Andres Sõnajalg: energiamonopoli tagasitulek on kõigi kaotus

Kui varem oli Eestis põlevkivimonopol, mis kohalikku elektrihinda tegi, siis nüüd on see lihtsalt asendunud taastuvenergiamonopoliga, kirjutab Andres Sõnajalg.
Aastaid teadsid eestlased unepealt, et Eestis tuleb elekter Narva elektrijaamadest ja et seda toodab monopoolses seisundis Eesti Energia. Taastuvenergia sünniga pilt veidi muutus, kuid ainult karvavõrra. Siin-seal kerkinud tuulepargid ei kõigutanud kuigivõrd põlevkivielektri ülemvõimu.
Nüüd on olukord muutunud, sest põlevkivielektri tootmiskulu on Euroopa Liidu keskkonnapoliitika haardes kaotanud oma konkurentsivõime ja Narva jaamad seisavad jõude. Eesti energiasõltumatusest on jäänud järele ainult mälestus ning pirnid jäävad toas põlema ainult siis, kui naabrid meile elektrit müüvad ja/või meile piisab kohalikust taastuvenergia tootmisvõimekusest.
Traagiline puänt on aga selles, et põlevkiviimpeeriumi lagunemise varjus hiilis Eesti Energia monopolistitroonile tagasi, haarates enda kontrolli alla pea kogu eestimaise taastuvenergia tootmisressursi – prügipõletamine, tuulepargid, päikesepargid… Ehk et teisisõnu – monopol on tagasi.
Pole vaja pikalt selgitadagi, et kuigi keskkonnaalaselt on taastuvenergia võidukäik teretulnud, siis majanduslikus plaanis pole taastuvenergiamonopol põrmugi parem põlevkivielektrimonopolist ning et see on kaotus igale eestlasele.
Seetõttu olidki pealiskaudsed sel nädalal ilmunud uudiste pealkirjad, mis kõnelesid "Sõnajalgade kaotusest" seoses kohtuvaidlusega, kas Nelja Energia ülevõtmine Eesti Energia poolt oli seaduslik või mitte.
Tõsi on see, et teiste hulgas ka meile kuuluvad ettevõtted vaidlustasid Nelja Energia ülevõtmise ja proovivad seda tagasi pöörata või monopoli edasist laienemist teatud aja ära hoides teistele turuosalistele arenguruumi jätta, kuid kui see ei õnnestu, on see iga eestimaalase kaotus.
See, et Eestis võib tööstuslikus koguses elektrit toota sisuliselt ainult üks megaettevõte, kes teisi enda kõrval ei salli ja teeb kõikvõimaliku, et ühtegi konkurenti ka ei tekiks, ei ole ühegi tarbija rahakoti huvides. Monopol on alati konkurentsi ja väikese inimese vastu.
Kõige täpsem oli esmaspäevast uudist pealkirjastades BNS, mis teatas kiretult: "Halduskohus: Enefit Greeni ja Nelja Energia ühinemine on seaduslik". Sellest on lugejal võimalik ka eelteadmisteta teha kaks olulist järeldust. Esiteks – tegu oli kõigest esimese kohtuastme otsusega ning teiseks – asi puudutas kahe loetletud ettevõtte (millest üks kuulub Eesti Energia kontserni) ühinemist.
Ühejäänud uudisteportaalid, mis peavad värvikaimate pealkirjade konkurentsilahingut, rääkisid mingist Sõnajalgade kaotusest ja seda kõige lõplikumal moel nagu oleks viimsepäevakohus ise oma otsuse teada andnud. Miski pole tõest kaugemal.
Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et halduskohus on loodud eraisiku kaitseks riigiga vaidluste lahendamiseks ning et statistika näitab, et enamustes vaidlustes valib halduskohtu esimene aste riigi poole, olles nagu tüütu kummitempel, mis riigi poolt kord juba tehtud otsuse veelkord heaks kiidab. Antud juhul siis konkurentsiameti otsuse, mis andis Nelja Energia ülevõtmisele rohelise tule.
