Harri Tiido: kas konservatiividel ja liberaalidel on erinev ajuehitus?
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all poliitikute ajuerinevused. Poliitiliste vastastega suheldes ei ole mõtet proovida neid tõsistel teemadel ümber veenda, parem võiks proovida nende loogikat ja arutelu käiku mõista, märgib Tiido.
Ameerika Ühendriikide äsjastel valimistel tuli ilmsiks demokraatide ja vabariiklaste pooldajate tugev polariseeritus ja avalik vaen üksteise suhtes. Ühe ühiskonna liikmed, kuid sedavõrd erinevate seisukohtadega – nagu oleks tegemist erinevate rahvaste, erineva ajaloo ja nüüdisaja taju ning erineva tulevikupildiga.
Poliitiline neurobioloogia
Eks inimese arengus ühe või teise poliitilise spektri osa suunas ole palju mõjureid, kuid Ameerika teadlased on nüüd jõudnud nende tuvastamisel välja neurobioloogiani. Jutt on poliitilisest neurobioloogiast, mis minu jaoks oli uus mõiste.
Umbes seitse aastat tagasi ilmus aga raamat pealkirjaga "Eelsoodumus", mis seda mõistet lugejaile tutvustas. Autoriteks olid kolm politoloogi Nebraska-Lincolni ja Rice'i ülikoolidest ja nad väitsid, et konservatiivide ja liberaalide erinevused on sedavõrd sügavad põhjusel, et need ulatuvad juurtega isikuomadustesse ning bioloogilisse eelsoodumusse.
Oktoobris, USA valimiste eel ilmus ajakirjas Scientific American paar kirjutist, mis olid pühendet just sellele nähtusele valimiste-eelse võitluse kontekstis.
Märgitakse, et uurimuste põhjal võib väita konservatiive rohkem kalduvat turvalisuse, etteennustatavuse ja autoriteedi poole; liberaalid eelistavad seevastu uudsust, nüansse ja keerukust. Kui aga konservatiiv ja liberaal paigutada magnettomograafi ja näidata neile samu pilte, siis võiksime peatselt näha nende aju erinevat käitumist.
See paistaks eriti silma neis ajuosades, kus töödeldakse sotsiaalset ja emotsionaalset teavet. Liberaalidel on tavaliselt rohkem hallainet ja närvirakke selles ajuosas, mis aitab avastada vigu ja lahendada konflikte. Konservatiividel on aga rohkem arenenud mandlikujuline ajuosa, mis reguleerib emotsioone ja hindab ohte.
Need erinevused on üldiselt püsivad, kuid esineb ka suur hulk individuaalsusi, mida kõike ei jõua üles lugedagi. Ka poliitilisel maastikul võime ju kohata liberaalist relvaomanikku või konservatiivi, kes sõidab ringi keskkonnasõbraliku elektriautoga.
Lahendamata on ka küsimus sellest, mis on enne – kas üks või teine aju tajub maailma mingil moel oma ehituse tõttu või muutub aju erinevate poliitiliste eelistuste süvenedes. Ja vastamata on ka küsimus, mida selle teadmisega peale hakata? Kuid kui uuringuid on juba tehtud, tulemusi saadud, küllap neile teadmistele siis ka rakendus leitakse.
Tegelikult ongi poliitiline neurobioloogia juba väljunud ajuerinevuste kirjeldamise raamidest ja asunud uurima tunnetuslikke protsesse, mis määravad inimese poliitilist mõtlemist ja otsuste langetamist. Parteiline eelistus määrab mitte ainult seda, kuidas me hääletame valimistel, vaid mõjutab ka meie mälu, arutlemise taset ja isegi tõe tajumist.
Sellepärast ongi erinevad poliitilised jõud valmis mitte ainult tänavale minema oma väidetavaid seisukohti kaitsma, vaid nad mõtlevadki erinevalt ning usuvad erinevaid asju ja on valmis oma nägemuse toetuseks puhuti ka vägivalda kasutama.
Kuna poliitilised neurobioloogid on tuvastanud, et meie veendumused ja ka eelarvamused on korrelatsioonis teatud ajuosade suuruse ja aju aktiivsusega, siis võib ka öelda, et meie veendumused ja ka eksimused on tegelikult siirad.
Aju ehitus ja selle funktsioonid annavad objektiivsemaid andmeid kui suvaline arv ankeete, väidavad teadlased. Uuringutes osalevad inimesed käituvad ausamalt, kui nad usuvad, et teadlastel on "aken" nende teadvusesse.
Mõtete lugemiseni asi veel ei ulatu, kuid tekib võimalus leida vastuolusid väljaöeldud seisukohtade ja kognitiivsete süvaprotsesside vahel. Seetõttu annab poliitiline neurobioloogia võimaluse teatud ulatuses ennustada poliitilisi tulemusi.
2017. aastal mõtles poliitpsühholoog Ingrid Haas koos kolleegidega välja kaks kandidaati nii vabariiklaste kui demokraatide poolelt ja varustas nad valiku poliitiliste avaldustega teemadel, nagu näiteks koolipalvused, tasuta arstiabi ja sõjaline eelarve.
