Kunstnikud on vähemalt aastasadu kasutanud mitmesuguseid loovuse abivahendeid. Näiteks võiks tuua Mozarti poolt 1787. aastal loodud täringumängu, milles kahetaktilistest muusikakatkenditest muusikapalade genereerimiseks tuleb neid täringuvisete alusel kombineerida.

1920. aastal avaldas Tristan Tzara juhised ajalehtedest välja lõigatud ja juhuslikult valitud sõnadest dadaistlike luuletuste kirjutamiseks. Sürrealistid leiutasid mitmesuguseid tehnikaid visuaalsete kujutiste genereerimiseks, teiste seas näiteks decalomania, kus juhusepiltide loomiseks suruti paksu värvikihiga kaetud pinnale klaastahvel.

Kirjanduslik rühmitus Oulipo on alates 1960. aastatest kasutanud matemaatilisi struktuure ja kitsendusi tekstide kirjutamiseks. Neis näidetes kaasatakse loomisprotsessi nii algoritmid kui ka juhuslikkus.

Arvutuslik loovus on võrdlemisi uus tehisintellekti valdkond, mille eesmärgiks on luua autonoomselt ja loovalt tegutsevaid arvuteid. Kas arvuti saab üleüldse loov olla? Sellele küsimusele vastamine eeldab mingisugust arusaama loovusest.

Üks levinud arusaam ütleb, et loovus on üleloomulik ja jumalik nähtus. Näiteks Platon väidab Sokratese suu läbi, et poeedid loovad ainult jumalikust inspiratsioonist lähtuvalt.

Teine, romantismist pärinev vaade leiab, et loovus on kaasasündinud haruldane ja erakordne anne või intuitsioon. Mõlema vaate puuduseks on see, et need ei aita meil loovust mõista, sest muudavad selle millekski ebamaiseks ja müstiliseks.

Selmet siinkohal ammendavat loovuse definitsiooni pakkuda, ütleme lihtsalt, et mingisugune tegevus on loov, kui selle tulem on uudne, üllatav ja väärtuslik.

Kuidas me teame, kas arvuti on loov? See küsimus on analoogne küsimusele, kuidas me teame, kas arvuti on intelligentne. Viimasele küsimusele vastamiseks pakkus Alan Turing välja kuulsaks saanud ja hiljem Turingu testiks nimetama hakatud imiteerimismängu: kui arvuti on intelligentne, kui selle ja teise inimesega arvuti vahendusel suhtlev inimene ei suuda kindlaks teha, kumb tema vestluskaaslastest on arvuti ja kumb inimene.

Selle testi puudused on viinud alternatiivse, Ada Lovelace'i järgi nime saanud Lovelace'i testi loomiseni: arvuti on intelligentne, kui see suudab korduvalt luua midagi sellist, mille loomist selle programmeerija seletada ei suuda. Teiste sõnadega, arvuti on intelligentne siis ja ainult siis, kui see on loov. Seda testi saab kasutada ka arvutite loovuse hindamiseks.

Üheks varasemaks arvutite loomingulise kasutamisega katsetajaks oli tõenäoliselt A. Michael Noll, Bell Labsi juures töötanud insener, kelle 1962. aasta katsetused panna IBM 7090 suurarvuti juhuslikke visuaalseid mustreid looma viis ootamatult kunstipäraste tulemusteni.

Kunstnik Harold Cohen arendas alates 1973. aastast kuni oma surmani 2016. aastal arvutiprogrammi AARON, mis suudab luua abstraktseid ja figuraalseid, mustvalgeid ning värvilisi pilte, mida on ka galeriides eksponeeritud. Teine sarnane projekt on Simon Coltoni loodud The Painting Fool.

Rangelt võttes võiks öelda, et need projektid ei läbiks Lovelace'i testi, sest nende loojad oleksid suutnud oma programmide loominguliste väljundite taga olevaid valikuid seletada.

Kui Cohen ja Colton programeerisid oma rakendused teatud viisil pilte looma, siis Google'i 2015. aastal avalikustatud DeepDream oli omamood läbimurre, sest tänu masinõppele ja tehisnärvivõrkudele leidis see ise uusi viise sürrealistlike piltide loomiseks.

2016. aastal esitasid Rutgersi ülikooli teadlased Art Baseli festivalil projekti, mis koosnes loovate võistlevate tehisnärvivõrkude poolt loodud kunstiteostest. Loovad võistlevad tehisnärvivõrgud on versioon generatiivsetest võistlevatest tehisnärvivõrkudest, kus kaks tehisnärvivõrku – generatiivne ja eristav võrk – võistlevad omavahel selles, et luua valimis olevatest piltidest võimalikult palju erinevaid pilte.

Sarnast tehnoloogiat kasutati ka 2018. aastal Christie's oksjonimajas $432,500 eest maha müüdud ja tehisintellekti poolt loodud fiktiivse Edmond de Belamy portree loomisel.

Nende projektide loojatel on oma programmide loomingut juba raskem seletada, sest piltide loomiseks kasutatavad mustrid on tehisnärvivõrgud masinõppe teel ise loonud treeningandmeteks olnud piltide põhjal. 2019. aastal leidis aset tehisintellekti, robotkäte ja sensoritega varustatud robotkunstnik Ai-Da esimene isikunäitus.

Marcus du Sautoy leiab, et AlphaGo – Lee Sedoli lauamängus Go alistanud tehisintellekt – rahuldab Lovelace'i testi, sest see mängu võitmiseks tegi see uusi käike, mida programmeerijad ei suutnud seletada. Seega rahuldaksid ka mõned eespool mainitud testid antud testi.

Selmer Bringsjord, Lovelace'i testi looja, väidab, et siiani ei ole veel loodud sellist tehisintellekti rakendust, mis antud Lovelace'i testi rahuldaks ja mida saaks tõeliselt loovaks nimetada.

Võimalik, et vastumeelsus arvutitele loovuse omistamise suhtes põhineb vähemalt osaliselt moraalsetel kaalutlustel. Me arvame loojad moraalse "meie" ringi, sest me väärtustame loovust, hindame nende loomingut, kaitseme loojate autoriõigusi ning arvestame nende soovidega.

Arvutite loomingulisuse tunnistamine tooks endaga kaasa loomingu ja loomingulisusega seotud normide ülevaatamise, mis võib tekitada olukorra, kus ka tehislikud loojad tuleks vähemalt osaliselt moraalse "meie" ringi arvata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.