Paraku tuleb esimene kohtuaste läbida ka siis, kui tulemus on ette teada. Meile on näiteks toodud isegi ühte kohtunikku, kes riigi ja kodaniku vaidlustes pole kunagi ühtegi otsust kodaniku kasuks.
Kuidas sai ka seekord kuidagi teisiti minna, arvestades seda, et esmalt keeldus halduskohus vaidlust isegi lauale võtmast. Alles ringkonnakohtu otsuse peale võeti asi hambad ristis päevakorda.
Ühtekokku möödub mõne kuu pärast juba kaks aastat sellest, kui Eesti Energia jõudemonstratsioon konkurentsiameti kätega ära vormistati, kuid tehingu vaidlustajad on jõudnud alles esimese astme kohtuotsuseni. Seegi jõudis ootuspärase tulemuseni. Kellele on selline venitamine kasulik? Kolm korda võite arvata ja kõik korrad lähevad täppi.
Mida esmaspäeval Eesti elektritarbija teada ei saanud oli see, et kindlasti kaebame me selle kohtuotsuse edasi ja anname õigusriigile võimaluse järgmistes kohtuastmetes oma terasust näidata.
Eesti Energia ja konkurentsiameti jutud sellest, et Eestis polegi võimalik Eesti Energial monopol olla, on udu. Nende põhiline argument on see, et Eesti (Energia) on põhjamaade elektrituru osaline ja konkureerib seal teiste elektritootjatega nii et nahk märg!
Näitena väidetakse, et Eesti ja Soome elektrihinnad on seetõttu enamasti samad ning seda kordasid truult ka esmaspäevased kohtuuudised. Miski pole taas tõest kaugem.
Kui elektri jaemüügituru avanemisel 2013. aastal oli Eesti ajakirjanduse hinnateadlikkus ja -tundlikkus viimseni pingul nagu tippsportlase treenitud keha, siis nüüd lastakse selline sulavale hõlpsasti läbi.
Enam ei ole kuulda midagi rindereporteritest, kes poole sendi täpsusega analüüsisid Nord Pooli hindu Eestis ja mujal. Ja miks üldse võrdluseks Soome? Kas Läti või Leedu vähem naabrid? Aga sellepärast, et Nelja Energia ülevõtmise hetkel oli Nord Pooli süsteemis hetk, kus hinnasarnasus oli just Soomega, samal ajal kui Läti ja Leedu hindadega haigutasid suured käärid.
Kuid mis tähendus on ühel juhuslikul ajahetkel energeetikas, kus investeerimisotsuseid tehakse aastakümnete perspektiiviga? Eesti riik ei pea olema nii lühinägelik ja nii kergeusklik, et kui esitatakse üks endale sobivast ajahetkest võrdlus endale sobiva riigiga, siis lööb riik kummitempli uue monopoli loomisele alla ja kiidab selle olukorra aastakümneteks heaks.
Energiamonopol vedas ninapidi konkurentsiametit ja vedas samamoodi ninapidi ka halduskohtu kohtunikku, kellel minimaalselt jääb lihtsalt energeetika valdkonna erudeeritusest puudu. Eestil on küll üle inverteerite kaks kaabelühendust Soomega, kuid see pole sünkroniseeritud energiaturg, mis toimiks ühtse hinnapiirkonnana. Seda võib igaüks igal ajal Nord Pooli lehelt vaadata.
Kokkuvõtteks - kui varem oli Eestis põlevkivimonopol, mis kohalikku elektrihinda tegi, siis nüüd on see lihtsalt asendunud taastuvenergiamonopoliga.
Tuletagem veel meelde Eesti Energia kombinatsioone, et Tootsi tuulepark ikka nende omaks saaks ja et see ilmtingimata veel üle aastakümne taastuvenergiatasu hakkaks saama ning ongi selge, et kui keegi midagi ei tee, siis lihtne elektritarbija maksab veel aastaid nii et hing väljas taassünni läbi teinud elektrimonopolile. Ise aga loeb lehest, et see on "Sõnajalgade kaotus".
Toimetaja: Kaupo Meiel