Siim Pauklin: A.D. 2020 mikroskoobi all ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Siim Pauklin Autor/allikas: Erakogu

Koroonapandeemia on reaalajas näidanud, et nii liberaalsusel kui ka konservatiivsusel on looduslikus valikus oma väärtus, sõltub vaid ajastusest, millal on emb-kumb kohane, kirjutab Siim Pauklin algselt Sirbis ilmunud essees.

2020. aasta on olnud teaduslikust aspektist huvitav, inimlikust vaatenurgast seevastu morjendav. See aasta läheb nii Eestis kui ka teistes lääneriikides kirja jätkuva ideoloogilise polariseerumise, radikaliseerumise ja üksteisest möödarääkimise aastana. Ühiseid pidepunkte jääb vähemaks, sest läänemaailma inimesed elavad alternatiivsete faktidega paralleelreaalsustes.

Mitu kuud kodus istumine ajab harjumuseks saanud päevakava sassi ega mõju vaimsele tervisele hästi. Koroonapandeemia on reaalajas näidanud, et nii liberaalsusel kui ka konservatiivsusel on looduslikus valikus oma väärtus, sõltub vaid ajastusest, millal on emb-kumb kohane. "Liberaalsus" ja "konservatiivsus" ei ole tänapäevased kitsad poliitilised määratlused, vaid märgivad maailmaga suhestumise laadi.

Koroona põhjustas globaalse pandeemia vaid väga tiheda rahvusvahelise liikluse tõttu, mis põhineb liberaalsel avatusel. Sellisest vaatenurgast vaadates võib süüdistada liberaalset avatust. Konservatiivid võivad endale rinnale taguda, sest nad on ju alati hoiatanud rahva liikumisega seotud ohtude eest, manitsenud ettevaatlikusele ja soovinud tugevat piirikontrolli, et võõraste sisenemist ohjes hoida.

Nüüd on saanud mõistetavaks selle vastuseisu üks sügavam tahk. See, mida liberaalid nimetavad tänapäeval põhjendamatuks umbusuks võõraste suhtes või lausa ksenofoobiaks, on olnud nakkuste ja taudide leviku vältimiseks evolutsiooniliselt kasulik ning seetõttu liigiomasena kinnistunud.

Loomulikult ei tähenda see, et instinktiivne ettevaatlikkus võõra suhtes ei võiks osutuda paljudel juhtudel n-ö valealarmiks, sest oht on vaid tõenäosuslik. Teiselt poolt on pandeemiaga võitlemiseks vajalik laialdane suhtlus, panustamine uuenduslikesse teadusmeetoditesse ja riikidevaheline koostöö, mis seostub pigem liberaalse suhtumisega. Suurte rahvusvaheliste farmaatsiafirmade väga kulukas, kuid kiire vaktsiinide väljatöötamine sai võimalikuks vaid tänu liberaal-globalistlikule avatusele.

Tagantjärele võib targutada lõpmatuseni, sest tulevikusündmused on inimmõistusele alati vaid tõenäosuslikud ja keegi pole selgeltnägija. Pealegi pole mitte keegi igal elu hetkel järjepidevalt ja igas asjas ultrakonservatiivne või äärmusliberaalne – sellised ekstreemsed aju iseärasusega isikud, kui neid on, praagitakse loodusliku valiku kaudu kiirelt välja, kuna nad ei ole eluvõimelised. Lilledest pärg kaelas loomaaias karu kallistama ronida saab reeglina vaid üks kord elus.

Kõigi hädade allikas on inimloomus

Sokrates on öelnud juba üle 2000 aasta tagasi sõnad, mis sobivad ka aastasse 2020: "Ärge olge minu peale pahased, kui ma tõtt räägin." See palve Sokratest teatavasti ei aidanud, lõpuks pidi ta ikka mürki jooma.

Inimloomus on jäänud endiseks: ebameeldivat tõde on alati raske kuulda, vahel isegi võimatu. Inimene loob endale maailmast ettekujutuse, mis talle meeldib ja mida ta suudab taluda. Mõned taluvad rohkem, mõned vähem. Ilma psühholoogilise kaitsemehhanismita oleks inimkond võib-olla juba lakanud olemast, nagu on kirjeldanud norra filosoof Peter Wessel Zapffe essees "Viimane messias" (1933).

