Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Käisin mõne aja eest Narvikis sõjamuuseumis ja mulle jäid meelde ringkäigu alguses muuseumi seintele paigutatud laused, mis võtsid kokku selle maa tunded 1940. aasta hakul: "Sõda ei tule iial Norrasse! Hoidke Norra sõjast eemal!"

Pärast sissejuhatust ei jätkunud näitus sugugi mitte rahuaastatega, mida Norra oli soovinud, vaid jõudis Narviki lahingu pööristesse, mis viisid linnaesise fjordidest ümberkaudsetesse mägedesse. Sama aasta juunikuus olid Hitleri väed Narvikis võidukad. Saksa okupatsioon kestis aastaid ja sõnavabadusest ei olnud juttugi.

Saksamaa oli otsustanud saada Norra oma valdusse juba siis, kui Norras elati veel usus, et kõike võib vältida, sest Saksamaa vajas Narviki aastaringselt lahti olevat sadamat, kuhu viis Rootsist algav maagivedamise raudtee; ja norralased, keda peeti aarjalasteks, tunnistati omaks, et saksa rassi värskendada. Norra ei saanud jääda neutraalseks, mida ta nii väga soovis, sest Saksamaal ei olnud vähimatki kavatsust austada Norra enesemääramisõigust.

Sama laadi meeleolud, veendumused ja väljaütlemised korduvad maailma ajaloos kahetsusväärselt sageli. Inimesed tahavad uskuda, et väljaspool oma maa piire toimuv konflikt neid ei puuduta. Nad tahavad uskuda ka siis, kui sõda käib juba naaberriigis, aga see usk ei aita kaitsta ohu eest.

Kangekaelset vajadust jääda selle juurde, et ebameeldiv olukord ei jõua su oma kodulävest sissepoole, võiks pidada heausklikkuseks või lihtsameelsuseks. Või fantaasia puudumiseks. Inimesed sulgevad ikka ja jälle silmad asjade ees, mis juhtuvad teistega. Ja kujutlevad, et asi ei puuduta meid, vaid ainult teisi – inimesi, kes on mingil määral "teised", mujalt tulnud, võõrad.

Nii läks lääne demokraatlikes riikides ka siis, kui Venemaa hakkas 2000. aastate alguses korraldama Baltimaades eriliste sõnumitega informatsiooni- ja mõjutusoperatsioone, millega taheti murendada lisaks nende riikide enesemääramisõigusele nende õigust kirjutada oma ajalugu.

Venemaa ründas Baltimaade okupeerimise ajalugu puudutavaid fakte, sest need olid Venemaale endale ebasoodsad ega sobinud Venemaa suure narratiiviga – selle ainsa identiteedilooga, mis ühendab ikka ja jälle venelasi põlvkondade kaupa – ehk müüdiga suurest isamaasõjast ja selle võitmisest.

Vene agitaatoreid hakkas ilmuma ka teistesse maadesse ja vähehaaval hakkas nende tegevus rohkem silma paistma. Nad eitasid küüditamisi, pilkasid nende ohvreid ja toimunu mälestust ning asusid kinni võtma ja taga kiusama sel teemal kõnelejaid ning terveid riike, mille iseseisvuse lõppu nad kuulutasid.

Nad hakkasid värbama inimesi, moodustasid rühmi ja mõtlesid välja valeuudiseid. Asutasid YouTube'i kanaleid, blogisid, kirjastusi ja avaldasid raamatuid ning said oma üllitistele meedias kriitikat, käisid televisioonis nii Venemaal kui ka oma kodumaal intervjuusid andmas.

Soomes tegutsevad lülid reklaamisid oma väljaandeid Helsingi raamatumessil, ostsid oma väljaannetele reklaamipinda näiteks Helsingin Sanomates, korraldasid massikogunemisi ja demonstratsioone, saatsid aktiivselt välja pressiteateid, tõid Soome oma mõttekaaslastest külalisi, korraldasid oma väljaannete levitamist tavaliste levikanalite kaudu ja kasutasid oma väljaandeid ka õppematerjalina ülikoolides, sest nende seas oli ka õpetust andev dotsent.

Midagi niisugust ei oleks holokausti eitajatele lubatud. Baltimaad seevastu pidid aga ära nägema, et neile suunatud rünnakutesse suhtuti teisiti ja neile ei näidatud punast tuld. Baltimaade vaatenurgast ei äratanud see tolerantsus usaldust Soome meedia vastu, kes enda arvates ajab ainult tõe asja.

Ma ei taha öelda, et Soome meedia ei sooviks rääkida tõtt ja ei järgiks ajakirjanduse eetilisi reegleid. Ajakirjanikud on siiski inimesed: nähtust, mida ei tunne ja mis on väljaspool oma kogemusmaailma, võib olla raske märgata.

Soomes on rahva üleskihutamine kuritegu. Aga kui selle kuriteo objektiks on etnilistel põhjustel saanud rahvarühm ning ei või uskuda Soome seaduse kaitsesse, siis nõrgendab see paratamatult usku Soome riiki. Eesti taustaga immigrandid Soomes ja Eestist tulevad hooajatöölised moodustvad suure rühma, niisiis puudutab see tähelepanuväärset osa rahvast, ning Venemaa ja Soome signaali selle tõlgendamisel märkasid ka teised immigrandid, kel on juuri Ida-Euroopas või Venemaal.

Pro Venemaa aktivistide tegevuse üks eesmärk oligi nõrgestada nende riikide ja inimeste usaldust Soome kui riigi suhtes, aga ka meedia suhtes. Ning lüüa kiile eri rahvagruppide vahele, äratada riigisiseseid lahkhelisid nii Soomes kui ka Eestis ning Soome ja Eesti vahel ehk Venemaa piiririikide aladel, elustades ühtaegu vanu müüte.

Aastaid kujutlesid teised lääneriigid, et Baltimaad ja neist kirjutavatele inimestele suunatud mustamiskampaaniad teisi ei puuduta. Soomes ei usutud, et Venemaa, kellega oldi kinnituste kohaselt heades suhetes, kasutaks samasuguseid meetodeid ka Soome vastu, ja loodeti, et kui me siin vaid sobivalt suu peame, siis ei ründa Venemaa Soomet häbistavate või fakte võltsivate operatsioonidega. Aga mängin-surnut-meetod aitab niisuguses olukorras vähem.

Pärast Balti riike sai samasuguse tegevuse objektiks ka Venemaa piirinaaber Soome ja viimaste aastate jooksul on ka Soome pidanud kaitsma oma õigust kirjutada oma ajalugu.

2003. aastal, kui alustasin Venemaa asjadest kirjutava kirjaniku karjääri, oli maailm veel veidi teistsugune. Venemaa oli Baltimaade suhtes juba aktiveerunud, aga tegevus ei olnud Soomes laiemale üldsusele veel näha ja Venemaa tegutsemisviisid alles otsisid oma teed.

Vanad põlvkonnad, kes nii hästi valdasid mõjuvahendeid Nõukogude ajal, alles koolitasid tulevasi tegutsejaid ja erinevad tegutsemisviisid otsisid vormi. Olukord muutus siiski väga kiiresti, kui president Putini võim tugevnes ja ma märkasin, et teatud temaatika käsitlemine viis vältimatult kummaliste kommentaarideni.

Tähelepanuväärne selles pro Venemaa tegelaste retoorikas oli nõukogude terminoloogia rohke kasutamine ja lõputu kordamine ning sooline diskrimineerimine ja isikustamine. Putini-aktivistide blogikirjutistes näiteks vihjati, et nad on rääkinud mu tuttavate ja sõpradega, ja anti mõista, et nad teavad minust isiklikke asju, kuigi see ei olnud tegelikult tõsi.

Sooliselt diskrimineeriv oli see tegevus selles mõttes, et seksuaalsuse kohta esitati kõikvõimalikke oletusi, väiteid ja fantaasiaid. Ning hiljem on seesama skeem ilmnenud muu hulgas olukorras, kus nende rühmituste aktivistid käisid Helsingi raamatumessil lava ees YouTube'i jaoks filmimas kõnelejate jalgu, eriti kui jutt käis Venemaa teemadel.

Agitaatoreid on aastate jooksul näha olnud ka kirjandussündmustel välismaal ja eraldi tuleks välja tuua sellised isikud, kes segunevad märkamatult publikusse ja on koos teistega autogrammijärjekorras. Kuni jõuavad autogrammide kirjutamise laua juurde, kus hakkavad esitama Nõukogude narratiivi toetavaid üleskutseid.

Frankfurdi raamatumessil otsis just enne minu esinemist mind üles üks soome keelt kõnelev, aga mitte soome soost isik, kes hakkas füüsiliselt väga lähedal korrutama mulle kõrva Venemaad kiitvaid ja valesid väiteid Eestist. Keegi ümberringi olevatest sakslastest ei saanud muidugi aru, milles oli asi.

Lisaks digitaalses keskkonnas toimuvale vihakõnele on pro Venemaa aktivistide tegevus niisiis väga mitmekülgne. Suurele publikule korraldatud esinduslikest sündmustest peaks nimetama Helsingis 2010. aastal toimunud kirjandusõhtut, kus esitleti minu ja Imbi Paju koostatud, Eesti lähiajalugu käsitlevat teost "Kõige taga oli hirm".

Esitlusest kujunes karnevali moodi sündmus, kus seiklesid eri rühmitused loosungite ja plakatitega. Kui soome ajakirjanikud Peterburist tulnud seiklejaid intervjueerisid, ei teadnud need õieti, mille või kelle vastu nad meelt avaldavad, samal ajal kui president Putini partei Ühtne Venemaa korraldas Helsingis pressikonverentsi, kus oldi mures raamatu väidetud "russofoobia" pärast. Selle raamatu ümber loodud paljukanaliline ja -vormiline nähtus jäi tollal informatsioonisõja terminitega määratlemata, sest need olid soomlastele veel võõrad.

Hiljem on minu raamatute tõlgetest kokku klopsitud valekriitikaks maskeeritud, desinformatsiooni sisaldavaid tekste, mis on rännanud meie maalt ja meediast mujale ja oma teel paljunenud. See pole eriti raske, sest väheste lehtede toimetused on lugenud kõiki raamatuid, millest lehtedes kirjutatakse, ja palju kasutatakse vabakutselisi. Nii ei märka lehe ülejäänud toimetus mitte alati, et lehte on jõudnud tekst, kus väidetakse minu raamatute kohta midagi, mida neis tegelikult ei ole.

Teine eri meetodite eesmärk on sama: ajada objekt segadusse, raisata nende asjade selgitamiseks tema aega ning muidugi väsitada objekt teemaga ära ja paljundada teemat puudutavaid valesid.

Vihakõne on niisiis vaid üks vahend rikkalikus repertuaaris, millega püütakse vaigistada Venemaast kirjutavaid isikuid. Aga eriti tõhus on see sellepärast, et resoneerib ühiskonnas juba peituvate nähtustega, nagu misogüünia ja rassism.

Tüüpiline on ka mitmesuguste vaimse tervisega seostuvate vihjete viljelemine, mis näiteks kunstiinimeste puhul resoneerib ka muidu ühiskonnas levinud kunstnikumüütidega. Hulluks, tasakaalutuks või sundmõtete küüsis olevaks tembeldamine on mõned peamised neist, kui kirjutad Venemaast.

On põhjust märkida, et kunstnikele, kirjanikele ja kasvõi ajakirjanikele, nagu kõigis teistes ametites, on kombeks spetsialiseeruda mingile teemale ja üldiselt teeb see süvenemine professionaalist professionaali, asjatundja. Minu dramaturgikoolitusel julgustati valima oma teema ja süvenema sellesse

 Niisiis, kui rakendan koolitusel antud õpetusi Venemaa puhul, on süvenemine teemasse pro Venemaa aktivistide meelest poolearulisus, sundmõtte küüsis olemine või mõru meelega vürtsitatud poolearulisus ja sundmõtted.

On raske kujutleda, et kasvõi näiteks Suurbritannia koloniaalset minevikku käsitlev isik saaks samasugust lahmivat tagasisidet. Või et holokaustist mitu raamatut kirjutanud kirjanikku süüdistatakse germanofoobias – või et tema kirjutamise motiiviks peetakse kibestumist või kättemaksu. Venemaa puhul on olukord siiski teistsugune.

Venemaal on problemaatiliseks peetud kunstiinimeste või teiste aktivistide hulluks tembeldamisel pikk ajalugu ja riik soosib poliitilist psühhiaatriat kindlal meelel. Poliitiline psühhiaatria või valepsühhiaatria, mida Nõukogude Liit sula-aastatel aktiivselt arendama hakkas, tegutses käsikäes teiste mõjutusvahenditega. Nõukogude Liidus praktiseeritud poliitilist psühhiaatriat on põhjus siin nimetada seepärast, et see loodi pärast Stalini surma just nimelt dissidentide ja Nõukogude Liitu häirivate faktide esiletoovate inimeste vaigistamiseks.

Kuna Gulagi süsteem lammutati ja välisilmale taheti saata sõnumeid sellest, et Nõukogude Liit austab inimõigusi, vajati uut karistussüsteemi, millega isoleerida problemaatiliseks peetud inimesi ja mis ühtaegu muudaks nende tõestusmaterjali näiteks korruptsioonist küsitavaks.

Eufemismiks välja mõeldud eripsühhiaatria kuulus siseministeeriumi, mitte tervishoiuministeeriumi alluvusse. Venemaa kohtumeditsiini keskus Serbski instituut oli eripsühhiaatria ehk poliitilise, karistuseks mõeldud psühhiaatria keskus ka Nõukogude ajal ja tänapäeval fabuleerib see fantaasia väljamõeldisi mitmeteks vajadusteks: tšetšeeni koolilaste massiline mürgitamine oli instituudi valeuuringu järgi koolilaste psühholoogilise psühhoemotsionaalse pinge tagajärg ja opositsiooni kuuluvate inimeste vaimse tervise hindamisel võib kaasneda küsimusi, mida sa arvad president Putinist.

Hulluks ja tasakaalutuks tembeldamine tabab ka mujal elavaid ajakirjanikke ja teadlasi ning ühtaegu kaheldakse nende professionaalsuses ja lastakse käiku psühhiaatriaga seotud, endiselt olemas olevad stigmad. Stereotüüpe – homofoobia, islamofoobia, naisteviha – ära kasutades angažeeritakse ka muid inimesi ja seepärast leiavadki pro Venemaa aktivistid tee ühingutesse, mis on ühel või teisel moel vastuvõtlikud.

Näiteks on Ühendriikides needsamad Venemaaga seotud tegelased, kes aitasid president Trumpil valimisi võita, aktiivsed Ühendriikide vaktsineerimisvastastes netikogukondades. Esiotsa võib see tunduda kummaline. Mis tegemist on Venemaa netitrollidel Ühendriikide või Euroopa tuulerõugetega? Mis huvitab selles Moskvat?

Venemaa läände suunatud hoiakute mõjutamise keskne eesmärk on õõnestada demokraatlikku süsteemi ja usaldust selle vastu. Selleks tööks sobib mis tahes seda nõrgestav tegur. Küsimus ei ole niisiis niivõrd selles, et Moskva oleks huvitatud tuulerõugetest, vaid teatud sihtrühmas, mis juhuslikult on lihtsalt vaktsineerimise vastane.

David Broniatowski, George Washingtoni ülikooli professor Washington DC-st, on 2014. aastast peale uurinud Internet Research Agency ehk Venemaa trollitehase tegevust ja seda, kuidas see on Ühendriikides nõrgendanud üldist usaldust vaktsineerimise vastu ja murendanud konsensust nende tähtsusest.

Broniatowski ei leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et trollid oleksid püüdnud nõrgestada lääne riike, soovitades inimestel lapsi mitte vaktsineerida, vaid asi on hoopis muus. Trollid maskeeruvad tavalisteks sotsiaalmeedia kasutajateks ja kütavad üles mõttevahetust vaktsineerimisvastaste inimeste kogukonnas, kasvatades usutavust kogukonna sees. Nii edendavad trollid poliitilist polariseerumist.

Samasugune tegutsemisskeem töötab ka teiste agendaga sobivate teemade puhul. Kogukonnas usutavust ja järgijaid pälvinud, hakkavad trollid sokutama mõttevahetusse uusi teemasid, mida järgijad vahendama hakkavad.

Vaktsineerimisvastane inimrühm on ainult värav, mille kaudu võib levitada muid sõnumeid – ja ühtaegu võimendada demokraatiat nõrgendavat kaheks jagunemist. Tuulerõugete epideemiad, mida on Ühendriikides olnud arvukalt, on üksnes operatsiooni kõrvaltooted. Venemaa teiste riikide kaosele sihitud orkestratsioon on niisiis kahjulik ka tervisele ja kliimale, sest loomulikult harrastatakse seesugust tegevust ka kliimamuutustes kahtlejate hulgas.

Niisamuti on Venemaal huvi poetada end kogukondadesse, kus esineb immigratsioonivastasust, Ameerika-vastasust ja naisteviha – nähtusi, mis on meie ühiskonnas juba olemas, sest vihakõne tõstab meie ühiskonnas pead ka juba olemasolevate vastuolude tõttu.

Venemaa toidab neid oma tegudega, on otsekui hääle tugevdaja, mille võimsust ta tõsta püüab. Vihakõne on Venemaa repertuaarist ometi just see, mille levimisele võib mõju avaldada iga inimene. See on ka nähtus, millel on kõikide heaolu mõjutavad tagajärjed.

2020. aastal on neile pro Venemaa agitaatorite poolt juba 2000. aastate alguses kasutatud vahenditele antud definitsioone, mida ka laiem publik on hakanud ära tundma: mustamine, vihakõne, demagoogia, desinformatsioon, valeuudis.

Samasuguste ajakirjanikele suunatud tegevuste eest on varem Soomes ka kohtulikult karistatud, nii et siin võib täheldada positiivset arengut. Kuid alguses olid vägagi vähesed valmis kaitsma nende aktivistide rünnakute sihtmärke.

Oma mõju oli ka Venemaal käibel olevatel nõukogude-aegsetel müütidel. Ida-Euroopa ja Baltimaad on Venemaa arvates tema asumaad, kelle asjadesse sekkumine olevat Venemaa õigus ja koguni loomulik. Niisugune huvisfääride mõtteviis viib tagasi teise maailmasõtta ja Nõukogude Liidu võimsuse aastatesse.

Huvisfääride mõtteviis on siiski kolonialism, mis ei sobi meie aastatuhandega kokku, ja sellele ei vaadata läbi sõrmede ka teiste endiste koloniaalriikide puhul. Kuid Venemaale oli see siiski lubatud ja see lubamine venitas pidevalt ettekujutust sellest, mida Venemaal lastakse teha: Venemaale ei näidatud kunagi ühemõtteliselt punast tuld.

Ühtaegu tegid poliitikud meelsasti avaldusi, mille kohaselt Venemaa on teel demokraatia poole, ja osal neist oli Venemaal majanduslikke huvisid. Paljude paremäärmuslastest poliitikute soojad suhted ja majanduslikud sidemed Venemaaga ongi hiljem ilmseks tulnud.

Kuna infosõda on Vene sõjakunsti lahutamatu osa ja psühholoogilised operatsioonid esindavad kõikehõlmavat lähenemisviisi, siis viivad neid operatsioone ellu tsivilistid, poliitilised aktivistid, massikommunikatsioonikanalid ja Venemaa administratsioon.

Vene sõjateaduse järgi tuleb operatsioonid ellu viia oskuslikult – diplomaatide, asjatundjate, ajakirjanike, kirjanike, kirjastajate, tõlkide, kommunikatsioonispetsialistide, häkkerite ja IT-alal tegutsejate jõuga. Kuna elluviijate spekter ja pädevus on nii laiad, siis tungib informatsioon vältimatult vabasse meediasse, kui lääne meedia näiteks Venemaa riigijuhtide tsiteerimist ära ei lõpeta. Operatsioonid kasutavad ära vanu müüte, niisamuti nagu vihakõne ammutab ainest ammuaegsetest vastuoludest ja need müüdid saavad lääne meedias jõudu juurde muu kõrval eriti poliitikute kõnede kaudu.

Müüdid võib muidugi alati avada ja nii on juba tehtud arvukate muid nahavärve ja naisi puudutavate müütidega. Miks siis tundub olevat nii võimatu avada samasugusel moel Vene välisministri Lavrovi kommentaare, mis Venemaa mõjutamisoperatsioonides kasutatavaid müüte tõhusalt paljundavad? Just nii kasutabki Venemaa ära läänemaiseid müüte oma eesmärkideks.

Müüdid kaotavad oma jõu, kui nad avatakse, neile taust leitakse ja neid analüüsitakse. Näiteks Venemaa "suurus" ja "etteaimamatus" on müüdid, millega õigustatakse Venemaa agressioone hoolimata sellest, et neid võib võrrelda müütidega Aafrika "pimedusest" või stereotüüpidega naisjuhtidest, kes on frigiidsed või võimetud riski võtma. Nende müütide hoolimatu kordamine argikõnes või ajaleheveergudel teeb nad loomulikuks.

Venemaa võib ju olla geograafiliselt suur ala, aga seda on ka Gröönimaa ja Mongoolia. Geograafiline suurus ei tee ühestki maa-alast suurt riiki. Ja tegelikult ei ole Venemaa aimamatu.

Venemaa infooperatsioonid on võetud otse infooperatsioonide käsiraamatust. See on eriala, mida võib õppida, ja üldse mitte mingi müstiline salateadus. Müüdid ja eufemismid tihtipeale põimuvad ja ka otsustajad Soomes rõhutavad sageli dialoogi vajalikkust Venemaaga. Dialoog on neis seostes alati eufemism, sest dialoog tähendab vastastikust mõttevahetust, aga vihakõnet ja psühholoogilist mõjutamist taotlev tegevus ei ole vastastikune – selle eesmärk ei ole püüelda tõe poole ega põhjendada esitatud väiteid.

Seega, kui kõneldakse Venemaaga peetud dialoogi tähtsusest, siis mõeldakse tegelikult läbirääkimisi. Enamasti niisuguseid, millega on seotud majanduslikud huvid. Võimalik, et küsimus on kasvõi kokkuleppes, mis on juriidiliselt tuttav termin ja selles seoses sobivalt täpne väljend – aga dialoog, loomulik vestlus, et ole see mitte mingil juhul. Nii et miks kasutada sõna, mis ei vasta tegelikkusele?

Sõnad ja nende kasutamine on Venemaa tegevuse tuum ja nii peaksid nad olema ka meie vaimse kaitsevõime keskmes. Mõtete selgus, väljenduse täpsus ja faktidel põhinevad väited on relvad, millega kaitseme end Venemaa tegevuse vastu, mille sihiks on kaos. See, et lääneriikides kasutatakse vabatahtlikult Venemaa huvidele kasulikke eufemisme, nõrgendab meie vastupanuvõimet.

Nõukogude ajal pidid okupeeritud alade inimesed leidma eufemisme asjadele, millest avalikult kõneleda oli ohtlik. Siis oli see kaitsevahend, mille abil suutsime käsitleda asju, millest muidu oleks pidanud suu kinni hoidma.

Kui Nõukogude võim lagunes, püüti neist eufemismidest lahti saada. Uuendati keelt, hakati kasutama täpseid väljendeid, mis vastavad tegelikkusele. Nende alade kodanikud olid juba kogenud, mida tähendas Nõukogude Liidu loodud alternatiivne tegelikkus ja huvi niisuguse maailma loomise vastu ei ole Moskvast kadunud. Praegu püüab Venemaa luua sellist tegelikkust ka oma piiridest väljaspool.

Alles siis, kui Ukrainas toimunud eneseväärikuse revolutsioon oli sõjaks kujunenud, hakkas lääneriikide hoiakutes toimuma muutusi ning ajakirjandus hakkas Ukraina sõja kohta ütlema sõda, mitte enam konflikt. Pärast Donald Trumpi presidendiks saamist selgus, et Venemaa oli sekkunud nii Ühendriikide valimistesse, Brexitisse kui ka paljudesse teistesse asjadesse riikides, mis ei olnud Ida-Euroopa ega ka Balti riigid, mitte need "teised".

Äkitselt puudutaski asi kõiki neid maid, kelle asjadesse see ei tohtinud puutuda – neid, kes ei ole Euroopa "teised" ehk Ida-Euroopa ja Baltikum. Teine maailmasõda tõmbas endaga kaasa riigi riigi järel ja nüüd on riik riigi järel saanud Venemaa hävitamisiha objektiks.

See poleks pidanud kedagi üllatama, sest hoiatusmärke on olnud ja rünnaku objektiks sattunud olid teisi hoiatanud. Teised aga ei uskunud, et see võiks neid puudutada. Mõned olid heausksed, teised tahtsid silmad kinni panna, osa oli mures kaubavahetuse pärast Venemaaga.

Selles pilgu ärapööramises oli midagi samasugust nagu olukordades, kus kiusamise või segamise objekt jääb üksi. Ümberringi tekkinud vaikus annab mõista, et ohver on midagi teinud, kui teda niimoodi koheldakse. Midagi kohe kindlasti.

Just nii toimib vihakõne: püüab objekti häbistada, teda süüdistada, et halvata objekti teovõime ja võimendada signaale, mille kohaselt objekt on olukorras ise süüdi.

Rahvavõim põhineb siiski osavõtmisel ja vihakõne vähendab osavõtmist, nii on see ohtlik tegu ja viib pikapeale oligarhiani. Soomes on vihakõne alla sattunud kaks kolmest žurnalistist ja viiendik leiab, et nende kohta on levitatud info muutmise eesmärgil valelikke kuuldusi või eraelulist teavet.

Vihakõne vaigistav ja enesetsensuuri lisav mõju ulatub lisaks uudistele ja avalikule mõttevahetusele ka poliitilise otsusetegemiseni, sest vihakõnega püütakse segada õigusorganite ja ametnike tööd.

Kui ühiskondlik osavõtmine tundub ohutegurina ning see viib vägistamis- ja tapmisähvardusteni või lähedastele suunatud ähvardusteni või väljamõeldud ülesandmisteni, siis on selge, et ühiskondlikust tegevusest kõrvaletõmbumine võib olla arvestatav võimalus, ning eriti mõjutab see naisi ja immigranditaustaga inimesi. Vihakõnet inspireerivast teemaderingist kerkivad iseäranis esile immigratsioon ja Venemaa.

Silmade sulgemist vihakõne ja selle tagajärgede ees nimetan mina ükskõiksuseks. Võllapuud ajakirjanikele ei pudene taevast. Kirjanikud ja blogijad ei satu vanglasse kogemata või vaimuhaiglasse poliitilistel põhjustel. Koonduslaagrid ja genotsiidid on alati pika kestusega arengu tagajärg. Neile on eelnenud pikk tee, mille iga sentimeeter on hägustanud piire, mis on mis, mis must ja mis valge. Ja päris selle tee alguses on inimene, kes on pööranud pilgu ära, kujutledes, et see asi ei või iial teda puudutada, ja näidanud nii tehes vihale ja vägivallale rohelist tuld.

Ükskõiksus on demokraatia ja sõnavabaduse suuri ohte ja selle tunnistamine ei ole nii lihtne, kui arvata võiks. Ükskõiksusel on palju nägusid, palju kasukaid, palju kaitsevärvusi, ja see ilmutab end eri aegadel eri olukordades erineval moel. Vahel on see ainult läbi sõrmede vaatamine, vahel selge pilgu ärapööramine, vahel rõõm sellest, et jumal tänatud, et mina ja minu lähedased selle jamaga seotud ei ole. Aga see ei muuda tõsiasja, et lõppmängus on tegemist ükskõiksusega.

Ja ma kasutan nüüd neile eri reageerimisviisidele nime enese määratlust – ükskõiksus –, sest see ei ole eufemism ja vähesed inimesed tahavad end ükskõikseks pidada. See ei ole rühmitus, kuhu inimesed tahavad kuuluda. Isegi siis mitte, kui nad oma tegutsemisega näitavad, et kuuluvad just ükskõiksete sekka. Või oportunistide sekka. Või kaasajooksikute hulka. Rühmitusse, mis ei hooli ei õigest ega valest moraalist.

Ajaloolane Timothy Snyder on meenutanud, et pärast teist maailmasõda loodi läänes usinasti müüte vastupanuvõitlusest Hitleri vastu. 1930. aastate valitsev hoiak oli siiski kohanemine ja imetlus.

1940. aastaks olid paljud eurooplased võiduka ja meelitava Saksamaaga rahu teinud, aga tänapäeval imetletakse neid, keda omal ajal peeti erandlikeks või poolearulisteks – neid, kes olid totalitarismi vastu. Neid, kes hoolimata neid tabanud vihakõnest, tagakiusamisest ja mõnitamisest olid totalitarismi tee vastu. Neid, kes kaitsesid vihakampaaniate sihtmärgiks saanuid. Neid, kes ei olnud ükskõiksed.

Vihakõne ei ole uus ilming ja totalitaristlikud süsteemid on alati osanud seda kasutada kui tööriista. See on vaenlase kujust jõudu ammutava riigi nurgakivi ja genotsiidile viival teel kulgevate sõnumitoojate kütus. Püütakse hävitada võõra ehk vaenlase inimväärikus ja seepärast kujutatakse objekti ebahügieenilisena, seksuaalselt kahtlasena või alandatakse loomaks ja lõpuks putukaks või muuks söödikuks, kelle hävitamine on õigustatud.

Vihakõne mõju on alati ühesugune: see vormib inimeste hoiakuid vägivallale vastuvõetavamaks. Läbi aegade on vihakõne levinud omaaegsete kommunikatsioonikanalite kaudu ja trükitehnika areng laiendas levitamisplatvormi turgudelt raamatute, lendlehtede, oma aja meediakanaliteni.

Ajalehed ja elektroonilised kommunikatsioonivahendid esitasid teise maailmasõja ajal oma vaenlasekujutisi ning 2000. aastatel astusid vanade platvormide kõrvale sotsiaalmeedia ja internet, mille abil muutus vihakõne levitamine ja selle saatmine objektidele seninägematult hõlpsaks. Kuna igast sotsiaalmeedia kasutajast sai omaenese elu žurnalist, kasvas vihakõnede hulk pööraselt, sest publiku ja kõlapinnani jõudmine muutus kergeks ja oli tasuta.

Just see soodus hind oli põhjus, miks Venemaa hakkas kõigest väest arendama oma informatsiooni kallutamisega seotud repertuaari, sest Venemaa võimuambitsioonid ületavad tema võimalused tegutseda kui tõeline suurriik. Selle auahnuse ja tegeliku võimekuse vastuolu pärast on Venemaa otsinud sihiteadlikult vahendeid, mis oleksid odavad ja tõhusad, ning just sellepärast on võitlus informatsiooni mahu pärast ja psühholoogiline mõjutamine talle nii tähtis.

Valet on odav toota. Sõnu on odav kasutada. Vastaseid on odav sõimata. Demokraatlikke väärtusi on odav mustata ning tehnoloogiline areng võimaldab üha odavamaks muutuvate instrumentide kasutuselevõttu.

Teadlane Alina Poljakova on meenutanud viimastel aastatel võimalusi, mida tehisintellekt, deepfake ja muud sünteetilise meedia tooted Venemaale annavad. Kui veel Ukraina sõjast eraldi naerdi Venemaa kohmakate desinformatsioonikampaaniate üle, siis varsti on üha raskem eristada manipuleeritud pilti tegelikust.

Automatiseeritud botid võivad õige varsti olla mulluse talve lumi ja nende asemele või kõrvale on tulnud palju peenemad näitlejad. Kui Ukraina sõja algusaegadel märkasid aktiivsed kodanikud neidsamu näitlejaid, kelle nad ära tundsid ja kes esinesid ühel ja teisel Venemaad toetaval demonstratsioonil otsekui tavalise kodanikuna, eri nimedega ja eri rollides, siis varsti on samade palgatud näitlejate äratundmine keerulisem.

Ukraina parlamendivalimiste ajal 2019. aastal pidas riiklik julgeolekuteenistus kinni mehe, kes tunnistas end Venemaa agendiks, kelle ülesandeks oli üürida või osta kohalikelt nende FB konto. Neid oleks kasutatud valeuudiste levitamiseks.

Ma ei ole oma ettekandes käsitlenud möödunud sündmusi selleks, et näidata näpuga lääneriikide pimedusele Venemaa suhtes, vaid selleks, et anda pilt eesmärgikindlast ja kauakestvast, teadlikule traditsioonile toetuvast arengust, mis ei ole suunda muutnud. Pärast teist maailmasõda lahkusid venelased Norrast, sakslased niisamuti.

Kuid praegu ei ole meil olukord, kus Venemaa hakkaks lõpetama oma agressiivset tegevust meie riigipiiride sees. Infosõjas Venemaad teenivad sõdurid ei kavatse lahkuda ja nende tegevus on muutunud globaalseks: Venemaa laiendab oma operatsioone, eriti Aafrikas. Küsimus ei ole enam lääneriikide vastu suunatud agressioonis.

Lisaks lääneriikide nõrgendamisele püüab Venemaa ehitada tõejärgset maailma, kus tõsiasjadel ei ole mingit tähtsust. Meile, demokraatia kasvandikele, tundub niisugune pürgimus muidugi pahupidine, aga lääne meedia faktidele toetuv põhimõte on noor ja maailma kõigile kodanikele hoopiski mitte enesestmõistetav.

Inimene, kes on kasvanud ilma tõele vastavale informatsioonile toetuva meediata, ei oska seda tingimata tahta või ei usu, et see on üldse võimalik. Arengumaades ei ole traditsioonilisel meedial samasugust jõudu kui Soomes.

Ajalehtede lugemine ja selle vajalikuks pidamine eeldab ka vastavat traditsiooni, kasvamist näiteks perekonnas, kus vanemad loevad uudiseid. See tähendab sageli kuulumist keskklassi, kellel on võimalik lehti osta ja aega lugeda. Teistele võib tasuta Facebook olla kogu interneti sünonüüm ja kõik, mis ekraanilt sulle ette kobrutab, võib olla võrdse väärtusega informatsioon.

Niisugune asi on väga hukatuslik ka ilma Venemaata, kellele niisuguses keskkonnas opereerimine on väga kerge. Nõnda on põhjust ikka ja jälle meenutada sotsiaalmeedia-ettevõtetele nende vastutust, millest nad meelsasti pasundavad.

Siin Põhjalas võib olla lihtne suhtuda ükskõikselt Venemaa tegutsemisse Aafrika maades, aga see ükskõiksus on ohtlik. Teise maailmasõja ajal käisid sakslased Nõukogude vangilaagrites õppust võtmas.

Samasugusel moel on Venemaa nüüd mentor teistele autoritaarsetele või totalitaarsetele režiimidele. Niisamuti võib Venemaa müüa oma kogemust mitmesugustele kriminaalsetele ja terroristlikele organisatsioonidele, mille tegevus ei tunne riigipiire. Nii ei ole Venemaa teadmisele ja vaimule suunatud sõjakunsti areng enam oht üksnes läänemaistele demokraatlikele süsteemidele, vaid see on globaalne ähvardus.

Suuremast osast operatsioonidest on Venemaa puhtalt välja tulnud. See on tähelepanuväärne probleem, sest see on ühtaegu olnud roheline tuli teistele, samuti demokraatlikku süsteemi õõnestavatele tegijatele.

Kui Venemaa on ka praegu riigi raha eest infovälja mõjutamises esimene kapellmeister, ei ole ta ainus, kel on huvi asjakohaseid instrumente kasutada. Hiina, Iraan ja muud riiklikud või mitteriiklikud tegijad on Venemaa arsenalist juba õppinud ja kasutavad sealt leitud relvi kiiresti kasvaval hulgal, sedasama teevad ka kõrge riskitaluvusega terroristiderühmad. Nende tegutsejatega kaasnevad ohud ähvardavad meid kõiki.

Kommentaar põhineb Sofi Oksaneni kõnel Helsingi eetikakonverentsil. Teksti tõlkis Piret Saluri.