Karin Paulus: koroonaga kooli, mitte arvutisse

On olnud lihtsalt õudne kuulata empaatiata tehnokraate, kes on kiitnud kiiret digipööret ja otsatut paindlikkust, mida distantsõpe meile pakkunud on. Ootan sügiseks kindlat lubadust, et distantsõppele me koolides enam üle ei lähe, kirjutab Karin Paulus.
Paljude gümnasistide seis oli suveks katastroofiline. Oli koole, kus lausa kolmveerand õppuritest jäi suvetööle ja võlgnevusi likvideerima. Nooremate seas hädalisi nii palju polnud: põhikoolis ligi pooled, mudilaste seas vähem. Aga mis seal imestada – väiksematel istusid ju emad kodukoolis võimalikult palju kõrval.
Noorte enesetundest annab aimu ka riigieksamite vältimine. Näiteks lihtsakoelisema, viisakalt väljendudes kitsa, matemaatikaeksami tegemisest loobus 36,7 protsenti õpilastest.
Arvestades olukorra erandlikkust, pole õpitulemuste kesisus siiski väga oluline. Tähtsam on märgata, et siin peegeldub noorte inimeste hirm, apaatsus, üksildus, motivatsioonipuudus.
Koole siin süüdistada ei saa – meie armsad õpetajad on seisnud praktiliselt pea peal, et see keerukas aeg nutikalt ära lahendada. Kedagi välja viskama ei kiirustata, antakse teisi ja kolmandaid võimalusi. Ometi on kogu kevad ja pool suvegi takkaotsa olnud tume, sest lahendust ei paista, ebamäärasus kummitab ka sügisel.
Pole teada, kas koroonahaigestunute kasvu korral jäetakse koolid lahti või mitte. Siiski on kõrgemalt poolt lubatud, et kui löödi kõiki ühe mütsiga, siis nüüd lähenetakse isikupärasemalt. Tõepoolest, oli ikka lollakas olukord küll, et kinni pandi ühtviisi kaheksa õpilasega Ruhnu koolike ja Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, kus oli õppureid 1407.
Vajame vahetuid inimlikke kontakte
Plindrisse jäänud õppurite masendavatest arvudest rääkida ei taheta – riigis on püütud alal hoida kangelastemaatikat ning koolid pelgavad lapsevanemate ning haridusametnike survet. Muidugi on pedagoogid olnud imetlusväärsed, aga ometigi joonistus nüüd täie selgusega välja, et Snapchat ja Zoomi virtuaalkogukonnad ei asenda kohe kuidagi otseseid kontakte.
Igatsetakse vahetuid arutelusid, mängu, teiste inimeste füüsilist lähedust. Me ei saa ületada ju kuidagi oma loomust ning ihkame, mitte sugugi nii erinevalt näiteks gorillast, tagasi oma karja. Isegi ülikoolides kogesime, et eelkõige ihkavad tudengid lihtsaid vahetuid inimlikke kontakte.
Praegust olukorda üle vaadates peab kiirelt hakkama pakkuma tuge nurka surutud noortele. Kui koroonaga jääb ehk taas kool ära, trenn ära, sõpradega kohtumine osutub võimatuks, siis kas ei jää justkui elu kui selline sisutuks?
Hirmutamine, mis käis nii veel hiljuti bussis, poes kui meedias, süvendas muidugi kogu ühiskonna ärevust. Kartused pole ju kuhugi kadunud. Vaadakem kasvõi valulikku reaktsiooni Antsla hipilaagrile!
Suitsidaalsest meeleolust meil ei tavatseta rääkida, ometi on teada, et kriisis on noortel (eriti noortel meestel, aga ka eakatel) enesetapumeeleolu lihtne tulema. Pole vist viisakas öelda, et mis kasu on koroonast pääsemisest, kui tekib tahtmine ennast veristada või külmaga metsa jäädagi.
Koroonaga kaasnevate karmide meetmete kaasmõjuks oli päris selgelt laialdane depressiivsus ja sotsiaalse tõrjutuse tajumine. Kuidas tunda ennast vajaliku ja armastatuna, kui kõik on nii ohtlik või mõttetu?
Psühhiaatri, psühholoogi ning terapeutide juurde oli juba varemgi raske aega saada, kuid nüüd muutus nende poolt pakutav täielikuks luksusteenusteks. Olukorra paranemisesse siiski piisavalt ei panustata.
Professionaalsuse asemel võis läbi kriisi kogeda riigi ja kiriku kokkukasvamist. Juba jaanuaris võeti miskipärast sotsiaalministeeriumisse tööle peakaplan (või on oodata ka pearabi ja peaimaami?), märtsist käivitati teoloogilise taustaga hingehoidjate telefoninõustamine, juunis avati ministeeriumi heakskiidul hingehoiutelefon ehk sisuliselt kristlik abiliin. Seevastu teaduspõhiste spetsialistide koolituseks raha ei leita.
Noor vajab aga abi just nüüd, mitte järgmisel eelarveaastal. Riik peab suutma kiirelt reageerima mitte ainult kaubanduskeskuste, ööklubide või alkoholitootjate muredele, vaid ka nende raskustele, kes ise häält teha ei malda, kes lobiste ei palka.
Kas tõesti peame toitma niigi epideemilist nutisõltuvust?
Jättes kõrvale õppijate ja õpetajate erinevad digioskused ning tõiga, et leidub hulgi neidki, kellele väljakutseterohke pidžaamas koolielu meeldis, võib markeerida veel paari probleemi.
Paljud otsustajad ei adu, et digitaalse kooli kiire pealetungis kannatasid lisaks verisulis täisealistele just need õpilased, kelle "sangar-vanemad" (näiteks müüjad, maskitegijad, sanitarid) pidid paneemiast hoolitama tööl olema ning kes sestap jäid koduse toe ja abita.
Kuidas peaks e-tundi ja sooja toitu sööma jõudma laps, kelle ema istub samal ajal kassas? Me ei saa ühiskonnana sellist ebavõrdsust enesele rohkem lubada! Või teisalt: kas tõesti peame toitma niigi epideemilist nutisõltuvust? Tänan, ei!
On olnud lihtsalt õudne kuulata empaatiata tehnokraate, kes on kiitnud kiiret digipööret ja otsatut paindlikkust, mida distantsõpe meile pakkunud on. "Teemegi nüüd kord nädalas soovijatele selliseid koolipäevi! Nüüd saame lõpuks ometi reisida ükskõik mis ajal!"
Tule taevas appi! Kes maksab õpetaja lisatöö? Veelgi enam, kes viib imekiire ja odava interneti ka ääremaa vaesteni? Või kuidas luua mingitki sidusust meie niigi hapras olustikus?
Ootan sügiseks kindlat lubadust – distantsõppele me enam üle ei lähe ja digiõpe pole meie uus normaalsus.
Toimetaja: Kaupo Meiel