Oliver Laas: virtuaalse turismi mõju reisimisele

Üheks lukku pandud maailmas reisimise võimaluseks on virtuaalne turism, mis võib lisaks reisimisega seotud keskkondlikele mõjudele kahandada ka nakkuskordajat. Lähitulevikus eksisteerivad virtuaalne ja traditsiooniline turism aga pigem paralleelselt ning teineteist toetavalt, leiab Oliver Laas Vikerraadio päevakommentaaris.

Enam kui aasta eest alanud COVID-19 pandeemia majanduslikud tagajärjed on olnud ebaühtlased. Kui IT-sektoril on üldiselt hästi läinud, siis üheks enim kannatanud valdkonnaks on turism. Rahvusvaheliste lendude maht on hetkel orienteeruvalt 10 protsenti pandeemia eelsest tasemest ning hinnanguliselt on ülemaailmselt ohus kuni 41 miljonit töökohta.

Reisijate põua leevendamiseks on mitmed ettevõtted pöördunud virtuaalreaalsuse ja virtuaalse turismi poole. Milline võiks olla selle tagajärg turismile ja reisimisele pikemas perspektiivis?

Virtuaalreaalsus on inimese ja arvuti kasutajaliidese kasutamine selleks, et luua interaktiivseid objekte sisaldava kolmemõõtmelise maailma efekt koos tugeva kohalolu tundega. Kohalolu on teadvuse seisund, mida iseloomustab mingis keskkonnas viibimise tunne.

Tegemist on teadvuse omadusega, mis seisneb tunnetuse põhjuse omistamises mingisugusele stiimulile väliskeskkonnas. Turismi kontekstis tuleks silmas pidada, et mõned virtuaalreaalsuse rakendused kasutavad sünteetilisi kolmemõõtmelisi keskkondi, teised aga tegelikest keskkondadest 360-kraadise kaameraga tehtud salvestisi.

Hiljutisteks virtuaalse turismi näideteks võiksid olla National Geographic VR, mis võimaldab kasutajatel kodust lahkumata Antarktikat külastada, Wander, rakendus, mille vahendusel saab näha Egiptuse püramiide ja teisi vaatamisväärsusi, ning When We Stayed Home, mille kasutajad saavad külastada turistideta suurlinnu nagu Pariis, Jeruusalemm või Tokio. Need ja mitmed teised rakendused kasutavad virtuaalreaalsusprille, et tekitada kasutajates teistes paikades ruumilise kohalolu tunnet.

Kuigi hiljutine meediakajastus võib jätta mulje, et virtuaalne turism on midagi uut, siis tegelikkuses kirjutati virtuaalreaalsuse potentsiaalsest ja tegelikust mõjust turismile juba 1990. aastatel. Kuna tehnoloogia ise oli sel perioodil veel võrdlemisi primitiivne, siis olid arutelud selle üle pigem spekulatiivsed.

Näiteks tuvastati juba siis mitmeid virtuaalse turismi võimalikke eeliseid: kultuuripärandi külastamine ilma seda kahjustamata, reisimisvõimaluste loomine erivajadustega inimestele, tõhusam sihtkohtade turundamine ja keskkonnasäästlikum turism.

Turismisektori ökoloogilist jalajälge arvestades, mis mõningatel hinnangutel moodustas 2009–2013. aastal kuni kaheksa protsenti globaalsetest kasvuhoonegaasidest, võiks virtuaalse turismi kasv edendada keskkonnasäästlikku reisimist.

Valdav osa senistest uuringutest virtuaalreaalsuse kasutusvõimaluste osas turismisektoris on aga keskendunud turundusele. Katsed on näidanud, et tugev kohalolu tunne virtuaalses keskkonnas mõjutab positiivselt hoiakuid virtuaalreaalsuses kujutatud tegeliku paiga suhtes, mis omakorda võib soosida ka selle hilisemat külastamist.

Mitmed riigid näivadki praeguse pandeemia ajal sellele panustavat. Näiteks nii Iirimaa kui ka Saksamaa pakuvad oma vaatamisväärsuste virtuaalse külastamise võimalust, lootes sellega teed sillutada turismi taastumiseks reisipiirangute leevendamise järel.

Kas virtuaalse turismi võidukäik, hoolimata selle võimalikust panusest keskkonnasäästlikku reisimisse, ei ohustaks hoopis kogu sektori tulevikku, sest füüsilise reisimise kahanemine tooks endaga kaasa turistidest sõltuvate ettevõtete sulgemised? Kuigi ka selle võimaluse üle on spekuleeritud alates 1990. aastatest, ei ole senised uurimused sellise ohu olemasolu kinnitanud.

Aga kas tulevased tehnoloogilised uuendused ei võiks lõpuks viia virtuaalse turismiga seotud majandusliku ohu realiseerumiseni? Kuigi sellist stsenaariumit välistada ei saa, siis tuleks selle jaoks eelnevalt ületada mitmed tehnilised piirangud.

Esiteks oleks vaja kõrvaldada praeguste virtuaalreaalsusprillide pikaajalisest kasutamisest tingitud füüsilised tüsistused nagu peapööritus.

Teiseks on turism kompleksne kultuuriline nähtus, millest saadava kogemuse täielik simuleerimine võib osutuda keeruliseks. Näiteks on täheldatud, et üheks turismi motiveerivaks teguriks on sihtriigi kultuuri autentne kogemine, mis aga näib vähemalt osaliselt eeldavat kehalist kohalolu ning lisaks nägemisele ja kuulmisele ka teiste meelte stimuleerimist.

Kuigi on tehtud edusamme haistmis- ja puutemeele kaasamiseks virtuaalreaalsuses, siis hetkel on veel tegemist pigem eksperimentaalsete või kodukasutajale kättesaamatute lahendustega.

Olemasolevad tehnoloogilised lahendused ei suuda ka kuigi edukalt luua kultuurilise kohalolu tunnet, mille järgi mingisugust paika asustab teatav kultuuriline vaatepunkt või maailmatunnetus ja mis avaldub nii kohalikega suhtlemises kui ka sotsiaalsetes reeglites, uskumustes, müütides, sümbolites ning maailma tunnetamise viisides. Seega lähitulevikus eksisteerivad virtuaalne ja traditsiooniline turism pigem paralleelselt ning teineteist toetavalt.

Pandeemia on kiirendanud tehnoloogilisi muutusi paljudes valdkondades. Aeg näitab, millised neist kriisi järel püsivaks osutuvad. Seniks aga on üheks lukku pandud maailmas reisimise võimaluseks virtuaalne turism, mis võib lisaks reisimisega seotud keskkondlikele mõjudele kahandada ka nakkuskordajat.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: