Möödunud nädalal sai joone alla viimase aja suurim asjatu riiklik kingitus eraettevõtjale. Valitsuse otsus laenata Porto Francole asjaolusid arvestades ülimadala intressiga kuueks aastaks ligi 40 miljonit eurot on praeguseks vääramatu. KredEx ja Porto Franco juhtkond valmistavad ette laenulepingut, mis lähinädalatel ka allkirjad saab.

Sellist sooduslaenu on kritiseerinud Eestis pea kõik peale valitsuse. Teised kinnisvarafirmad saatsid välja ühispöördumise, milles ütlesid, et tegemist on Eestis ohtliku pretsedendiga ja arvutasid riikliku kingituse suuruseks kuni 20 miljonit eurot. Ehk 3,2 miljonit eurot aastas.

Eesti Panga president Madis Müller ütles, et selle laenu andmine ei ole maksuraha mõistlik kasutamine. Et ühe kinnisvaraarendaja pankrot ei ole riiklikult tähtis küsimus. Mülleri sõnul aitab riiklik sooduslaen vaid säilitada ettevõtte senise omanike vara.

Ainus, kes avalikult mõistis, et maagiliselt on riiklikud rahakotirauad kiirematele avanenud, oli teine tuntud kinnisvaraarendaja Urmas Sõõrumaa. Tema alustas hiljuti Patarei merekindluse renoveerimist ja juba teataski, et plaanib kuu jooksul samuti taotleda KredExilt sooduslaenu 30 miljoni euro ulatuses. Mida olusid arvestades võib ta ka vabalt saada.

Probleem ei ole ainult selles, et poliitikutega heades suhetes olevad inimesed kriisi abipaketist osa saavad. Kui neile disainitakse varasemalt mitte avatud olnud meetmeid sobivaks. Küsimus on ka selles, mis meie valitsuses toimub.

Hillar Tederi ja ametlikult Porto Franco omanikuks oleva tema poja Rauno Tederi vaatest on asi selge. Korraks tundus aasta alguses, et pikalt kiratsenud kinnisvaraarendus sai justkui kännu tagant välja. Pangad lubasid arenduse lõpetamiseks piisavat ressurssi. Siis aga tuli kriis ja pangad hindasid projekti muutunud keskkonnas riskantsemaks. Nõudes lisatagatisi. Neid Tederitel võtta ei olnud.

Piisava lobitöö tulemusel õnnestus riigi rahakraanid lahti murda. Ja jõuda selleni, et vähemalt Porto Franco osas oleme olukorras, kus kahjum kuulub riigile ja kasum ettevõtjale. Ehk kui ettevõtja on hädas ja saab kahjumit, tuleb talle maksurahaga appi tulla ja kaotus kinni maksta. Kasumliku tegevuse tulu kuulub aga alati talle.

Selline lahendus ei ole mitte mingist otsast mõistlik. Ja ministrite selgitused, miks on vaja sellist kingitust, kõlavad õõnsalt. EKRE-sse kuuluv väliskaubandusminister Raul Siem ütleb, et laen ja sellega koos 20-miljoniline kingitus tuli teha selleks, et tuua Eestisse 100 miljonit eurot investeeringuid. Et projekti elluviimine loob järgmisel aastal ehitusega seonduvat 800 töökohta. Need eeldused ei ole õiged.

Kas Porto Franco jääb sadamas valmis ehitamata, kui riik sellele appi ei tule? Ei jää. Võib-olla poleks selle valmisehitajad enam Tederid, aga keegi selle valmis teeks niikuinii. Eriti olukorras, kus projekt on niigi aastaid veninud. Ja kus ta võib vabalt veel aastaid venida.

Lisaks ei ole praegune kriis (veel) löönud ehitussektorit nii tugevalt, kui seda eeldasime ja see kümmekond aastat tagasi juhtus. Neljapäeva hommikul teatasid Eesti suured ehitusfirmad Nordecon ja Merko Tallinna börsile, et ehituses läheb oodatust paremini. Mõlema ettevõtte kasum kasvas.

Kas see on siis olukord, milles riik peab sektorile kiiresti appi tulema? Eriti veel läbi kahtlase skeemi? Pigem mitte.

Ja eriti veel, kui sellele lisandub ränk pööre Eesti senises riiklikus majandusloogikas, kus asja eest teist taga ei toetata kellegi äriprojekte. Miks ei võiks sama hästi riik näiteks anda toetust virelevale T1 kaubanduskeskusele Tallinnas? Ka neil oleks sooduslaenuga midagi ette võtta ja nende maja on juba valmis.

Valitsuses näib valitsevat mingisugune majandusteaduslik arusaamatus, millest lähtuvalt poliitilisi otsuseid tehakse. Üldiselt keyneslik arvamus, et praeguses olukorras on parim majanduspoliitiline käik maksimaalselt raha majandusse suunata. Selleks laenu võttes ja raha ükskõik kuidas majandusse pannes.

Selle aluseks on arvamus, et see raha hakkab uut raha tootma ja selle tulemusel puhkeb sisetarbimise toel Eesti majandus õitsele. Inimesed ja ettevõtjad saavad vahendeid, mille arvelt osta asju ja teenuseid. See omakorda annab raha uutele inimestele, kes saavad samamoodi jätkata ostmist ja kulutamist. Üldine heaolu ja tarbimise kasv. Ja töökaotuste ära jäämine.

Aga see lähenemine on naiivne. Eesti ei ole suur riik. Eesti on väike ja avatud majandusega riik. Riiklik rahakülv aitab ajutiselt ja mõnevõrra, aga seda vaid korraks. Eesti riigi kulutatud eurod ei jää siia pikalt uusi eurosid looma. Need liiguvad kiirelt meie peamiste majanduspartnerite juurde. Soome, Saksamaale, Rootsi või Leetu.

Riigi tasandilt tundub majanduse turgutamine mõistlik, kuid Eesti ei ole selleks piisavalt suur. Me naeraks selle peale, kui näiteks Viljandi omavalitsus otsustaks hakata tohutu laenuprogrammiga linna makromajandust parandama. Ei kõla kellelegi asjalikuna. Aga kui meie valitsus sisuliselt sama teeb, ei tundu see millegipärast nii jabur. Aga seda see on.

Sellesama veidra majandusmõtte ajel oleme me ka oma majandust strukturaalselt lõhkumas. Kui riik pakub valitutele soodustingimustel raha, teeb see turu toimimise loogika ja ka efektiivsuse katki. Valitsuse poliitiline suva ei lisa efektiivsust. Teeb majanduse vähem konkurentsivõimeliseks. Lisaks tuleb see laen ka tagastada ja seda teenindada.

Me võiksime asju teha mõistlikult. Riigi rahaga võib kriisihetkel ettevõtteid aidata, aga seda väga selgetel ja piiritletud põhjustel. Ka riigi riske õigesti hinnastades, mitte vaid omanikke toetades. Lõpuks on ka kriisid osa äririskist. Aga seda ei tohiks teha lihtsalt asjatult kingitusi tehes. Eriti veel, kui sellega käib kaasas korruptiivse tegevuse vari.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.