerimise asemel on aur läinud mujale, võib-olla kellegi võimu kehtestamise suunas.

Mis puudutab piirikaitset, siis lähtuvalt ressurssidest ei saa üle hüpata oma varjust. Jah, piiri tuleb kaitsta, kuid üksikisikute, mitte relvastatud väeüksuste vastu. Piirikaitse apologeedid, kes samas näevad piirivalvet kaitseväe osana, ei adu, kui palju see maksma läheb ja mis on selle efektiivsus. Võib-olla on markantseim näide kunagine Albaania, mis polnud küll kellelegi võlgu, kuid langes oma kindlustatud piiride sees sügavasse vaesusesse.

Kiirreageerimine on vajalik ning vastav võime saab meil olla, kuid ikkagi võimaluste piires. Iseenesest toimub siin arutluse üleminek terviklikule Eesti riigikaitse teemale. Nagu praegu moes - räägime laiapõhjalisest riigikaitsest olukorras, kus vastaspool ähvardab hübriidsete ohtudega.

Nii või teisiti on piiritsoon ja sellest ka suurem territoorium sõjalises mõttes puhverala. Kui läheb sõjategevuseks, ei saa enam rääkida staatilisest piiri kaitsmisest. Piirikaitse kui läbimatu kontrolljoone ja tiheda relvastatud kaitsega ala ülesehitamine ei ole mõistlik lähenemine.

Üks lihtne kontrollküsimus: kas saab eeldada, et sõjalise rünnaku käigus vastaspool ei kasuta pettetegevust? Reservüksusi saab küllaltki lihtsalt pettetegevusega siduda pealöögi suunast kõrvale. Jõustruktuuridele on reservi olemasolu vajalik ja piirivalve jaoks on eriti hinnaline see kontingent, kes tunneb piiriala.

Kuid siin tuleme laiapõhjalise riigikaitse planeerimise juurde, mille osapooleks pole ainult PPA, vaid ka kaitsevägi ja kaitseliit. Siis alles jõuame reaalsete arvudeni. Vägisi tuleb pähe mõte, et seni meedia vahendusel tutvustatud ideed piirivalve järjekordsest reformimisest ja tulevasest koosseisust toetuvad mõne kunagise staabiohvitseri töö tulemustele, millel strateegia ja erinevate väeliikide või jõudude komponentide koostööga pole pistmist.

Tagasipöördumine pole mõeldav

Kaitseministeerium ja kaitsevägi on läbi oma muhkude jõudnud pikaajalise planeerimiseni ja nüüdseks on kvalitatiivne muutus silmnähtav. Põhjuseks pole ainult jutt kahest protsendist SKT-st. Ehkki stabiilsusest jääb ka kaitseväe puhul vajaka, on seda olnud siiski rohkem, kui siseministeeriumis ja piirivalves.

Väeosade paiknemise, tehnika kasutamise ja tegevuse optimeerimine on siiani veel elav protsess, kuid ikkagi liikunud eelarve efektiivse kasutamise suunas. Siit ka õppetund siseministeeriumile, et vaeslapse osas olnud õhuvägi ja merevägi on olnud suutelised süsteemselt areneda, vaatamata paljudele takistustele.

Riigi seisukohast tuleb aga riiklikud meresõidukid kui ka õhusõidukid koondada just kaitseväe koosseisu, sest nii saab tõhustada tehnika maksumuse-efektiivsuse taset riigi jaoks vajalike ülesannete täitmisel. Aastakümneid kestnud jant komisjonidega, lubadustega ja nende mitte täitmisega on just see õppetund, mida ei tuleks korrata. Riik ei tohi pillata raha üksikute tehnikaühikute peale erinevate ministeeriumite haldusalas.

Omal ajal tegin nalja, et kahel jõuministeeriumil on võistlus, kus on rohkem ministreid olnud, sest 1990. aastatel vahetusid nad üpris kiiresti. Kuid vaadates 30 aasta jooksul ministriametit pidanud isikute nimekirja, on tulemused küllaltki üllatavad ja mõtlemapanevad. Lihtlabane keskmine näitab, et ühe ministri kohta tuleb siseministeeriumis 1,2 ja kaitseministeeriumis 1,5 aastat.

Alates 1990. aastast on meil kahekümne viies siseminister, neist ainult viis on pidanud ametis vastu veidi üle kahe ning üks lausa kolm aastat. Kaitseministreid on alates 1992. aastast olnud 18, sealjuures üks pidas vastu terve valimistsükli (neli aastat) ning üks kolme ametiajaga kokku üle kuue aasta. Kuid jutt poliitilisest stabiilsusest jõustruktuuride ülesehitamisel on vast kellegi teise teema.

Piirivalvurite rasked päevad aga kestavad. Tagasipöördumine sellise "vana hea iseseisva" piirivalve juurde pole mõeldav. Vanade vigade kordamine, nii taasloomisel kui ka reformimisel, pole ju vigade parandus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: