Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Käes on november – aasta pimedaim aeg, hingedeaeg. Mõni päev ei lähegi valgeks, mis sest, et hommik ärkab. Kuidagi ei saa teisiti, kui põletada küünlaid ja vaadata enese sisse, vaadata ka tagasi aegadele, mil inimesed, keda nüüd enam pole, me kõrval kõndisid ja askeldasid.

Mõtlen väga sageli oma vanavanemate peale. Nemad olid pärit esimesest Eesti ajast (kuigi sündisid veel tsaariajal), sattudes oma kõige viljakamal eluhetkel ajalookeerisesse, mis ühe hingetõmbega lajatas piduri peale kõikidele unistustele, lootustele ja tulevikule. Nende elu lõigati tõesti nagu pussiga läbi. Küüditamised, hirm, elu võõrvõimu all, lisaks isikliku elu kaotused ja kannatused.

Ometi, kõigest hoolimata, elasid nad mõlemad pika ja õnneliku elu, sütitades ja nakatades kõiki ümbritsevaid inimesi oma jäägitu elurõõmu ja tänulikkusega. Nende eluajal vahetus kolm riigikorda, neil õnnestus näha uuesti vaba ja suveräänset Eestit, neil oli 5 lapselast ja 13 lapselapselast.

Mõtlen sageli – mida nad tunneksid, kui praegu veel elaksid? Mida mõtleksid? Kuidas hindaksid inimestevahelist suhtlemist, levivaid väärtushinnanguid, kuidas suhtuksid riigimeestesse?

Mäletan, kui 1988. aasta suvel, öölaulupidude aegu, sõitsime suvilasse vanaema ja vanaisa juurde. Meil olid rinnas sinimustvalged märgid ja kaasas rahvuslipud. "Liiga vara," ütles vanaema. Hirm oli liiga suur. Hirm selle ees, et need enneolematud rahvuslikud meeleavaldused võivad jääda lihtsalt unustatud lehekülgedeks ajalooraamatus või endaga kaasa tuua midagi veelgi hullemat.

Mäletan, kuidas vanaema mind alati õpetas mitte välja tegema, kui keegi mulle koolis halvasti ütles või mind solvas. "Ära tee välja, lihtsalt ära kuula teda, pööra selg ja jaluta minema, sest see pole seda väärt! Seda solvaja tahabki, et sa solvuksid! Aga kui ta näeb, et sellele tüübile ei lähe vaimne "hammustamine" korda, siis järgmine kord ta enam nii ei tee."

Sageli kuulsin teda ütlemas: "See pole väärt!" Solvaja pole isegi su reaktsiooni väärt.

See oli kasvatus. Selline eluhoiak ja eneseuhkus, mis kandus üle riigikordade tema noorusaegsetest põhimõtetest meie ajani. Meieni.

Olen ise erinevates elusituatsioonides alati proovinud nii suhtuda, see printsiip on mind läbi vedanud igasugustest kooslustest ning konfliktidest. Jah, mingis mõttes sisaldab selline käitumine teatavat kõrkust ja iseteadlikkust, enese paremaks pidamist. Kuid see näis alati toimivat.

Kiusaja sai mingi hetk jäävalt aru, et mulle ei mõju, minuga polnud mõtet võimumänge mängida, sest ma ei reageeri, kuigi kodus võisin nutta. Õnneks oli mul lähedaste näol olemas turvavõrgustik, kes mind alati n-ö kinni püüdsid ega jätnud valuga üksi vaevlema.

Meie pere pole kunagi olnud usklik, vastupidi, oleme kõik vanad paganad. Kuid meid kasvatati vaimus "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse". Siiani kaigub kõrvus vanaema lause: "Mitte keegi ei keelanud ka Nõukogude ajal lapsi kasvatamast!" Kuigi nii mõnedki asjad olid keelatud, vabadust oli vähem.

Tänu vanaema Astale olen õppinud, et olenemata ümbritsevatest oludest, inimestest või ka riigikorrast on mul alati valik ja võimalus. Jääda inimeseks. Pöörata selg ja minema jalutada.

Ent tänasel päeval ei saa teisiti, kui küsida: "Kas see kõik enam toimib?" Muutuvad ajad ja muutuvad kombed ühes nendega.

Ent kui kombed muutuvad selliseks, et nendega nõustuda pole võimalik, mida siis teha? Kui mõni inimene sülitab tänavale, siis keegi ei sunni mind ju samamoodi käituma. Kui külajoodik poe ees kaasinimestele inetusi räuskab, siis ma ei pea ju sellega kaasa minema. Mul on valik. Ignoreerida.

Kui tahan ilmtingimata sekkuda, siis parim, mida teha saan, on õpetada oma lastele, et nii ei sobi. Sest täiskasvanud inimest ei muuda, tema käitumisharjumusi ega väärtusi ümber ei kujunda, ja see pole ka minu ülesanne.

Aga kuidas on see juhtunud, et inimesed, kes justkui siiani veel kehtiva põhimõtte järgi peaksid näitama teistele eeskuju, keda me oleme usaldanud ja valinud, teevad seda räuskava külajoodiku või väljakujunemata puberteedi tasemel? Kui võimumehed kasutavad kõnepruuki, mille peale inimesed tõesti võivad tunda suurt hirmu, ärevust ja kaitsetust?

On segane aeg. Segane ja heitlik. Ei ole ärkamisaeg. On vihkamisaeg. Enam ei saa tõesti oma vanaema õpetuse järgi väärikalt mujale vaadata ega ignoreerida. Enam ei saa suud kinni hoida. Sest miski selles loos tõepoolest ei riimu.

Minu vaimne küpsemine langes kokku Berliini müüri langemisega. Ma arvasin, et vägevamat sündmust ühe inimese elus olla ei saa, kui olla tunnistajaks ühe kurjusele ja hirmule üles ehitatud poliitilise režiimi kokkuvarisemisele. Selge, et see lootusrikas, edumeelne ja üleüldisele heaolu kasvule suunatud poliitiline kliima, milles küpsesin mina ja mu eakaaslased 1990. aastatel, on nüüdseks totaalselt muutunud.

Ma ei uskunud aga iialgi, et selle õhustiku asemele külvatakse ühel päeval veelgi rohkem viha, hirmu ja lõhestatust kui eelnenud Nõukogude ajal. Ja seda mitte võõraste, vaid omade poolt.

Jälle meenuvad vanaema sõnad: "Me oleme rahvana nii väikesed, et ei saa lubada endale omavahelist kaklemist, sest seda võidakse meie vastu ära kasutada!"

Ma ei ole poliitanalüütik, seetõttu ei oska ma teha sügavat ühiskondlikku arengupeegeldust. See pole minu pädevus. Ma olen tavaline tundlik kunstiinimene. Inimene, kellel tänu oma töö spetsiifikale on vahest erksahingelisem ja vastuvõtlikum natuur. Kes proovib tunnetada ja teadvustada ka ümbritsevate kaasinimeste emotsioone ja meelsust.

Ma mõistan, et kõikidel eestlastel ei saa ega tohigi olla ühesuguseid poliitilisi ilmavaateid. Kõigil peab olema õigus maailmavaatelisele vabadusele, seda eeldab demokraatia. Arvamuste ja vaadete paljusust. Ma mõistan, et Eestis elab inimesi, kes kõik need peaaegu 30 vabaduseaastat on tundnud, et nemad pole justkui väärt ning nüüd on aeg küps kaotatud väärikus tagasi nõuda.

Kuid ükskõik, milline on meie elukäsitus või milliste ideoloogiate esindajatesse uskuda, mitte kellelgi ei sobi:

• solvata ega alandada endast erinevaid;
• külvata asjatult viha ja negatiivsust;
• levitada teadlikult valet;
• olla ebaviisakas.

Me kõik oleme tegelikult ühesugused. Oleme inimesed, kes võitlevad oma suuremaid või väiksemaid isiklikke võitlusi. Me eksime ja teeme oma lähedastele mõnikord haiget. Me ihkame tunnustust, ühtekuuluvust ja turvatunnet. Me kõik tahame olla olulised.

Ma usun, et ka poliitikud on tegelikult täiesti tavalised inimesed, kes vahetevahel libastuvad, eksivad ja kukuvad. Ma tahan veendunud olla, et ka nemad tegelikult usuvad, et nende kavatsused on kõige paremad. Kui me aga teeme kellelegi haiget, juhtugu see tahtmatult või mitte, siis viisakas inimene palub vabandust, vähemalt võtab vastutuse oma tegude eest.

Kui vabandusele ei järgne aga tõelisi tegusid, käitumismaneeride muutust, siis pole see enam andestuse palumine, vaid manipulatsioon.

Kas me tahame olla manipuleeritavad?