Rein Raud on erudeeritud autor, kelle seisukohad pakuvad alati mõtteainet. Hiljuti polemiseeris Raud suhteliselt teravalt (vt Rein Raud: Kõik eestlased valetavad alati) Mihhail Lotmani blogipostitustega, milles muu hulgas lahati kriitilises võtmes mõningaid nn progressivistlikke tendentse (vt Lühiülevaade rassismist, orjapidamisest ja kolonialismist I ja Lühiülevaade rassismist, orjapidamisest ja kolonialismist II).

Kes on pädev BLM-i esindama ja kes kritiseerima?

Mihhail Lotmani blogipostitus, milles kritiseeritakse USA-s hoogustunud liikumist Black Lives Matter ja muid progressivistlikke kultuurihoovusi, on laiahaardeline ja hoogne ülevaade, mis on hästi argumenteeritud ja kutsub dialoogile. Võimalik, et stiililt on see veidi ülemäära tõtakas ja irooniline. Samuti on see kahtlemata teatud määral provokatiivne.

Vahemärkusena võib öelda, et viimase aja suurte provokatsioonide foonil on suurimaks kaotajaks just teravmeelne õpetlasestiil.

Provokatsioonimärgile kipub tänapäeva ühiskonna silmis olema kaks praktilist tõlgendit: rasketele žestidele leidub haavunute kõrval alati piisavalt takkakiitjaid, kes hagu tulle ajavad, nii et üha loomulikumalt jääb õigus sellele, kes mis tahes ilmavaate esindajana piire kõige kaugemale nihutab (selles arvestuses Lotman kohe kindlasti ei konkureeri), teisalt on palju neid, kes laidavad pisimagi provokatsioonilisuse täielikult maha, nii et lubatuks jääb vaid turvaliste loosungite järelekordamine.

Ajastu iseloomulik paradoks seisneb selles, et need kaks käivad omavahel hästi kokku. Avalikkuse ees leiavad mõistmist eelkõige õigesuunaline järelemäägimine ja räme piirideületamine – vahepealseid variante taunitakse ja tühistatakse. See ei ole väga tore tendents ja selle jätkudes võib küsimuse alla tõusta sõnavabaduse seisukord.

Igal juhul räägib Lotman kokkuvõtlikul viisil asjust, mis võivad pahandada, sealhulgas on sellised juba osa kajastatud faktegi.

See, kui võrrelda transseksuaalsust moega, võib tunduda korrektsete ideaalide seisukohast lubamatu ja tekitada inimestele, keda teema isiklikult puudutab, omajagu tuska, kuid tüpoloogiline sarnasus on ikkagi liiga kõnekas, et sellest niisama mööda vaadata.

Asjaolu, et mitmed tuntud ja hinnatud kultuuriheerosed on olnud tugevalt rassistlike vaadetega, on aga midagi, mis sunnib nägema maailma selle keerulisuses senisest palju laiemana ja vältima ahistavaid moraalseid ühemõttelisusi.

Lotmani tekst eeldab heatahtlikku lugejapositsiooni, aga Rein Raud sellist võtta ei täi. See, kas kõigil BLM-i liikumisse kaasatud mustanahalistel on ühesugused vaimsed huvid ja võimete tase või mitte (vastus on, et ei ole), ei ole kindlasti kritiseeritava teksti keskne teema.

Otsesõnu heidab Raud Lotmani vaadetele ette kahte asja.

Esiteks laiendavat Lotman üksikute BLM-i liikumisega kaasaskäijate rapsivaid vaateid kogu liikumisele, sealjuures olla puudulikult kasutatud loogilisi kvantoreid, millega väiteid kvalifitseerida, ja nähtud maailma mustvalgena.

Selline kriitika tabab väga halvasti märki, aga lisaks näib sellise korrektse ühiskondliku kvantorloogika kaugeimaks tagajärjeks olevat olukord, kus millegi kohta ei oleks võimalik midagi öelda, sest iga kord saab vastu väita, et kriitika ei hõlma kritiseeritavat nähtust tervikuna, sest leidub ka mingeid äärepealseid näiteid.

See viib muidugi küsimusele, et millega siis liikumine Black Lives Matter ikkagi tegeleb? Siinkirjutajal selget pilti ei ole. Kui arvestada Raua nõudmist struktureerimata liikumiste määratlematusele, ei ole ilmselt kedagi, kes tohiks sellele proovida vastata.

Peamine teema on muidugi seotud mustanahaliste hukkumisega politsei ülemäärase vägivalla tõttu. On väheusutav, et selles punktis oleks palju neid, kes seda liikumist ei toetaks: mustanahaliste elu on rõhuva enamuse silmis väärtuslik ja politsei ei tohiks seda ühelgi juhul kergekäeliselt lõpetada.

Lotman keskendub oma käsitluses pigem mustanahaliste osakaalule evolutsioonilise bioloogia jms teaduskondades, mis on märkimisväärselt laiem teema ja lausa nõuab erisuguseid vaatenurki ja käsitlusviise.

Üldiselt on ikkagi nii, et igasugu liikumise näo määravad ära nende valjuhäälseimad esindajad – umbes nagu Mart ja Martin Helme on määranud parempoolse konservativismi näo Eestis.

Raud muidugi natuke ennetab sellist kriitikat, märkides, et ühiskondlike kvantorite kasutamine on kohustuslik vaid poliitiliselt struktureerimata vabastusliikumiste puhul, millede hulka ei kuulu parteid, kus iga esindaja räägib ikkagi täiel häälel kogu rühma nimel.

Sellisel vaheteol on ilmselt tõesti oma iva, aga kindlasti ei ole see sellisena lõpuni vettpidav. Igal juhul on nii, et kui keegi sooviks Eestis mis tahes liikumise vormis edendada sõbralikku ja avatud rahvuskonservativismi, tuleks tal ennast Helmetest avalikult distantseerida, sest muidu keegi teda lihtsalt ei usuks. Kui nad soovivad, et neid peetaks tasakaalukateks ja ühiskondlikult vastutustundlikeks, peaks ka progressiivsed (antirassistlikud jms) liikumised distantseeruma whitenessi (õpetus valge nahavärvi privileegide süsteemsusest) jms teoreetikutest.

Tegelikult tabab Lotmani arutlus akadeemilistes ringkondades vohava progressiivõigusluse tuuma ja on valitsevate meeleolude suhtes väga representatiivne. Kui see ei ole nii, oleks parematel asjatundjatel vaja seda näidata.

Tõestatagu siis minusugustele, et whitenessi teooria on kurioosum, näidatagu et intersektsionalistlikul õigusluse raevukatel vormidel ei ole suurt tähendust ega puudet üldise heasoovliku ja tasakaaluka progressivismi peavooluga ja pahameelega, mis on ajendatud politsei ülemäärasest vägivallast. Ja määratletagu akadeemilise korrektsusega, mis siis täpselt on BLM-i või mis tahes teise progressiivse tiiva algatuse puhul kaalul.

Omalt poolt püüan olla kõigi selliste selgituste suhtes vastuvõtlik. Tegelikult aga võib Eestistki leida meedias neid, kes mustanahaliste emantsipatsioonivõitlust üheselt whitenessilikus keeles ja kujundites näevad: valge on süüdi sellepärast, et ta on valge, alati privilegeeritud ja alati oma privileegide suhtes pime, sest võim on valgete käes ja mustanahalised seetõttu põhimõttelised kannatajad ükskõik missuguse asetuse või tausta korral.

Ühesõnaga ei saa pidada päris õigeks seda, kui selgelt määratlemata võitlusliikumise liikmed võivad grupi nimel öelda ja väita mida iganes, aga keegi neid väiteid analüüsida ei tohi, sest need ei iseloomusta gruppi kui tervikut, vaid igaüht eraldi. Analüüsija peabki julgema üldistada.

Oleks hea, kui neist asjust saaks rääkida ilma välkkiire halvakspanuta ühelt või teiselt poolt. Lõpuks ei saa jätta märkimata, et ka kõige eeskujulikumast kvantorikasutusest ei pruugi debati sisukuse mõttes palju abi olla – vaadatagu näiteks Donald Trumpi sõnavõttu Joe Bideni leeri "vasakfašismi" kohta: "Fašistid. Nad on fašistid. Mõned nende hulgast. Mitte kõik, aga mõned nende hulgast on. Ja nad liiguvad üksteisele kogu aeg lähemale" (vt "Trump counters Biden with law-and-order message in Midwest").

Kõigi gruppide samaesindatus kui viimane võimalik ideaal

Teise asjana heidab Raud Lotmanile ette viimase normaalsusekäsitlust, kuigi Raua edasisest tekstist otsest Lotmani kriitikat välja ei loe. Käibki ju jutt mõlema autori puhul vaid paarist lausest.

Aga ikkagi osutab Lotman oma normaalsusekujundiga väga olulisele paradokssusele, mis küll ei iseloomusta niivõrd Michel Foucault'd, nagu Lotman ütleb, kuivõrd tema ühte sorti jüngreid: võideldes normaalsuse kui sellise, kui paratamatu rõhumisinstrumendi vastu, toetutakse ometigi mingile omalaadsele alternatiivsele normaalsusele, mida võidakse nimetada ka emantsipatsiooniks vms, aga mida nähakse kõigile moraalselt kohustuslikuna ja seostatakse suure hulga normatiivsete nõudmistega.

Rauda selline tõdemus pahandab, nii et ta esitab omapoolse arusaama normaalsuse mõiste kolmest tähendusest, et need siis lõpulauses üheks üleskutseks kokku võtta. Tuleb kohe öelda, et see teooriasuge ei ole kindlasti iseenesestmõistetav. Raud paneb ette näha kolme sorti normaalsust: kirjutatud reeglitest veidi irduv tavakäitumine (normaalsus nr 1); ideaal (normaalsus nr 2) ja rusuv väärnormaalsus  (normaalsus nr 3), mille vastu on õigustatud mässata.

Tavakäitumine ei puutu pärast enam üldse asjasse, aga oluline on see, et võideldaks ideaalide nimel ja rusuva väärnormaalsuse vastu (kui olukord nõuab). Ootamatuna tundub Raua veendumus, et tema ideaalid, nagu ka arusaam sellest, mis on rusuv ja tagurlik, kehtib vankumatult kõigi jaoks.

Paljud on arvanud, et demokraatliku kodanikuühiskonna üheks tunnuseks on justnimelt see, et üldsuse tasandil ei ühtlustata osalejate ideaale ega tundmusi. Raud ise möönab küll ka ideaalide läbisurumise ajaloolist ohtlikkust, ent näeb kohustusliku tegevuskavana siiski ideaale oma lahjendatud versioonis, milleks on ebaõigluse vältimine: me ei tohiks proovida luua täiuslikult ideaalset ühiskonda, sest sellised katsed on alati lõppenud katastroofiga, aga peame seisma selle eest, et need ideaalid elaksid edasi grupilise alaesindatuse vältimises.

Pole päris selge, kas siin tuleks kvantoreid kasutada või mitte, ja kui jah, siis milliseid. Vähemused vajad kindlasti tuge ja see on populaarne, aga ka vastuoluline teema. Üksikud toetusaktsioonid on ilmselt omal kohal, aga mõte, et üleüldine grupiline samakuuluvus võiks olla ühiskondliku õigluse kõikehõlmav alusmüür, tundub täitsa kummaline ja ka teostamatu.

Alaesindatud gruppe saab ju alati juurde leida, nii et igakülgse võrdsuse otsimine viiks lõpuks ikkagi regressioonini totalitaristliku üksmeelsuse dogmatismi.

Võib tuua teistpidi näite selle kohta, kuidas grupitamistehnikaga tappa ühiskondlik teovõime ja teineteisemõistmine. Euroopa Liit peab teatavate otsustavate sammude jaoks, näiteks aluslepingute muutmine, saama igalt liikmesriigilt nõusoleku. Sellist nõusolekut võib olla raske saada juba valitsustegi tasandil.

Teinekord aga, nagu kunagise põhiseaduslepingu puhul, pidasid mitmed liikmesriigid vajalikuks küsida oma kodanike arvamust rahvahääletusel. Rahvahääletusi ju korraldatakse igal pool, aga on väga suur põhimõtteline vahe, kas eesmärgiks on lihtsalt elanike enamus, või enamus igas liikmesriigis eraldi võetuna.

Kui nüüd aga kujutleda, et rahvaläheduse lembesed jõud nõuavad veel rohkem demokraatiat ja võimu lähendamist inimesele, ei tuleks valijate heakskiit saavutada mitte lihtsalt liikmesriigis, vaid maakonna tasandil, sest muidu jääb mõne maakonna tervikseisukoht arvestusest välja. Aga ka maakondi saab jagada väiksemateks üksusteks.

Sisuliselt jõuaksime nii ühte- või teistpidi täieliku ühehäälsuse nõudeni, mis rahuldaks ka kõige nõudlikumat demokraatiasõpra, aga mida on võimalik saavutada vaid sellistes riikides, kellest oleme harjunud ennast eemalseisvatena mõtlema.

Ei ole päris selge, kas Raud püüab öelda, et vajalik on liikumine ideaali suunas, ehkki ideaal ise on kättesaamatu. Siin üritasin näidata, et praktilise väljenduse poolest ei erine siin esitatud ideaali protsessuaalne määratlus (liikumine ideaali suunas) fikseeritud määratlusest (ideaal puhtal kujul) eriti kuidagi. Igal juhul näib, et ideaalide asendamine alaesindatud gruppide esindatuse edendamisega ei vähenda ühest küljest sugugi ideaalides kätkevat ohtu, küll aga kahandab see võimalike ideaalide emotsionaalset haaravust ja kultuurilist laetust.

Grupiviisiline samaesindatus kõikidel positsioonidel on iseenesest väga vähe innustav ja huvipakkuv mõte.

Peale selle on grupiesindatust tähtsustaval normaalsuseõpetusel ilmsed määratlemisprobleemid: selle eestkõnelejad ei pea ainult defineerima kõigi jaoks ära ideaalid ja ohud, vaid andma teada, mille alusel moodustuvad grupid, mille esindatust järgida, millised on prestiižsed positsioonid, mille jaotust arvesse võtta, ja kõige üldisemana, kes moodustavad selle kõikse kogu, kelle vahel võrdsus peab jalule seatama – võrdsus ei tohi piirduda vaid enesesarnastega, vaid laienema kõigile, ütleb Raud. Lisaks peab keegi suutma määratleda, milles seisneb võimekus, mis justkui privilegeeritud positsioonidele jõudmisel kvoodist vabastab.

Raud lähtub mingist hüve- ja õiglusteooriast, mis oma eesmärkides küll eemaldub kitsast juriidilisest võrdsusest seaduse ees, kuid käsitleb näiteks võimekust iga subjekti võõrandamatu iseloomulise omadusena, ehkki just liberalistliku vaatenurga järgi ei ole keegi oma võimekust moraalses ega ka mingis muus mõttes ära teeninud, nagu on osutanud nn õnneegalitarismi koolkonna mõtlejad.

Ilmneb, et gruppide võrdset jaotumist taotlev süsteem peab olema vähemalt definitsioone andvas tipus väga jäik. Ei ole kindel, et see on kõigi jaoks kõige parem variant, ehkki olukorras, kus tooni annavad mõjuvõimsad vähemusgrupid, võivad nördinud viited grupiti ebaõiglasele kohtadejaotusele olla populaarsed.

Seega, kui mustanahalisi ei ole ülikoolides proportsionaalselt nende osakaaluga elanikkonnast, on sel iseenesestmõistetavalt mingi põhjus, kuid väga suure tõenäosusega on need põhjused väga komplekssed, nii et lihtsalt kvootide, afirmatiivse tegevuse ja valjuhäälsete süüdistustega eriti midagi ära ei tee.

Lõpuks tuleks juhtida tähelepanu sellele, et Raua arutluses kipub vaeslapse ossa jääma mõistliku vaoshoituse põhimõte. Rassismiküsimus USA-s (või ka näiteks rahvusintegratsiooni Eestis, millele Raud kui probleemsele samuti vihjab) on ju sarnane abordile selles mõttes, et saavutatud on teatud vaikiv asjaajamisviis, mille puhul olukord peaaegu kõigi võimalike mõõdikute järgi paraneb.

Võimatu on mööda vaadata sellest, et viimase pooleteisesaja aasta jooksul on rassiküsimustes täheldatav massiivne ja ühemõtteline progress: orjusest presidenditoolini. Ehkki on õige, et see protsess ei ole kulgenud päris sirgjooneliselt, vaid tõusude ja langustega. Igal juhul on see täiesti teistsugune olukord, kui Valgevenes, kus valitseb süvenev riiklik terror.

Mis on normaalsus?

Normaalsus on muidugi väga huvitav teema ja selle ambivalentsusele osutab Raud õigesti. Kuid see ei ole kaugeltki nii vastuoluline, kui ta näitab. Ka kõik need aspektid, mida Raud esile toob, on normaalsuse juures olemas, ent keskne on neist kolmas.

Just nõue olla selline nagu meie teised, on see, mis teeb inimesest inimese (kui sotsiaalse olendi), mitte aga tavapärased kulunud praktikad ega kellegi silmis vastuvaidlematud ideaalid, kui tahes laialt jagatud need ei oleks.

Me kõik eeldame üksteiselt mingit laadi hoiakuid, arusaamu, suhtumisi jne – teinekord üsnagi intensiivselt. Sellist jäika ja hirmutavat normaalsusenõuet tulvab mitte ainult tigedatest ossidest, vaid ka Raua enda kirjutisest. Vale on aga mõista toda normaalsust lämmatava sunnina, mille vastu midagi peale mässu ette võtta ei saa.

Normaalsus on alati avatud ning sinu ja sinu kaaslaste võimuses on seda ümber kujundada, tajutud reeglitest omaloominguliselt irduda. Kui mingi normaalsusekäsitlus ei sobi, saab omapoolse vastu pakkuda.

Normaalsuse heaks näiteks on keel: see on kokku lepitud, püsiv, normeeritud nii, et selle vastu pidevalt eksitakse, aga see on koos oma normatiivse keskmega ühtlasi kogu aeg muutuv ja muudetav. Ja sealjuures saab igaüks alati minu põhjendatud või põhjendamata ootusi endale meelepäraselt rikkuda ja omapoolseid normaalsusenõudeid esitada.

Niisiis ei ole mõtet käsitada normaalsusena kumbagi poolt Raua esitatud ühiskondlikust dialektikast: ei halba normaalsust ehk kopitanud ühiskonda, mis tuleb selja taha jätta, ega head normaalsust ehk ideaali, mille nimel seda teha.

Normaalsus on loomult tühi intersubjektiivne pretensioon, mitte areda sisuga täidetud reeglistik. Me eeldame üksteiselt mis tahes ühiskonnakorra taustal teatavat vastastikust akuraatsuspüüdlust. Selle vastu on mõttetu ja isegi võimatu võidelda, sest kõik võitlusvahendid on taolisest normaalsusest läbistatud.

Ükski uus normaalsus ei saa olla vanast moraalses mõttes eeskätt parem. Ka need muutused, mis on võimalikud Valgevenes või mis toimusid Eestis umbkaudu kolmkümmend aastat tagasi, ei ole head absoluutselt, vaid ikkagi mingil viisil situeerituna. Uuendusi saab teha vaid isikliku entusiasmi najal, mitte aga väliste vääramatute asjaolude heakskiidul.

Muu hulgas on raske ette kujutada riiki, mis ei järgi oma normaalseid reegleid. Reeglid, mille järgi ühel või teisel pool päriselt asju aetakse, ongi alati normaalsed. Normaalsus, nagu ülal näidatud, hõlmab ka omaenda rikkumist, seda muidugi eeldusel et teised tunnevad sellise rikkumise normaalsusena ära. Kui aga mingist sellisest asjaajamisest üha rohkem üksikinimesi välja jääb, on see juba valitsuse enda risk ja probleem.

Ühel hetkel inimeste kannatus katkeb. Ja kui sellistel, kelle kannatus on katkenud, on väljaspool mõjuvõimsaid sümpatiseerijaid, kes kannatajate olukorras iseennast ära tunnevad, on see esmajoones ikkagi sellesama riigi juhtkonna probleem. Ühel hetkel tuleb neil positsioonid maha jätta ja pakku minna.

Kui normaalsus on sisult tühi, ei saa see ka mitte kuidagi olla ideaaliks, nagu "kõik peavad saama võrdse töö eest võrdset palka". Sest nagu viidatud eespool, ei oleks selline asjakorraldus mingis mõttes iseenesest normaalne. Äärmisel juhul võiks see olla normatiivne mingis kitsas juriidilises mõttes (tegelikult on ka kõik õigusnormid avatavad nagu keele omadki, enamasti lihtsaminigi, ent avamisprotseduur on ise ülimalt reguleeritud).

Loomulikult hõlmab normaalsus kui praktika ka väiteid iseenda kohta, selles mõttes ei ole need katsed normaalsust sisustada sugugi lubamatud, aga need jäävad osaks tavapärasest normaalsest praktikast ega saa justnimelt tõusta mingiks välisena nähtud ideaaliks, nagu üleüldine vabastusliikumine.

Liiga mustvalged nõudmised võivad saada aluseks millelegi veel palju pahaloomulisemale, nagu ka Raud ise vihjab. Ühiskondi saab ju ikkagi jagada paremateks ja halvemateks ning seda eristust tuleb silmas pidada, kusjuures just normaalsus on selles kontekstis oluline.

Halva ühiskonna etaloniks võib pidada totalitarismi. Selle täpsed piirid jäävad loomulikult segaseks, aga oma peajoontes on see normaalsuse suhtes Raua välja pakutud pahelise ühiskonna näitega vastupidises liikumises: selles ei orienteeruta korrumpeeritud tavade pealesurumisele normaalsusena, vaid just täieliku ebanormaalsuse lubatavusele.

