On omamoodi sümboolne, et meie ajastu viimase ja ainsa suurvõimu, Ameerika Ühendriikide lõplik läbikukkumine ideoloogia ekspordi alal teistesse riikidesse ja kultuuridesse, mis seda kaupa iial osta ei olnud soovinud, sai tervele ilmale nähtavaks just augustis.

Augustis 30 aasta eest taastasid Balti riigid oma riikliku iseseisvuse ja kuigi Nõukogude Liidu ametliku lõpetamisega läks veel pisut aega, kadus see kuuendikul maakera maismaast eksisteerinud paradiis just augustis Tallinnas, Riias ja Vilniuses tehtud otsustega sisuliselt olematusse ja ühtlasi sai lõpu aastakümneid varem augustis sõlmitud leping, mida meie regioonis üle aegade suurimaks inimsusevastaseks kuriteoks peetakse.

23. augustil 1939 kirjutasid Nõukogude Liidu ja Saksamaa välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop alla vastastikuse mittekallaletungi lepingule.

Ei saa lõpuni kindel olla, kas nad teadsid või aimasid tol hetkel sõlmitud kokkuleppe ja eriti lepingu salajastes lisaprotokollides fikseeritu kõiki kohutavaid tagajärgi. Aga alla kirjutama nad pidid, teist võimalust ei olnud, sest välisministritena tegutsesid need mehed oma valitsuste, täpsemalt riigi ainujuhtide Stalini ja Hitleri korraldusel ja volitusel.

Õilis oleks olnud, kui kahest kas või ükski oleks öelnud, et rahvusvahelise õigusega karjuvas vastuolus olevat lepingut tema oma hinge peale ei võta, kuid seda sorti üllameelseid ei võetud valitsustesse toona ega võeta tänapäeva demokraatlikes riikideski.

Teada on, et kumbki pool ei kavatsenud lepingust pikalt kinni pidada. Miks see siis üldse sõlmiti? Üksteisele kallale tungida ja regiooni väiksemaid vallutada saanuks ju ka ilma paberit määrimata.

Igaveseks kurjategija sünonüümiks saanud Ribbentropile ja Molotovile lepingu allkirjastamine õnne ei toonud.

Ribbentrop jõudis oma riigi hävimise õige ruttu ära näha ja poodi Nürnbergis 1946. aastal võõraste võitjate otsusel.

Molotov elas 40 aastat kauem ning sai karistada leebemalt ja omade käest. Parteilises liinis. Arvestades Molotovi panust mitte ainult sõjaroimarina, vaid juba varem, revolutsionäärina, represseerijana ja Ukraina näljahäda korraldajana väärinuks temagi verejanulisemate meelest ehk surmaotsust ja selle täideviimist, aga jääb vaieldavaks, kas kiire lõpp on lõputust õudusest ja surmahirmus elamisest karmim karistus või mitte.

Veel mõne aasta eest oli Eestis kombeks 23. augustit ja selle traagilisi tagajärgi meenutada ajalehtede juhtkirjade ja poliitiliste avalduste kujul. Nüüdseks aga hakkab sündmus nii kaugele ajalukku vajuma ja tolmu alla mattuma, et enam nimetamist ei vääri.

Õige ka, sest kuigi kaotuste ja ohvritega ning soovitust palju hiljem, saabus lõpuks ikkagi meie võit ja aina raskemaks läheb selle algusest peale õigustühise lepingu sünnipäeval pisarate välja pigistamine. Aga oma õpetusiva selles siiski on ka meie päevil.

Ribbentrop ja Molotov kirjutasid alla, sest nad said seda karistamatult teha. Nad rikkusid rahvusvahelise õiguse norme, sest keegi ei kontrollinud neid meile tänapäeval ainumõeldavana tunduvate siseriiklike protseduuride abil. Teisisõnu, võimud ei olnud lahutatud, rahvusvahelise lepingu eelnõu ei läbinud välis- ja justiitsministeeriumi, rääkimata siis menetlusest parlamendis või presidendi, õiguskantsleri ja riigikohtu järelkontrollist.

Kui Molotov ja Ribbentrop oleksid oma sobinguga pidanud minema parlamentide ette – mida nende riikides mõistagi ei eksisteerinud –, siis võib-olla kestaks jauramine mõjusfääride jagamise ehk õigete riigipiiride kehtestamise üle tänase päevani ja kogu suur sõda jäänuks olemata.

Kui kaua võib minna isegi rahvusvahelise õigusega igati kooskõlalise lepingu jõustamisega teame hästi Eesti ja Venemaa valitsuste vahel korduvalt sõlmitud ja allkirjastatud piirilepingu näitel. Lepinguga kaetud piiri puudumine ei ole elu seganud ega sega edaspidigi. Nõukogude Liit ja hiljem Venemaa said aastakümneid läbi käia Jaapaniga hoolimata sellest, et ametlikku rahulepingut riikide vahel ei olnud.

Meenutagu need seigad meile asjade tähtsuse järjekorda. Rahvusvaheline leping võib olla, aga toimiv ja täie võimuga ning töökorras parlament peab olema. Või paksema värviga maalides: Narva jõe tagusest kunagisest Eesti Vabariigi territooriumist loobumine ei ole riigireetmine, parlamendi võimu igapäevane pisendamine, olgu või parlamendi enese käte ja õigusaktidega võib seda olla küll.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.