Alternatiivsed faktid, ideoloogilised paralleelmaailmad ja tühistamiskultuur on eskapismi üks vorme ning seega väga inimlik. Talumatut tõde kuuldes on inimesele liiga abstraktne suunata oma frustratsioon paratamatu reaalsuse vastu. Pudulojuste rituaalne ohverdamine ei ole olnud piisavalt töökindel meetod karmi reaalsuse ennetamiseks.

Vaja on reaalset viha objekti, voodoo-nukku, inimkuju, seda nõuavad aju peegelneuronid. Leebemad ehitavad ebameeldivaid fakte kuuldes oma peas nõrga õlgmehikese, mille nad suudavad suurema vaevata oma kallutatud argumentidega ümber lükata. Nõrgema enesevalitsusega vajavad lisaks ka ebameeldiva sõnumitooja vaigistamist, vallandamist, nn tühistamist (häbistamist), äärmuslikumal juhul pea mahalõikamist.

Talumatu tõde ei pruugi olla midagi suurejoonelist. Paljud on oma arvuti puruks peksnud, kuna on tühises arvutimängus kaotanud, jalgpallifännid on aga lemmikmeeskonna kaotuse järel ikka massikaklusi korraldanud.

Ammugi võtavad ürgsed emotsioonid võimust siis, kui tegemist on ideoloogiaga: liberalismi, konservatismi, vasak- ja parempoolsusega, aga ka naisõigusluse, seksuaalse orientatsiooni ja nahavärviga. Inimese identiteedi pärisosa tuleb kaitsta nagu oma suguharu ja oma nahka koopasse tungiva kiskja eest.

Vähesed suudavad ideoloogiliste vaidluste puhul summutada oma esmase emotsionaalse reaktsiooni, mida Daniel Kahneman on nimetanud mõtlemise I tüübiks, ning lülituda ümber loogilisemale, aeglasemale, fakte nõudvale analüütilisemale II tüübile. Inimese mõistus on evolutsiooniliselt kohastunud ennast igal viisil kaitsma: enesepettus, oma tegevuse õigustamine ja väljavabandamine on pigem reegel kui erand.

Juba Immanuel Kant on öelnud, et "inimene on tehtud nii kõverast puust, et mitte midagi sirget ei ole temast tulnud". Oma ideoloogia õigsust usuvad siiralt kõik: liberaalid, konservatiivid, vasakäärmuslased, paremäärmuslased, ka islamiäärmuslased. Veelgi enam, ükski neist ei paiguta oma mõttemaailma veidra ideoloogilise kurioosumi lahtrisse, vaid enesestmõistetavalt ratsionaalsesse keskpositsiooni, kust vaadates paistavad kõik teised veidrad, ekstreemsed, segaduses ja valelikud.

Radikaliseerumise anatoomia

Huvitav ja oluline ideoloogilise radikaliseerumise puhul ongi see, et igaüks peab oma maailmavaadet enesestmõistevaks, loogiliseks, eetiliseks ja õigeks. Olgu ta äärmusfeminist, Antifa, ISIS-e, BLM-i või Ku Klux Klani liige, võimaldab inimpsühholoogia tal noppida maailma kohta selektiivselt fakte, mis toetavad spetsiifiliselt tema ideoloogilist eelhäälestatust, samal ajal pisendades või täielikult ignoreerides suurt hulka ebamugavaid fakte, mis ei klapi tema maailmapildiga. Dostojevski on tõdenud, et iseendale valetamine on inimesse sügavamalt juurdunud kui teistele valetamine.

Psühholoogias nimetatakse seda protsessi kompartmentalisatsiooniks ja ratsionaliseerimiseks, mis võimaldavad inimesel luua enese märkamata ideoloogilisi topeltstandardeid ja kallutatud arvamusi, kuigi inimene ise peab oma arusaamu läbinisti loogilisteks ja eetiliselt ainuõigeks.

Konservatiivid on enamasti ideoloogiliselt kallutatud evolutsiooni kui bioloogilise protsessi aktsepteerimise vastu (religioossetel põhjustel) ja kliima soojenemise teema puhul.

Liberaalid on ideoloogiliselt kallutatud samuti bioloogia ning evolutsiooni vastu (sest see kahjustab sotsiaalsesse konstruktsiooni ja sotsiaalse õigluse religiooni uskumist) ning inimeste geneetiliste erinevuste, sünnipäraste vaimsete võimete erinevuse ning sooliste ja rassiliste erinevuste tunnistamise vastu (sest inimeste erinevad huvid ja võimed ei laseks uskuda diskrimineerimisse kui peamisse inimestevahelise erinevuse põhjustajasse).