Totalitarism on selline eriolukord, kus ühiskonna senised kirjutamata reeglid ja kirjutatud reeglite interpreteerimise reeglid enam ei tööta ega uuene, kus inimesed ei otsi enam teineteise jooksvat heakskiitu või ka laitust, vaid anduvad mingile kõike põhistavale ja interpretatsiooni vältivale absurdile.

Tänapäeval meil totalitarismiga küll enamalt jaolt kuskil tegemist ei ole (vähemalt mitte Valgevenes ega USA-s), kuigi tendentse selles suunas võib laiast maailmas leida. Samuti on selge, et totalitaristlikud süsteemid on ajalooliselt arenenud välja normaalsetest, mis tähendab, et oht elujõulise normaalsuse määndumisele on olemas.

Kõlvatud oportunistid võivad käibivat normaalsusepraktikat ära kasutades ennast teiste arvel ühiskonna etteotsa manööverdada ja siis ühiskonda mingis ebaterves suunas kallutada. Kuna meil aga ei saa olla kindlat teadmist selle kohta, milline peaks ühe või teise ühiskonna normaalsus olema (kes peaks ühiskonnas prestiižsele positsioonile jõudma, mida pidada võimekuseks jne), ei ole meil ka mingeid automaatseid hukkamõistumehhanisme ega täit kindlust, kas tegu on totalitarismi või lihtsalt veidi laamendava autokraatiaga.

Isegi seda, milline ühiskond on parem ja milline halvem, on päris erapooletult raske hinnata. Pealegi on usutav see, et mõni ühiskond on hea ühe aspekti ja teised jälle teise aspekti poolest. Hinnanguid aga saab anda vaid isikliku kokkupuute ja sekkumissoovi najal.

Ohtlik ei ole mitte normaalsus, vaid selle väljalülitamine. Teatud vaatepunktist on aga vaenulikkus normaalsuse vastu ja soov seda tasalülitada totalitarismile ja vasakprogressiivsele õiguslusele ühine.

Marksistlike alustega totalitarismis on normaalsuse tõrje väljendunud egalitaristlike nõudmiste ülesurvestamises ja sedalaadi nõuded on iseloomulikud ka tänapäeva Lääne progressivistidele.

Loomulikult ei saa sotsiaalse võrdõiguslikkuse edendajates ja kaasaelajates näha totalitarismi kehastust, sest juba mõõtkava on selleks liiga erinev, mitte kuskil ei ole vasakpoolsetel ülikooliringkondadel relvajõule rajanevat võimu, aga mõtlemisainet sisaldab see võrdlus küll.

Teise Maailmasõja järgses mõtteloos on üsna mitmeharuline lõim – selle esindajate seast võiks nimetada Hannah Arendti, Slavoj Žizekit ja Jordan Petersoni –, mis tungivalt rõhutab, et ideoloogiline tardumus võib ohustada iga tähendusprotsessides osalevat individuaalset või kollektiivset vaimu.

Seetõttu on see, milliste sõnade ja kujunditega seista vastu sellele, kui normaalsus hakkab tarduma, üsna oluline küsimus, näiteks kasvõi tänapäeva Eestis (mujal muidugi ka), kus jõhkrast isiklikust sõimust on saanud midagi, mille peale üha vähem keegi kulmu kergitab.

Arutleva mõtte hukkamõistmine ei ole kindlasti ühegi nimetatud probleemi menetlemisel parim tee. Aidata saab alustuseks ikka vaid ilma hukkamiseta mõistmine. Ebaõiglusele tuleb vastu astuda ja nimetada asju nende õigete nimedega, ent seda saab teha vaid oma normaalsuse raames ja kindlaid adressaate silmas pidades.

Samuti on oluline teha olukordadel mõistlikkuse piires vahet, näiteks näha erinevusi Eesti, Valgevene ja USA vahel. Ehkki poliitilises lähivõitluses võib olla abi ka naivistlikult sõnastatud universaalsetest maksiimidest – kui nende abil saab ajada rahvast tegudele –, võib selliste maksiimide forsseerimine viia ka soovimatute tagajärgedeni.

Kindlasti aga ei tohiks sellised olla aluseks kultuurinähtuste laiemale analüüsile (ega selle piiramisele). Lõpuks on ka poliitiliste hinnangute ja tegude jaoks eelkõige tarvis nõtket teravmeelsust ja vastastikkust mõistmisvõimet.