Aasta pärast augustis algab Eestis uue presidendi valimine. Praegu veel räägivad kõik erakonnajuhid, et nad pole nii kaugele ette mõelnud. Seda juttu ei tasu liiga tõsiselt võtta. Sest kuigi parlamentaarse riigi presidendi mõju ja rolli üle võib alati vaielda, on ometi tegemist riigipeaga. Võõrsil annab ta Eestile sageli näo ja riigisiseselt tundlikel aegadel peaks olema Eesti südametunnistus.

Seaduse järgi valib presidendi riigikogu, kus on vajalik vähemalt 68 parlamendiliikme toetus. Kui parlament oma tööga toime ei tule, saab presidendi valida valijameeste kogus ehk valimiskogus, mis moodustub riigikogu kõigist liikmetest ja kõigi kohalike volikogude esindajatest. Kui ka valimiskogu jääb jänni, läheb presidendi valimine tagasi parlamenti ja kõik kordub taas.

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliidu inimesed on omavahel põgusalt presidendi valimisest rääkinud. Kuna nad ei toeta valitsuskriitilisele Kersti Kaljulaidile teise ametiaja andmist, tahetakse leida Eestile uus riigipea.

Esiteks on muidugi keeruline, et koalitsiooni kolm eriilmelist parteid lepiksid kokku ühises kandidaadis. Kui nad ka suudaksid seda, on veel keerulisem loota, et nende kandidaati asuks toetama Reformierakond, aga ilma selleta ei saaks koalitsiooni kandidaat riigikogus vajalikku toetust. Seega peaks võimuliit, kui nad tõesti tahavad oma jõududega riigipead "teha", võtma algusest peale eesmärgiks viia presidendivalimised Estonia kontserdisaalis koguneva valimiskogu kätte. Pärast haldusreformi ja omavalitsuste liitumist on ainult pool valimiskogust kohalikud inimesed, teise poole võtab enda alla riigikogu. Koalitsiooni võimalused enda kandidaat presidendiks läbi suruda, sellest kindlasti suurenevad.

Kuid siis olekski ta valitsuse president. Kõlab kehvasti. See lõikab ka kohe algusest õhemaks uue riigipea kandepinda ühiskonnas ja pisendab tema usaldusväärsust.

Eestile parem variant oleks ainult koalitsioonist või ainult opositsioonist laiema toetusega president. See omakorda tähendab vähemalt osa võimuliidu koostööd sisepoliitilise vastasrinnaga. Näiteks kui Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa või sotsid kokku lepiksid, saaks presidendi valida juba riigikogus, mis ongi parlamentaarse Eesti põhiseaduse mõte.

Ilus on nii öelda, aga raske teha. Väga raske.