Mida haritum on inimene, seda osavamalt suudab ta iseennast ära petta faktide alateadliku selektsiooni, ratsionaliseerimise ja õlgmehikeste ehitamisega. Need protsessid koos ühismeedia kajakambri efektiga võimendavad evolutsiooniliselt ürgsete instinktide karjamentaliteedi alusel vastandamist (suguharude "meie" versus "nemad").

Radikaalsuse korral muutub "meie" headuse ja "nemad" kurjuse sünonüümiks, mida on näha ka poliitilises retoorikas. Nii sünnibki identiteedipoliitika ühtviisi nii vasak- kui ka paremradikaalsetes ideoloogiates ja religioonides, eriti silmatorkavalt islamiusus ning tänapäeva poliitkorrektsete lääneriikide sotsiaalse õigluse ilmalikus religioonis.1

Jonathan Haidt on toonud USAs välja mitu inimrühma, kes on lääneriikide ohvriideoloogias pühad ja automaatselt puutumatu staatuses: need on mustanahalised, naised ja LGBTQ+, lisaks veel ladina- ja põlis­ameeriklased ning moslemid.2 Näib, et samad kategooriad kehtivad ka Eestis,3 lisada tuleks veel siinne spetsiifiline ohvrigrupp, vene päritolu inimesed.4

Nendesse gruppidesse kuuluvate inimeste kritiseerimises nähakse poliitkorrektse sotsiaalse õigluse religiooni kohaselt pühaduserüvetust, mis võrdne Muhamedist pilapildi joonistamisega, või klassifitseerub see automaatselt vaenuõhutamiseks või vihakõneks. (Tõsi, mõnikord ongi sellega tegu ning seda tuleb mõistagi taunida.)

Liberaalsed ja vasakpoolsete vaadetega inimesed väidavad, et rahvus on XIX sajandi sotsiaalne konstruktsioon ning kui rahvused lahustuksid (täpsemini, kui need ära lahustada), siis kaoks võõravaenulikkus ning radikaliseerumine ja küllap elaksime konfliktideta suure ülemaailmse kogukonnana kuni aegade lõpuni.

Sellest kumab läbi rousseaulik naiivromantiline arusaam maailmast ja inimpsühholoogiast. Rahvus kui nähtus võib olla suhteliselt hiline, kuid "omade" eristus "võõrastest" on sama vana kui inimkond, õigupoolest sama vana kui elu ise.

Meie-nemad jaotusi on tavaelu eri tasandeil väga palju, sest inimene on sotsiaalne loom, kes on tuhandeid aastaid elanud eri suurusega gruppidena. Meie-nemad eristus defineerib ju näiteks jalgpallimeeskondi, erakondi, koolikaaslasi, klassikaaslasi, traditsioonilisi religioone, samuti perekondi ja suguvõsa, mitte ainult rahvusi ja riike.

Huvitav on märkida ka väliseid tunnuseid, mida tänapäevased "suguharud" omade ja võõraste eristamiseks kasutavad, alustades riietusest, soengust ja juuksevärvist kuni lippude, rituaalide, palvete, pühakirjade ja ainsama Kõigevägevamani välja, kõigil on oma atribuutika.

Teatav "meie" ja "nemad" eristus on inimliiki evolutsiooniliselt sügavalt programmeeritud ja ellujäämiseks hädavajalik. Küsimus on määras: millal kaaluvad negatiivsed nähud üle positiivsed?

Muuseas, teised liigid on võõraste suhtes vähemalt sama ebatolerantsed kui inimliigi esindajad. Meie lähimad sugulased šimpansid elavad väikeste karjadena ning teevad rüüsteretki, mille käigus tapavad julmalt naaberkarja liikmeid, surmaga lõppevaid kähmlusi tuleb ette ka omade seas.

Imetajate seas on levinud infantsiid, kägu aga okupeerib osavalt teiste linnuliikide pesi. Putukate seas on levinud kannibalism, sipelgapesad on ürgmetsas vaenujalal, parasiitlus on looduses üks levinumaid ellujäämise strateegiaid – näritakse vahetpidamata seest ja väljast. Vabadusest, võrdsusest ja vendlusest pole looduses üldjuhul juttugi, jultumus viib sihile.

Võib-olla tuleks kaugemad eesmärgid machiavellilikult ümber sõnastada: Eesti viie kõige riukalikuma riigi hulka? Euroopa Liit vahtigu kohtlaselt pealt, kui Rehepapp mängib nende rahapumbaga vingerpussi.

