Magus pettus: vahendajad müüvad välismaa maasikaid Eesti talutoodangu pähe

Levinud pettuseviis on osta saatelehe saamiseks natuke Eestis kasvatatud maasikaid, mis segatakse siis välismaiste marjade hulka ja müüakse Eesti omade pähe kallima hinnaga maha. Maasikakasvatajad tõdevad, et nende põllult ei tulegi nii palju maasikaid, kui vahendajad nende talu marjade pähe turgudel maha müüvad.
Kui Eesti teadlased oma teadustöö nimel turgudelt Eesti maasikaid kokku ostma hakkasid, said nad peatselt aru, et kui nad ei soovi just Poola maasika "sõrmejälge" kaardistada, tuleb proovide korjamiseks minna taludesse kohapeale, sest turgudel on Eesti maasikate pähe välismaiste marjade müümine tavaline pettuseviis.
Eesti teadlased soovivad kaardistada siin kasvatatud maasikate unikaalseid "näpujälgi", et hõlbustada pettuste avastamiseks nende päritolu kindlaks tegemist. Paraku eeldab see proovide kogumist talupõldudelt, sest turukraami usaldada ei saa - Eesti talu sildi all on pettused välismaiste maasikatega tavalised. Mõni müüja on koguni nii nahaalne, et mõtleb ise sordinimetusi välja, millest tegelik maasikatalu kuulnudki pole.
Nii juhtus Lemmatu marjataluga, kes kasvatab Sonsationi sorti, kuid Nõmme turu letil müüdi nende marjade pähe veel ka Rumbat ja Asiat, mida nad ei kasvatagi, ning Fleni, mis on sootuks olematu sort.
Tartumaal asuva talu perenaine Kärt Karhunen ütleb, et nende talu sildi all on Rumbat varasematelgi aastatel turgudel turustatud.
"Meil ei ole ühtegi Rumbat ega ka Asiat," kinnitab ta.
Enamasti müüb ta oma marju talu väravast, ka Tartus on paar memme, kes nende maasikat müüvad. Lisaks läheb osa ekspordiks ja mingi osa siis ka edasimüüjate kätte. Aga kus või kuidas nad nende marjadega edasi toimetavad, ta ei tea.
Karhunen teab, et üks meesterahvas tõesti müüs nende maasikat ka Tallinnas, aga ju ta siis pani nende marja muudega ühte patta ja müüs kõike Lemmatu talu pähe.
"Ega ma ei kontrolli, ega ma ei tea," tõdeb Karhunen.
Pettuse ohvriks langes ka Põlvamaal Räpina vallas tegutsev Muinasmaa talu. Nimelt sai maasikatalu perenaine Ülla Urgand teada, et üks edasimüüja pakkub tema talu sildi all sotsiaalmeediagruppides maasikaid müüa, sordiks Asia. Ainult et Muinasmaa talus Asia sorti ei kasvagi ning reklaamiks kasutatud fotod polnud pärit ei tema põllult ega tema maasikatest. Urgand kasvatab kahel hektaril Sonatat, Sonsationit, Polkat ja Salsat.
"Nemad pakkusid Asiat, mida minul ei olegi. Nad ei teinud eeltöödki, panid vist lihtsalt ilusa sordinime. Minu maasikaid pole nende käes kindlasti, ja veel sellistes kogustes! Ju siis ongi nende äri selline. Samas nad saaksid ju ikkagi ausalt seda teha," on Urgand nördinud.
Kuna edasimüüjale anti samuti teada, et tegemist on pettusega, võttis ta Urgandiga ise ühendust, vabandas ja tunnistas, et on jamaga hakkama saanud. Ka sotsiaalmeediagruppidesse postitas ta selgituse, et olevat talude nimed lihtsalt sassi ajanud ja kinnitas, et maasikad on siiski eestimaised, ent hoopis Kraavi talust Valgamaalt. Muinasmaa talust olevat ta kartulit ostnud ja nii see segadus tekkis.

Ent kõik katsed mõne konkreetse Eestimaa talu pähe maasikaid müüa pole sündinud segadusest. Talud, kellega ERR ühendust võtab, kinnitavad kui ühest suust, et pettused on levinud ja petuskeem lihtne: ostetakse natuke ühe talu marju, et saada Eesti päritolu kinnitav saateleht, siis aga segatakse see märksa suurema hulga Poola või Kreeka maasikatega ning müüakse see kõik Eesti maasikate pähe märksa krõbedama hinnaga maha.
"Ostetakse mingi väiksem kogus, et paber saada ja päritolu kindlaks saada, aga edasi müüakse näiteks Poola maasikat. Seda on ette tulnud," kinnitab Põlvamaal Ahjal Võido talu pidav Martin Lillo. "Eks ta ikka toimib jah siiamaani, ehkki pettust on aastatega ka vähemaks jäänud, kuna kontroll on karmimaks läinud."
