Kaheprotsendiline laen hüpoteegiga teisel järjekohal ei ole laen, vaid tegemist on riigiabiga, sest sellega annab riik ettevõttele eelise, mida ettevõttel pole võimalik turult saada.

Kõige tavalisemateks riigiabi näideteks on alla turutingimusi antud laen, käendus, rendileping, müügileping, maksusoodustus või muu hüve, mida riik saab ettevõttele pakkuda selliselt, millisena pakkumist vaba turg nii soodsatel tingimustel ei võimalda ja mille tulemusel saab riigiabi saaja eelise teiste turuosaliste ees.

Kui ettevõtjal ega kodulaenu taotlejal pole võimalik pangast kaheprotsendilist laenu saada, siis kujutab selline laen endast riigiabi ja sellise laenu saajad on riigiabi saajateks. Arvestada tuleb ka, et kaheprotsendilise intressi sööb majanduslanguse tingimustes ära inflatsioon ja see on muuhulgas üks põhjuseid, miks turult sellistel tingimustel laenu pole võimalik saada.

Riigile toob soodsatel tingimustel laenu andmine kaudset tulu töökohtade ja maksude säilimise näol ainult siis, kui riigiabi saajaks on selline ettevõte, mis riigiabita põhja läheks. Juhul kui riigiabi saaja ilma riigiabita põhja ei lähe, siis "tulu" või lisaväärtuse mõttes pole mõtet riigil sellisele ettevõttele riigiabi anda, sest seda sama "tulu" suudab ettevõte tekitada ka oma vahendite või turutingimustel võetud laenuga ning riigil on mõistlikum enda riigiabi (alla turutingimuste laen) suunata mujale.

Riigiabi jagamise süsteem on ebaselge

Kuna riigiabi annab selle saajale eelise teiste turuosaliste ees ja seda maksumaksja raha eest, siis peavad riigiabi saamise tingimused olema selged ja läbipaistvad. Antud juhul ei ole suudetud selgust ja läbipaistvust tagada, sest ei ole mõistetav, miks mingi ettevõte on strateegiline ettevõte ja kas riigiabi saaja läheks riigiabita põhja.

Ettevõtte strateegilisus on üsna subjektiivne mõiste ja alates mingist suurusest võib iga suuremat ettevõtet pidada Eesti oludes strateegiliseks selle mõju tõttu Eesti majandusele. Siiski vajanuks suuremal määral põhjendamist, millised sektorid ja millistel põhjustel on teistega võrreldes suurema mõjuga Eesti majandusele järgmisel kümnel aastal.

Millised ettevõtted katavad olulist ärivaldkonda, mis ilma nendeta jääks katmata ja millistel ettevõtetel on potentsiaali luua järgmisel kümnel aastal riigiabi toel juurde lisandväärtust, mis riigitoeta jääks tulemata?

Selles diskussioonis läksid kohati segi ettevõtte strateegilisuse ja ettevõtte riigiabi vajaduse (põhjaminek ilma riigiabita) mõisted. Isegi kui mõni ettevõte on strateegiline ettevõte, siis ei pruugi sel olla riigiabi vajadust, st riigiabi saamata jäämine ei tooks kaasa ettevõtte turult kadumist. Samamoodi ei pruugi tähendada ettevõtte võimalik turult kadumine seda, et tegemist on strateegilise ettevõttega, mille kadumist turult oleks vaja ära hoida.

Riigiabi eesmärk ei ole ettevõtete omanikeringi säilitamine muutumatuna

Oluline on, et teatud laenutagatiste realiseerumine ei tähenda kuidagi mõne ettevõtte kadumist turult, vaid eelkõige muutust omanikeringis. Samal ajal ei ole ettevõtte omanikeringi säilitamine midagi sellist, mis vajaks riikliku kaitset, sest võimalikud muutused omanikeringis ei tähenda ettevõtte kadumist turult.

Seega peavad ka riigiabi andmise otsuseid lähtuma ettevõtte majandustegevuse käekäigust ja selle mõjust turule, mitte sellest, kuidas säilitada ettevõtte omanikeringi muutumatuna.

Turumajandusele on iseloomulik, et kõik ettevõtete omanikud on majanduslanguse tingimustes silmitsi omandisuhete muutumise riskidega ja seda riski ei peaks riik riigiabiga pehmendama.

Need on väga põhimõttelised vabaturumajanduse ja ühtlasi õigusriigi (võrdsed võimalused) küsimused ning see, kuidas neid küsimusi lahendatakse, paneb paika turu järgmiseks kahekümneks aastaks, andes teatud ettevõtetele eelise teiste turuosaliste ees.

KredExi tingimustes pole ettevõtte põhjamineku tingimust

Tähelepanuväärne on, et KredExi tingimustes pole riigiabile omast riigiabi saaja "põhjamineku" tingimust. Selle asemel on riigiabi saajale pandud tingimusteks, et "Ettevõtjal ei ole võimalik muude allikate abil täiendavaid finantsvahendeid kaasata või oleks see ebamõistlikult kulukas".

"Ebamõistlikult kulukas" on väga ümmargune mõiste ja võimaldab "ebamõistlikult kulukaks" pidada turutingimustel pakutavat laenu ja ka kõiki muid likviidsuse suurendamise variante nagu näiteks ettevõtte varade müük (sh kontserni kuuluvate ettevõtete müüki).

Teine võimalik tõlgendus on, et täiendavate finantsvahendite kaasamise kohustus välistab võimaluse (kohustuse) likviidsuse tekitamiseks olemasolevate varade arvelt.

Riigiabi saaja selline lahtisidumine põhjaminekust ilma riigiabita muudab riigiabi jagamise veelgi subjektiivsemaks, sest ettevõte saab öelda, et laen oli ebamõistlike tingimustega põhjusel X ja andke riigiabi. Kui lisada juurde põhjendus, miks ettevõte on strateegiline, ja suurte ettevõtete puhul on alati võimalik pidada ettevõtet suure mõju tõttu strateegiliseks, siis ongi alused raha välja andmiseks olemas.

Nõnda on tekkinud olukord, et alla turutingimuste antud laen on olemuselt riigiabi, aga samal ajal juurdepääs alla turutingimuste laenule ei eelda riigiabi vajadust, st olukorda, et ettevõte ilma riigiabita põhja läheks.

Ettevõttele ei saa midagi ette heita, sest ettevõte tegutseb riigi poolt loodud tingimustes – suurendab likviidsust riigiabiga (alla turutingimuste laenuga) enda varade realiseerimise või turutingimustega laenu võtmise asemel ning tulemuseks on ettevõtte väärtuse säilitamine kriisieelsel tasemel või koguni tõstmine.

Seega on riik tekitanud olukorra, kus riigiabi (alla turutingimuste laenu) on võimalik saada ettevõtetel, millel tegelikult ei pruugigi olla riigiabi vajadust (ohtu põhja minna).

Riigiabi jagamine riigiabi vajaduseta ettevõtetele moonutab turgu

Riigiabi jagamisega riigiabi vajaduseta ettevõtetele toidetakse neid ettevõtteid, mis tegelikult toitmist ei vaja ja jäetakse ilma need ettevõtted või projektid, mis päriselt vajaksid riigituge (oht põhja minna).

Selline riigiabi jagamine suurtele ettevõtetele ilma riigiabi vajaduseta moonutab ebamõistlikult turgu ja koondab veelgi rohkem kapitali nende turuosaliste kätte, millel seda juba niigi on või on võimalik turutingimustel saada.

Laenud suurusjärgus 100 ja 40 miljonit eurot kaheprotsendilise intressiga ja seejuures sisuliselt ilma tagatiseta (arvestades teisele järjekohale seatud hüpoteeke), on selline kapital, millega on võimalik ükskõik millises Eestimaa nurgas esile kutsuda mõni muudatus või panna alus mõnele arengusuunake, millel võiks olla oluline ergutav mõju Eesti majandusele järgmisel kahekümnel aastal.

Seejuures võinuks strateegilise ettevõtte rollis olla vabalt hoopis mõni strateegiline targa majanduse või tööstuse toetamise projekt või hoopis mõni KOV-i või KOV-ide koostööprojekt või kümmekond äriprojekti, mis tühjade kohtade peale looksid lisandväärtust selle asemel, et odava kapitaliga toita neid, kes saavad niikuinii söönuks.

Kokkuvõttes on igasugune rahajagamine alati teatud määral valikuline, kuid väga keeruline on mõista, miks on vaja riigil anda odavat kapitali nendele ettevõtetele, mille puhul on kaheldav nii riigiabi vajadus kui ka ettevõtte strateegilisus.

Sellised otsused teenivad pigem suurte ettevõtete omanike huve Eesti majanduse, inimeste ja riigi tegelike huvide ja vajaduste asemel. Odava kapitali riiklik koondamine ebaselgetel alustel teatud ettevõtete kätte kahjustab oluliselt Eesti majanduse läbipaistvust ja vähendab turuosaliste võrdseid võimalusi ajada äri võrdsetel tingimustel.

Mari Karja on erakonna Isamaa ühenduse Parempoolsed asutajaliige.