Hume'i giljotiin

Tuisku pole kolmandat aastat, tõuseb tehasest tahmapilv, mõnel on siiski meeles, seegi on Jumala ilm. Teadus on olnud sajandite jooksul nii edukas, sest selle aluseks on kummutatavus, korratavus, eraldatus emotsionaalsetest eelistustest ning range fakti ja väärtuse eristus.

Teadus kirjeldab reaalsust ja aitab tegelikkust mõista tõe väljaselgitamise kaudu, kuid ei kirjuta ette, milliseid ideoloogilisi ja eetilisi järeldusi peaks tõe ja faktide selgudes tegema. Teadus ei avasta tõde väärtushinnangutest lähtudes, see pole teaduse roll: asjad on, nagu on, hinnangu annab pärastpoole iga indiviid ja ühiskond.

Enamik inimesi ei ole ilmselt paraku võimelised hoidma oma väärtushinnanguid faktidest lahus. Enamasti on juba emotsionaalselt ideoloogiline pool valitud ning otsitakse vaid selektiivselt tõestust, mis toetaks eelarvamusi.

Teadus erineb ideaalis selle poolest, et ebameeldivate faktide teadasaamisel ei hakata neid eitama ega sõnumitoojat tsenseerima, vaid muudetakse oma arvamust, võttes arvesse kõik teada faktid. See on ideoloogilisele radikaalsusele ja dogmade järgimisele vastupidine suhtumine (ka teaduses tuleb siiski aeg-ajalt ette dogmaatilisust, sest teadust teevad inimesed).

Teaduslik maailmakäsitus on lihtsustatult sokraatiline dialoog, samm-sammult ratsionaalne küsimuse (teadusliku hüpoteesi) ja vastuse (teaduslike katsete tulemuse või tõestuse) dialoog, mille varal liigutakse tõele lähemale.

Faktide ja väärtushinnangute eristusel tuleb pikemalt peatuda, sest nende segiajamine on kõige sagedasem viga, mille teevad paljud mitte-teadlased ning mis on suuresti tänapäeva möödarääkimise, radikaliseerumise ja ideoloogilise kaevikusõja põhjus. Faktide ja väärtuste range eristamine tähendab seda, et faktidest ei ole võimalik tuletada väärtuspõhiseid hinnanguid ning väärtushinnangutest ei ole võimalik tuletada fakte.

Sellele juhtis tähelepanu juba valgustusaja filosoof David Hume ning eristust nimetataksegi tema järgi Hume'i giljotiiniks. Absoluutne võimetus hoida eraldi faktid (see, mis on) ja hinnangud (see, mis peaks olema) on eriti omane ideoloogidele, aktivistidele ja äärmuslastele, aga ka maailmavaatelt tugevalt kaldu muudele inimestele.

Viimastel aastatel on maailmas esinenud palju juhtumeid, kui dogmaatiline poliitkorrektne ideoloogia on hakanud takistama teadusuuringuid ja objektiivse tõe väljaselgitamist. See on endaga kaasa toonud poliitiliselt ebakorrektsete teadustulemuste tsenseerimise, teadusrahastuse lõpetamise ning teadlaste vallandamise.

Üha rohkem leidub ka ideoloogiliselt motiveeritud töid, isegi terveid distsipliine, kus väliselt tehakse justkui teadusuuringuid, kuid rikutakse fakti ja väärtushinnangu lahutatuse põhimõtet ega püütagi leida objektiivset tõde.5 Kuna niisugustes distsipliinides on uuringu järeldus juba ette määratud, on need lähemal propagandale kui teadusele.

Avameelselt ajakirjandusest

Juba Ameerika kolmas president Thomas Jefferson kurtis omal ajal: "Kes ei loe üldse, on paremini informeeritud kui see, kes loeb ainult ajalehti". Seoses fakti ja väärtuse eristusega jõuan ajakirjanduse ja selle võimaliku kallutatuse juurde.

Tundub, et ajakirjanikud ei ole enam objektiivse info ja faktide edastajad, vaid info emotsionaalsed interpreteerijad ja suhtekorraldajad.