Ta ise püüab oma maasikaid otse müüa, et hulgimüüjatega kaasnevat pettust ja kehvemat hinda vältida.
"Oleneb aastatest, vahel peab ka hulgi andma," möönab ta.
Samas Ahjal Tasuja talu pidav Toomas Lillo kinnitab tähelepanekut. Ka tema ise on sellise pettuse ohvriks varasemalt langenud.
"Eks vahendajaid on erinevaid, kes trikitavad. Ostavad näiteks 50 kilo maasikaid, panevad välismaa maasikaga kokku, ütlevad, et Eesti oma. Selliseid asju tuleb ikka ette, see on paratamatus," leiab ta. "Eks ta iga aastaga jääb vähemaks, sest põllumajandusamet saab kontrollida juba korralikult, on saatelehed. Vahel helistatakse meile ka, küsitakse, et kas olete müünud sellistele isikutele."
Pettuste vältimiseks on Tasuja talu mõelnud välja igasugu nippe. Näiteks panevad nad kastidele kleebised, kust selgub nii tootja kui pakendaja. Et aga kastid lähevad ringlusse, pole sellest üksi abi.
"Tuleb muud ka välja mõelda: näiteks lisada, millal korje tehtud on, et oleks aus kaup ikka tarbija jaoks," lisab Toomas Lillo.
Praegu müüb Tasuja talu nii palju maasikaid, kui võimalik, ise. Edasimüüjateks kasutab ainult kindlaid koostööpartnereid.
"Igal inimesel on õigus küsida marjade päritolu ja saatelehte. Selle peab müüja ise ette näitama. Marja päritolu peab jõudma ikka inimeseni," toonitab Lillo.
Põlvamaal Linte külas Kerdi talu pidav Kert Hüdsi ütleb, et ka nemad püüavad maksimaalselt oma toodangu turgudel ise realiseerida. Kui aga muist vahendajate kätte läheb, siis nende müügikohtadest tal lõpuni aimu polegi.
"See on igapäevane probleem. Pettus on nii tavaline asi: kui vahendajalt ostad, ei või kunagi teada, mida saad. Vahendaja ei tea ise ka sageli, kust talust marjad pärit on," tõdeb Hüdsi.
Eriti levinud on petuskeem siis, kui Eesti maasikas alles turule tuleb ja letid on Poola ja Kreeka odavamast kaubast üle ujutatud.
"Selline pettus on väga levinud. Nüüd on natuke vähemaks jäänud, aga tehakse ikkagi seda asja. Hooaja alguses on väga palju sellist asja, kui veel Poola maasikas lettidel on. Kui on juba valdavalt Eesti maasikas, siis pole enam põhjust teha," ütleb Hüdsi.
Möödunud aastal aga müüdi Eesti maasikate pähe Kreeka omi, ütleb Hüdsi.
"Osteti suured laarid Kreeka maasikaid sisse Eestisse, aga Eesti maasikad said nii vara valmis, et Kreeka omad jäid kätte ja siis müüdi Kreeka maasikad Eesti omade pähe maha," räägib ta.
"Eks seda pettust nüüd tuleb üksjagu, sest Eesti maasikaid ei jagu veel nii palju," ütleb ka Põlvamaal Kosova külas maasikaid kasvatava Joosepi talu perenaine Kaire Roositalu.
Tema talu sildiga maasikaid oli Nõmme turul juba kaks nädalat tagasi, kuigi ta ise ei teagi, et ka sinna nende talu toodangut läinud oleks. Samas, kui kaupa müüb vahendaja, ei tea iial, kuhu see täpselt müügile jõuab.
Roositalu ei välista, et ka nende talu sildiga on ostjaid petetud.
"Eesti maasikaid ei jätku veel nii palju," juhib ta tähelepanu üüratutele kogustele, mida siinse päritoluga maha müüakse.
Nüüd, mil Joosepi talust hakkab juba rohkem värsket marja tulema, läheb talu ka ise turgudele, et mitte ainult vahendajatele loota.
ERR-i Tallinna Keskturul tehtud tiir kinnitab talude kogemust: kui letil ilutseb marjade all talu nimi, on ilmselt tegemist õige kaubaga, isegi kui seda pakub vahendaja. Võtsime ühendust pea kõigi taludega, kelle kaupa Keskturul pakuti ning nad kõik kinnitasid, et müüvad seal kas ise või siis teavad, et mõni hulgimüüja neid seal vahendab.
Kui aga müüjal on letil kõrvuti nii Eesti kui Poola maasikad ja ta ei suuda kodumaise maasika päritolu talu täpsusega nimetada, ei pruugi ka kaup usaldusväärne olla. Kui on aga ikkagi soov just sellisest letist marju osta, tasub igal juhul küsida saatelehte ning arvestada võimalusega, et see võib olla Poola mari, mida kodumaise pähe kallima hinnaga müüakse.
Toimetaja: Merilin Pärli