Riigi pikaajaline strateegia "Eesti 2035" on hea initsiatiiv, sest päev korraga või valimistest valimisteni elamine võib meie riigi konkurentsivõimele halvasti mõjuda ja omada pikas perspektiivis ebasoovitavaid tagajärgi igale kodanikule.

Kahjuks on nimetatud dokument saanud väga vähe tähelepanu, kuigi määrab ära meie riigi peamised eesmärgid järgmiseks viieteistkümneks aastaks, mille saavutamise planeeritakse investeerida ka oodatavad eurotoetused.

Tulevik ei ole oleviku ilusam variant

Strateegia "Eesti 2035" põhineb minu arvates liiga palju sellel, mida me juba hästi teame ja kogenud oleme. Meenutades, kui palju on Eesti muutunud viimase viieteistkümne aasta jooksul ja hinnates dokumendis kirjapandut, oleks see justkui järgmise paari aasta plaan, sest liiga vähe on arvesse võetud teaduse ja tehnoloogia kiirest arengust tulenevaid potentsiaalseid muutusi ühiskonna toimimises.

Eesti, soovides olla tehnoloogilise innovatsiooni eesliinil, peaks kindlasti riigi arengustsenaariumide koostamisel arvestama maailmas toimuvate kiirete muutustega palju rohkem. Veelgi enam, ise neid muutusi välja pakkuma ja ellu viima.

Praegune visioon on justkui paljude eestlaste ühe lemmikmaiuse, "Maiuspala", karbi kaanefoto armsa blondi tüdruku ja tibudega ja natuke nagu kunagine Hansapanga pensionifondide reklaam päevitava Andrus Veerpaluga.

Kui aga mõelda natuke teistmoodi tulevikust, mida paratamatult kujundavad juba olemasolevad või kohe-kohe loodavad tehnoloogiad, siis võime mõnele strateegias toodud ideele alternatiivseid lahendusi pakkuda.

Igavene elu võib olla saavutatav

"Vanemaealiste osakaal rahvastikus suureneb ning puudega inimeste arv on tõusnud. Vaja on parandada elukeskkonna ligipääsetavust, leida uusi lahendusi ning ajakohastada Eestis pikaajalise hoolduse süsteemi, mis ei arvesta praegu piisavalt rahvastikumuutustega ega paku abivajajatele küllaldast tuge." (Eesti 2035)

Käsitlemata on jäänud võimalus, et vananemine on aastaks 2035 häkitud ja pensioniikka jõudnud inimesed ei ole enam pärmitaignana paisuv kulusid tekitav mass, nagu neid kiputakse pahatihti Eesti tulevikunägemustes kirjeldama, vaid endaga toimetulevate väärikate ja vajalike inimeste kogum. Kolmeosaline, õpin-töötan-olen pensionil, elukaar on juba muutumas palju mitmetasandilisemaks, palju suuremad muutused on aga juba ukse ees.

Uudised avastustest ja läbimurretest rakutasandil vananemise pidurdamise või isegi ümberpööramise teemalistest uuringutest ei ole enam haruldased.

Näiteks võiks tuua vananemise ja vananemisega seotud haiguste uurimisele keskendunud Calico projekti, millesse Google ja ravimitööstuse gigant AbbVie on kokku panustanud juba 2,5 miljardit dollarit. Välja on pandud näiteks Palo Alto pikaealisuse auhind, mille eesmärk on "edendada vananemist lõpetavaid uuendusi".

Surematus on teema, millega töötavaid teadlasi rahastavad mõned vananemist ja elu lõppemist pelgavad globaalse haardega ettevõtjad. Juba on välja uuritud, kus asub usside geneetiline lüliti, mille abil vananemise protsess käivitub, teadustöö ka teiste liikide geneetiliste vananemislülitite avastamise nimel jätkub.

Võib-olla peaksime leidma võimalusi, kuidas kiiresti uued teadussaavutused vananemise pidurdamisel meie inimestele kättesaadavateks teenusteks kujundada, mis tähendab, et vananev rahvastik toob endaga kaasa hoopis teistsugused väljakutsed nagu näiteks elamispindade puudus ja noorte töötus (sest vanad ei lähe eest ära).

Miks robotite keelt on perspektiivikam kui eesti keel

"Madalamat tööhõivet mõjutab märgatavalt vähene eesti keele oskus, mistõttu peame jätkama ja tõhustama eesti keele õpet teise emakeelega inimestele." (Eesti 2035)

Eesti keele oskus? Kas on ikka usutav, et eesti keele oskamine või mitte oskamine on tööhõivet ja toimetulekut mõjutav tegur 2035. aasta Eestis?

Millist tööd tehakse aastal 2035 Eestis? Koroonapandeemia, mille algus oli umbes aasta tagasi, on väga lühikese ajaga muutnud töötamise viise ja inimeste harjumusi märkimisväärselt.

Vaevalt, et aastal 2035 liigub igal hommikul töötajate armee kindlaks kellaajaks kontoritesse ja tootmishoonetesse, et seal eesti keeles koosolekuruumides koosolekuid pidada või eesti keeles antud juhiste järgi liini ääres käsitööd alustada.

Ma usun, et me peaksime tahtma Eestile tulevikku, kus suurem osa rahvastikust saaks töötada peamiselt ajuga, olles osa rahvusvahelisest tiimist, suheldes klientide ja partneritega üle maailma.

Töötamise tulevikust on koostatud palju nägemusi ja üheski neist ei prognoosita traditsioonilise üheksast kuueni tootmise vormi säilimist, pigem nn otsade tegemist ühele või mitmele tööandjale.

Mitmed tööd, kus praegu on kasutusel inimeste käed, saavad tehtud robotite poolt. Aastal 2035 ei ole kindlasti mitte igal juhul vaja inimesi, kes roboteid juhiks, sest robotid on õppinud ise otsuseid langetama, arusaamatuse korral pilvest täiendavat infot saama ning tiimidena tegutsedes on nad võimelised omavahel suhtlema ning üksteist juhtima. Logistika valdkonnas on juba praegu robotite vaheline koostöö kasutusel ja tavaline.

Inimese jaoks on vajalik osata keelt, mille abil robotitega kommunikeerida ja suure tõenäosusega on aastaks 2035 kujunenud välja globaalne inimeste ja robotite vahelise suhtluse keel. See keel ei pruugi olla ei eesti ega inglise keel, vaid hoopis midagi muud, kui me praegu ette kujutada suudame.

Inimeste keeleoskuse probleemi lahendavad selleks ajaks ära süsteemid, mis vajadusel reaalajas inimeste vahelist juttu tõlgivad. Juba praegu on olemas kõrvaklappides reaalajas töötavad tõlkesüsteemid, mis võimaldavad mugavalt teineteise keelt oskamata suhelda.

Tõlkeseadmete arendamisel ei olda kaugel eesmärgist tõlkida inimesele kõike, mida ta enda ümber võõras keeleruumis kuuleb ning ka teksti rääkija intonatsiooni ja emotsioone (näiteks Google AI Translatotron).

Võiksime müüa ajusid, mitte puitu

"Eestis on kohaliku ressursi väärindamise ressursitootlikkus väga väike (0,56 eurot kg kohta 2017. aastal). Ettevõtluses tuleb suuremat rõhku panna keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele ja ärimudelitele ning kohalike ressursside ja teisese toorme suuremale ja keskkonnahoidlikule väärindamisele." (Eesti 2035)

Eesti peamiste loodusvarade väärindamine ei pruugi aastaks 2035 revolutsiooniliselt keskkonnasäästlikumaks areneda, mis võib kaasa tuua raskused nende ressursside tuluks pööramisel. Seetõttu võib juhtuda, et meil ei ole enam mõtet ei puitu ega põlevkivi väärindada ja võiks üldse kogu looduse rahule jätta.

Miks aga ei arvata meie ressursi hulka meie inimesi? Ressursitootlikkus 1 kg inimese kohta (kui inimene kaalub 70 kg, siis tema kogutootlikkus on kindlasti rohkem kui 39,2 eurot aastas) annab igasugusele muule ressursile korralikult silmad ette.

Ülejäänud ressursi, Eesti looduse, võiks kujundada suureks üleriigiliseks vabaõhumuuseumiks trendikate koduveini- ja muude talude ning metsikumat sorti looduskooslustega, kus digielust välja lülituda.

Meie suurepärased ajud võiks tööle panna 2035 aasta ja kaugema tuleviku võimalike stsenaariumide prognoosimisel, nendele vastavate tegevussuundade arendamisel või miks mitte globaalsete trendide kujundamisel.

Näiteid Eesti elanike ajupotentsiaalil rajanevate läbimurrete kohta on kümneid. Miks ei võiks maailma juhtimiskeskus asuda siin. Asukoht Eesti ei pea olema geograafiline asukoht, vaid vaimne-intellektuaalne.

Riik on küll, aga teistmoodi

Mis puudutab riiki ja sellega kaasnevat inimeste elu korraldamise süsteemi, siis ei või kindel olla, et aastal 2035 on riigil Eesti elus selline roll nagu me oleme seda siiani kogenud.

Plokiahela tehnoloogiast räägitakse Eestis laiemalt vähe, mis on arusaadav, sest pealiskaudsel vaatlusel võib see tunduda liiga keerukas või siis seostub peamisel krüptovaluutadega.

Selletalvistest uudistest võib lugeda, et bitcoini pidu Eestis on läbi ja riik on jõuliselt piiramas krüptolitsentsidega ettevõtete arvu ning tõenäoliselt on tulemas uued virtuaalvääringuid kontrollivad regulatsioonid.

Siiski peaks tuleviku prognoosimisel arvestama võimalusega, et käivituvad stsenaariumid, kus plokiahela tehnoloogia võimaldab meie riiklike süsteemidele kõrval välja kujuneda alternatiivsel riigipiiridest sõltumatul inimestevahelisel elukorraldusel.

Süsteemil, kus inimestel on riigi poolt kontrollitud identiteedile nagu sünnitunnistus, ID-kaart, autojuhiluba jne. Lisaks hoopis teine, tema enda poolt määratletud ja riigist sõltumatu identiteet.

Mõnede prognooside järgi elame juba kümne aasta pärast tulevikus, kus plokiahela süsteemide maailmas kaovad piirid inimeste, masinate ja tarkvara vahel. Nad on kõik võrdsed osalejad väärtuse vahetamise tehingute jadas. Riik peaks siis valima, kas iga arengu puhul proovida seda uute piirangutega tagasi pudelisse toppida või hoopis neid tehnoloogiaid maa ja rahva heaks ära kasutada.

Tehisintellekt on parem bürokraat kui inimene

Ideaalpilt, mis 2035. aasta visioonis riigivalitsemisest silme ette manatakse, on saavutatav ainult nii, et riiki- ja omavalitsust juhib tehisintellekt. Tehisintellekt on objektiivne talle sisestatud informatsiooni töötlemisel vastavalt selgeks õpitud algoritmidele.

Sellega saavutame suurema efektiivsuse ja vähem korruptsiooni, sest inimlikke nõrkusi nagu hirm ja ahnus tehisintellektile loodetavasti õpetatud ei ole ja ta suudab langetada otsused, arvutades välja parimad võimalikud lahendused, mis viivad otseteed soovitud tulemusteni.

See, kuidas meie kohta pea igal sammul salvestatud andmete abil, inimese õrna psüühikat ära kasutades, suuri ühiskondlikke protsesse suunatakse, näitab, kuivõrd suur roll tehisintellektil juba on inimeste elu kujundamisel.

Miks mitte võtta kasutusele selle positiivsed võimalused ja võimestada kogukondi nii, et nende tahe, kui sellel on piisav kandepind, ellu saaks kutsutud, mitte ei raugeks omavalitsuste poliitikas ega riiklike ametkondade bürokraatias?

Asulate planeerimisel näiteks, kus on vaja hinnata erinevate protsesside koostoimet, oleks loogiliste süsteemide eesmärke ja funktsioneerimist mõistvad algoritmid kordades efektiivsemad kui inimesed. Osa ametnikkonnast asenduks algoritm-bürokraatide tiimidega, kes ei käi kohvipausil ega oota tööandjalt suvepäevade korraldamist.

Jagasin mõnd nägemust, mis mulle kangastusid "Eesti 2035" materjale lugedes. Ma tean, et Eestis on suur hulk futuristlikke mõtlejaid, kes on palju informeeritumad ja targemad kui mina. Loodan, et loeme peagi ka nende ideid Eesti tulevikust. Väga oluline on unistada julgelt ja suurelt, see on Eesti tuleviku edu alus.