Ajakirjandust ja suhtekorraldust õpetatakse vähemalt Eestis üheskoos, ometi on suhtekorraldaja ja traditsioonilise ajakirjaniku roll peaaegu et vastandlik: ajakirjanik võiks püüda teadlasele omaselt välja selgitada, milline on objektiivne tõde. Suhtekorraldaja püüab seevastu veenda, mida tuleks tõena võtta. Üks on deskriptiivne ja objektiivne, teine preskriptiivne ja subjektiivne.

Milliste andmete põhjal saab üldse väita, et meedia on kallutatud? Konservatiivid on nii Eestis kui ka mujal maailmas juba ammu tõstatanud küsimuse meedia kallutatusest, täpsemalt liberaalse maailmavaate eelistamisest peavoolumeedias.

Üllataval kombel ei ole Eesti ajakirjanduseksperdid olnud sellest teemast kuigivõrd huvitatud. Stanfordi ülikooli politoloog Adam Bonica on leidnud, et kolme kõige suurema liberaalide-konservatiivide suhtarvuga ehk kõige liberaalsemad asutused Ameerikas on ülikoolid, meelelahutustööstus ja meediatööstus.

Seevastu kõige väiksema liberaalide-konservatiivide suhtarvuga on ehitustööstus, põllumajandus ja nafta-gaasi-kivisöetööstus. Seda järeldust toetavad ka mitmed teised teadustööd.6

Kuigi need andmed pärinevad USA-st, tunduvad samad proportsioonid kehtivat ka Eesti ja teiste Euroopa riikide puhul. Isegi kui see pole väljaande teadlik kavatsus, on liberaalsete ajakirjanike rohkuse tõttu meediaväljaannetel oht toota ideoloogiliselt kallutatud ajakirjandust. See aitab ka seletada avalikult konservatiivsete väikeste uudisteportaalide teket paaril viimasel aastal: konservatiivide seisukohalt ei pääse nende vaatenurk nii selgesti kuulajateni.

Kas ajakirjanike kaldumine liberaalsusse ja vasakpoolsusse on ideoloogiliselt kallutatud õppetöö tulemus? Vaevalt. Peamine põhjus on pigem muus: iga amet vajab teatud andeid, temperamenti ja sageli ka maailmavaadet.

Eeldades, et enamik inimesi valib endale meelepärase elukutse, mis sobib nende talendi ja seisukohtadega, on raske ette kujutada siiralt äärmuskonservatiivse ellusuhtumisega kunstnikku või äärmusliberaalset katoliku kiriku preestrit.7

Samamoodi peab ajakirjanik olema loomupõhiselt avatud uue informatsiooni suhtes, andekas kirjutamises, keeltes ja suhtlemises: kõik see korreleerub statistiliselt sagedamini humanitaarala kompetentsi ja liberaalse ellusuhtumisega.

Kangesti tahaks anda välja aasta radikaali või aasta jooksul kõige rohkem radikaliseerunud inimese auhinna. Konkurents oleks tihe ja väärilisi kandidaate palju: populistlikud lapsesuud, hüsteerilised säutsujad, teatraalsed solvujad, ohvrimentaliteediga isikud, elukutselised aktivistid, ajakirjanikest ideoloogid … Kõik see toimub nii Eestis kui ka teistes lääneriikides. Pole seega teha muud kui püüda säilitada kainet mõistust ja loota järgmiselt aastalt paremat.


1 B. Campbell, J. Manning, The rise of victimhood culture. Microaggressions, safe spaces, and the new culture wars. Palgrave Macmillan, 2018. – http://dx.doi.org/10.1007/978-3-319-70329-9
3 Osalt selles võtmes saab käsitleda poleemikat, mis järgnes Mart Helme seksistlikule märkusele Eesti presidendi kohta, Kaja Kallase tõdemusele, et keskealise mehena oleks tal poliitikas lihtsam, ning Mikk Pärnitsa otsusele kanda kleiti vägivallaennetuse auhinna kättesaamisel.
4 Osalt selles võtmes saab käsitleda Sveta Grigorjeva Roosiaias peetud kõnele järgnenud poleemikat.
5 Grievance studies affair. Vt Wikipedia.
K. Dautrich, T. H. Hartley, How the News Media Fail American Voters. Causes, Consequences, and Remedies. Columbia University Press, 1999.
L. Willnat, D. H. Weaver, American Journalist in the Digital Age. Key Findings. Indiana University, School of Journalism, 2014.
H,J. G. Hassell, J. B. Holbein, M. R. Miles, There is no liberal media bias in which news stories political journalists choose to cover. – Science Advances 1. IV 2020, kd 6 (nr 14).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: