Euroopa majanduse taastumine ja pikemaajalisem areng saab olema roheline ja hakkab tooma kaasa suuri muutusi nii majanduses laiemalt kui ka energeetika sektoris.

Praegu on vesiniku osakaal energiakasutuses Euroopa Liidus alla kahe protsendi ja see on põhiliselt toodetud fossiilkütustest. Tulevikus on tegemist märksa kaalukama lahendusega – aastaks 2050 oodatakse vesiniku osakaalu tõusmist 13-14 protsendini Euroopa kogu energiatarbimisest ja 23 protsendini energeetikasektori vajadusest. See vesinik saab tulevikus olema vaid taastuvenergiapõhine. Pannes need numbrid raha keelde, siis aastaks  2030 prognoositakse taastuvenergial põhineva vesiniku turumahuks 140 miljardit eurot ja aastaks 2050 globaalselt 630 miljardit eurot.

Vesiniku potentsiaali, kulusid, tulusid, tuleviku arengusuundi ja vajalikke regulatiivseid muudatusi käsitleb ka kolmapäeval (8.07) Euroopa Komisjoni poolt avaldatud EL-i vesinikustrateegia. Vesiniku laiem kasutuselevõtmine on kliimaneutraalsuse saavutamisel veel üks puuduv lüli ja on juba lähitulevikus möödapääsmatu.

Tegemist on kahtlemata olulise, tähelepanuväärse ja tulevikku suunatud algatusega volinik Kadri Simsoni töömailt, mis peegeldab olulisi tuleviku arengusuundi Euroopa jaoks. Milliseks Eesti Vabariigi seisukohad selle algatuse suhtes täpsemalt kujunevad, näitab aeg.    

Praegu põhineb veel suur osa EL-i energiasüsteemist fossiilkütustel - viimase kättesaadava ja võrreldava statistika kohaselt toodeti 50 protsenti EL-i elektrist fossiilkütustest ja 25 protsenti tuumaenergiast.

Tulevikus peab see süsteem aga baseeruma taastuvatel energiaallikatel või CO2-vabadel kütustel. Strateegilise tähtsusega on ka asjaolu, et taastuvenergiale ja -elektrile üleminek vähendab Euroopa sõltuvust energiaimpordist, eriti nafta ja gaasi osas, mis on täna 55 protsenti ning aastaks 2050. peaks vähenema 20 protsendini. Komisjon on arvestanud, et ajavahemikul 2031–2050 oleks sel juhul impordiga seotud kumulatiivne kokkuhoid Euroopa Liidule 2–3 triljonit eurot, mis on igati suur summa. Ei hakka siinkohal kõnelema, et pikemas perspektiivis vähendab see ka Nordstream 2 sarnaste projektide kaalukust ja ehk isegi mõttekust.

Vesinikutehnoloogia – hall, sinine ja roheline vesinik

Vesinikku liigitatakse halliks, siniseks ja roheliseks. 97 protsenti maailmas toodetud vesinikust on praegu hall vesinik. Hall vesinik on fossiilkütuste põhine ja seda toodetakse peamiselt maagaasist. Selle protsessi tulemusena tekib lisaks vesinikule ka CO2. Vesiniku tootmisel tekkiv CO2 on võimalik kinni püüda ning ladustada. Sellist vesinikku, mis on toodetud maagaasist ning kus tekkinud CO2 on kinni püütud, nimetatakse siniseks vesinikuks.

Roheline vesinik on toodetud aga vee elektrolüüsimisel taastuvenergiast toodetud elektri abil. Elektrolüüsil lagundatakse vesi vesinikuks ja hapnikuks, mis tähendab, et selle protsessiga CO2 heidet ei kaasne. Samuti ei kaasne CO2 heidet taastuvenergia tootmisel. Seetõttu peetakse just rohelist vesinikku kõige sobivamaks alternatiivkütuseks kliimaneutraalse majanduse kontekstis, eriti nendes sektorites, kus dekarboniseerimist oleks muud moodi raske ellu viia - näiteks transpordi- või tööstussektoris.

Lisaeeliseks vesiniku puhul on see, et seda saaks tarnida põhimõtteliselt olemasoleva maagaasitaristu kaudu. Teatud võrkude uuendamine on vajalik, kuid laiemalt aitaks selline areng vähendada ka ohtu, et olemasolev taristu jääks üleminekul puhtale energiasüsteemile kasutult seisma, mis ilmselt poleks väga mõistlik lähenemine.

Euroopa Komisjoni kevadises analüüsis prognoositakse, et EL-i nõudlus maagaasi järele aastal 2050 ei ületa 4100 TWh aastas. Kui võtta aluseks vesiniku tootmise tehniline potentsiaal EL-is, siis oleks maagaas võimalik aastaks 2050 täielikult asendada vesinikuga.

Siiski on siin praegu veel mitmed tehnilised väljakutsed. Näiteks ei ole seni veel täielikku selgust, kui suures mahus vesinikku gaasitaristusse saaks sisestada, kui palju tuleks olemasolevat taristut ja seadmeid vesiniku jaoks ümber ehitada ning mis on selle kulud. Küll aga on esialgsed kogemused ja arvutused juba näidanud, et gaasitaristu ümberehitamine on palju odavam kui täiesti uue vesinikutaristu ehitamine. See tuleb muidugi detailsemalt ruudulise paberi ja pliiatsiga välja arvutada.

Rohelise vesiniku tootmise puuduseks on ka see, et selle tehnoloogialahenduste kasutamine on energiamahukas ning sõltub suurel määral elektrihinnast. Samuti on elektrolüüserite maksumus veel üsna kõrge. Momendil on roheline vesinik veel kaks kuni kolm korda kallim kui fossiilkütustel põhinev vesinik. Samas, taaskord on kogemused juba näidanud, et nende maksumus on viimase kümne aasta jooksul vähenenud 60 protsendi võrra. Tehnoloogia arenedes eeldatakse, et aastaks 2030 väheneb nende hind veel poole võrra. Samuti väheneb päev-päevalt taastuvenergia hind. Need kaks kokku vesiniku hinna suuresti määravadki, mistõttu oodatakse juba aastal 2030, et roheline vesinik on sama odav kui muud värvid.

Kõrgema vesiniku tootmise ja tarbimise potentsiaali ära kasutamiseks on vaja oluliselt tõhustada elektrolüüsi protsessi, muuta elektrolüüserid majanduslikult tasuvaks, suurendada vesiniku salvestusvõimekust ning leida kulutõhusaid vesiniku transportimise viise.

Taastuvenergial põhineva elektri kasutamise suurendamine EL-i majanduses ja vesiniku suurem kasutuselevõtt on mõlemad selged sammud, mis vajalikud üleminekul kliimaneutraalsele majandusele. Euroopa Komisjoni hinnangul ei saa ühte eelistada teisele, kuna elektrifitseerimine ei ole võimalik kõikides sektorites ning just nimelt neis sektorites on vesinik asendamatu. 

Vesiniku arendamiseks kättesaadavaks energiaressursiks kavatsetakse EL-i tasemel teha lähiaastatel palju pingutusi. Komisjoni strateegiaga kaasnevad ka muudatused EL-i õigusaktides ja rahalisi vahendeid planeeritakse juba ka EL-i eelarves. Veel sel sügisel avab Euroopa Komisjon taotlusvooru Euroopa Horisondi programmi all roheleppe prioriteetide elluviimiseks, sh 100 MW elektrolüüserite paigaldamiseks. Eelmisel nädalal avas komisjon Innovatsioonifondi taotlusvooru, mis samuti toetab vesinikutehnoloogiate reaalset kasutuselevõttu. Järgmise mitmeaastase eelarveperioodi rahastusprogrammidesse on komisjon samuti ette näinud mitu võimalust vesinikutehnoloogiate rahastamiseks, olgu selleks kõige uuem teadus-arendustegevus, pilootprojektide rakendamine või juba laialdasem kasutuselevõtt. Nüüd on juba Eesti enda ülesanne neid võimalusi parimal viisil ära kasutada, et mitte kiiresti liikuvalt rongilt maha jääda.

Euroopa Komisjon on juba öelnud ka, et vaatavad üle üle-euroopaliste energeetikavõrkude suunised, mis peakski lahendama küsimuse, millist taristut meil Euroopas täpsemalt vesiniku jaoks vaja on ja kuidas seda Euroopa toetuste abil rahastada. Samuti on lubatud välja tulla ettepanekutega, mis aitavad kaasa gaasisektori rohestamisele, sealhulgas läbi vesiniku.

Vesiniku potentsiaali ära kasutamiseks ja selle energiaallika palju suuremale kasutuselevõtule kui praegu, on vajalik avaliku ja erasektori ühised pingutused. Sellest on selgelt aru saadud ka Brüsselis. Kolmapäeval pandi alus ka Euroopa Puhta Vesiniku Liidule, mis just nimelt toob tulevikus kokku nii erinevad avaliku kui erasektori esindajad. Antud liiduga ühinema saavad kandideerida kõik huvitatud osapooled. Kindlasti peaksid sellest püüdma kasu saada ka Eesti vesiniku ökosüsteemi esindajad. Ka Eesti on algatamas oma vesinikuressursside kasutuselevõtu analüüsi keskkonnaministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel. Uuringu abiga loodetakse luua Eestis vesiniku tootmise ja kasutusele võtmisest tervikpilt, mis adekvaatselt hindaks vesiniku tootmise ja kasutamise potentsiaali Eestis ning vaatleks võimalikke ärimudeleid. Miks mitte mõelda uuele ärisuunale puhaste sünteetiliste lennukikütuste tootmiseks. Tulevikus selle nõudlus muudkui kasvab. Vaja läheb selleks vaid kinnipüütud süsinikku ja puhtal energial põhinevat vesinikku. Eestis on meil nii süsinikku kui ka tuult ja päikest, nüüd on vaja vaid ettevõtlikkust ja tehnoloogilist lahendust.  Põlevkiviõli tehase rajamise plaani kõrvale igati tulevikkuvaatav idee.

Arvestades, et nii Tartu Ülikooli kui ka Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlased on selles valdkonnas täiesti tunnustatud ning et erasektoris on näiteks Elcogen ja Power-up Technologies juba mõnda aega tegutsenud, ja ka seda, et näiteks Operailil oleks huvi ja võimekus arendada vesinikul sõitvaid kaubavedureid, peaks sellel ideel ka Eestis peatselt "tugevad omanikud" tekkima.