Reageeringud neile avaldustele vastasid täiesti ootustele – vabariiklased toetasid sõjaliste kulutuste suurendamist ja demokraadid arstiabi laiendamist. Kuid mõned reageeringud üllatasid. Näiteks toetas üks konservatiiv abordiõigust ja üks liberaal rünnakut Iraani vastu.
Valdaval enamusel inimestest on kalduvus arvata, et nad on head inimesed ning et üldiselt on nende ühiskond õiglane. Kui isegi juhtida tähelepanu ebaõiglusele ühiskonnas, kaldub inimene ikka arvama, et vähemalt tema ise käitub õiglaselt. Inimene läheb isegi nii kaugele, et võib hakata otsima ratsionaalseid põhjendusi olemasolevale ebavõrdsusele ning neid õigustada.
Teadlased on leidnud, et õigustamiskalduvus on seotud neurobioloogilise püüdlusega valvsusele võimalike ohtude puhuks. Lisaks leiti kolmeaastase katsealuste jälgimise käigus, et aju struktuur võimaldas ennustada, kas katsealune kavatseb osaleda poliitilistes protestides või mitte. Mida suurem oli mandlikujuline osa ajust, seda väiksem oli tõenäosus, et inimene läheb meelt avaldama.
Uurijad jõudsid ka järeldusele, et parteilise kuuluvuse mõju eneseteadvusele kuni neuronite tasandini aitab selgitada, miks inimesed seavad parteilisi lojaalsuse kõrgemale poliitikast või isegi tõest.
Kõige muu kõrval kipub parteiline kuuluvus tuhmistama mälu. 2013. aasta uuringus selgus, et liberaalid olid eksiarvamusel, nagu oleks president George W. Bush orkaani Katrina ajal rahulikult jätkanud puhkust. Konservatiivid aga mäletasid ekslikult, nagu oleks Barack Obama kätelnud Iraani presidendiga.
Ekslik info võib inimese parteilise kuuluvuse alusel suisa ohtu seada. Näide on aastast 2017 ja orkaan Irma Floridas, mille ajal jättis suur osa vabariikliku partei toetajaskonnast evakueerumata. Põhjus oli lihtne – konservatiivide seas populaarne raadiohääl Rush Limbaugh teatas, et võimud hindavad orkaani jõudu üle ja tegelikult ohtu ei ole. Sõnumit võimendas ka konservatiivne meedia. Tulemusena evakueerus Hillary Clintoni toetajatest 45 protsenti ja Donald Trumpi hääletajatest vaid kolmandik.
Ameeriklaste seas võib muudest parteilise kuuluvuse alusel seisukohti jagavatest teemadest märkida kliimamuutusi, vaktsineerimist, relvakontrolli ja COVID-19 riske.
Partei huvid ja tõde
Parteiline eneseteadvus määrab meie tajud. Kui kummagi USA põhipartei esindajatele näidati poliitilist meeleavaldust ja küsiti, kas nad kutsuksid politsei seda laiali ajama, siis sõltus vastust parteilisest kuuluvusest ja protesti väidetavast põhjusest.
Kui näiteks öeldi, et protest on homodele kehtestatud armees teenimise keelu vastu, siis soovisid konservatiivid politsei kutsuda. Kui aga meeleavalduse põhjuseks märgiti protest abordikliiniku vastu, siis olid liberaalid valmis korrakaitsjaid kutsuma.
Mida tugevamalt inimene ennast erakonnaga samastab, seda suurem on tõenäosus, et ta toetab parteid kõigest hoolimata. Seda tendentsi süvendab poliitilise väärinfo kontrollimatu levik ja liiga tihti seatakse partei huvid kõrgemale kui tõde.
Optimistid teadlaste hulgas arvavad, et kui me mõistame kognitiivsel tasandil toimuvat, siis võime mõne aja pärast proovida leevendada parteilisuse negatiivseid aspekte. Noh, see on juba üsna optimistlik lootus.
Parteilise kuuluvuse mõju tuleneb muuhulgas evolutsioonilisest vajadusest kuuluvuse järele ja seni on tõestatud, et näiteks tõe tunnistamise võimalus parteilisele kuuluvusele vaatamata on pigem seotud tõeste vastuste eest maksmise ja valede eest karistamisega. See viis näikse olevat kindlam viis parteiliste silmaklappide eemaldamiseks, sest põhineb ürgsematel instinktidel.
Küll aga võib neist poliitilise neurobioloogia uuringutest välja tõsta asjaolu, et poliitiliste vastastega suheldes ei ole mõtet proovida neid tõsistel teemadel ümber veenda, sest need katsed on juba eos suure tõenäosusega määratud nurjumisele. Parem võiks proovida nende loogikat ja arutelu käiku mõista ning seejärel katsuda nende stereotüüpe murda. Kuid suurele osale, et mitte öelda enamusele poliitikuist oleks see ilmselt liiga suur eneseületus.
Kuid lähtudes nüüd teadmisest, et eri poliitiliste vaadetega kaasneb ka erinev ajuehitus, siis võib parteimaastikul ringi vaadata ja omapoolseid analüüse ning ennustusi teha näiteks võimaliku käitumise kohta ühes või teises küsimuses.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
