Kätlin Konstabel: "mx ta lic blocki ei pane" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Paljud lähevad endast välja, kui psühholoogilist vägivalda kasutab inimene, kelle vaated nende omadega ei kattu, aga suhtuvad sellesse märkimisväärse mõistvusega, kui vägivallatseja on vaadete poolest sümpaatne, kirjutab Kätlin Konstabel.

Hiljutise vägivallaennetuse auhindade kätteandmisega seoses on palju räägitud, et alles nüüd – tänu kõnele ja naiseriietele teatava auhinnatud persooni seljas – sai perevägivald ja eriti lastevastane vägivald, pedofiilia, tõelist tähelepanu. Muidu ei saavat.

Olen minagi püüdnud nii ajakirjandusel silma peal hoida kui ka sotsiaalmeedias neil päevil vilksanud temaatilisi arutamisi jälgida. Pilt tundub nukker. Teistest auhinna pälvinutest ei räägitud üldse, ehkki nad on aastaid vägivalla vähendamiseks tööd teinud. Mitte keegi pole rääkinud ka naisest, kes sai sama asja eest auhinna.

Leida on peamiselt emotsioone ja juttu mõne konkreetse poliitiku ja ikka jälle ühe auhinnatu üle. Nii koalitsioon kui ka opositsioon keskendusid traditsioonilise perekonna määratlusele, teatud auhinnasaaja kriitikud said kohe kuulda, et vaata, mida Raivo Aeg tegi ja et internet ning valitsuskoalitsioon on üldse halba suhtlemiskultuuri tungil täis. Natuke ammu teada statistikat on ka uuesti välja otsitud.

Ajakirjanduselt ootaks aga enamat kui pelka nentimist, et nüüd on valus valdkond tähelepanu saanud ja senist teadmist kinnitavaid numbreid. Kui perevägivalla teemat peetakse toimetustes päriselt oluliseks, siis võiks sellele siiski süsteemselt tähelepanu pöörata.

Näiteks oleks väga lihtne vaadata Eesti vägivalla ennetamise strateegiat aastateks 2015-2020 ja hakata järge ajama, et mis tehtud, mis teoksil. Palun väga, pakun välja rea teemasid:

1

Kas kõigis Eestimaa nurkades on lastel ja noortel võimalik õppida seda, kuidas luua ja hoida hoolivaid inimsuhteid, seada piire ja samas olla viisakas, nii füüsilises kui ka virtuaalruumis suheldes?

Kuidas on koolides üldse lood suhtlemis- ja perekonnaõpetusega, praktiliste psühholoogiateadmistega – just sellistega, millest noorel iseenda ja teistega paremaks läbisaamiseks kasu võiks olla?

Jah, ideaalsetes peredes saaksid lapsed seda kodudes õppida, aga ideaalseid peresid ei ole palju. Tunniajasest kooli kutsutud innukast loengupidajast on vähe ja ei piisa ka sellest, kui põhikoolis või gümnaasiumis on üks tund pealkirjaga "kuidas olla kehtestav" või "hea suhte põhitõed" – nii ei teki mingeid uusi harjumusi.

Nii oma- kui muukeelne internet on soovitusi täis, aga sellest ju ka ei piisa.

2

Miks on Eestis seksuaalse enesemääramise piir jätkuvalt 14 aasta peal, ehkki valdkonna spetsialistid – olgu need lastekaitsjad, seksuoloogid, lastepsühholoogid ja -psühhiaatrid – näevad selles palju probleeme? Räägitakse igal aastal, naaberriikides on vanus kõrgem, mille taga on asjad meil?

3

Ennetamise juures on oluline võimaliku ründaja või kurjategija teadmine, et teised inimesed tema tegu heaks ei kiida, sekkuvad. Me oleme hiljuti saanud aga lugeda aastaid kestnud laste väärkohtlemisest, millest teadis vaat et terve maakond ning ikka ja jälle sellest, kuidas keegi saab kuskil peksa ja pealtnägijad ei tee midagi.

Kas peab kõrvalseisjate vaikimisega leppima – öeldes, et eks me olegi siin Eestimaal eemalehoidvad - või on siiski olemas mingid meetodid, kuidas inimeste olekut natukegi tähelepanelikumaks timmida?

Kui me kõik jagame veekalkvel silmadega netis ringlevaid lugusid perevägivallast ja tunneme seda tehes, et panustame ennetusse, päriselus ent jääme ikka sama pimedaks ja kurdiks, ei muutu midagi.

4

Milline on Eestis erinevate inimestega töötavate spetsialistide - õpetaja lasteaias või koolis, personalitöötajad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, meditsiinitöötajad – oskus vägivalda märgata ja millised on nende oskused ja võimalused märkamise korral üldse midagi teha?

Paljusid spetsialiste tabavad need lood ootamatult. Psühholoogi ette näiteks ei pruugi need jõuda mitte kohtumise alguses, kui küsitakse kliendi taustainfot, vaid kunagi hiljem, enamasti siis, kui klient tunneb, et võib sind päriselt usaldada. Seda hetke ei saa ennustada, selle loo eest ei saa ära joosta ja üle õla hüüda, et vägivallast me ei räägi, sest ma ei oska.

5

Kas perevägivalla ohvrid kõikjal Eestis saavad loota, et kui vägivald on juba aset leidnud, siis ei peaks kodust ajutiseltki lahkuma mitte ohver, vaid ikka vägivaldne pool? Kas kõikjal Eestis saavad ohvrid, ükskõik mis soost ja vanusest, loota korraliku nõustamise ja teraapiavõimaluse peale? Ohvriabi pakub abivõimalusi, aga alati ja igal pool ei pruugi leiduda ju spetsialiste.

6

Kas kõigile spetsialistidele, kes igapäevatöös regulaarselt puutuvad kokku perevägivalla teemaga, on kättesaadavad supervisioonivõimalused?

Need lood ei mõju karmilt mitte ainult jubedate detailide tõttu, vaid tuletavad spetsialistile vahel valusalt meelde seiku omaenda minevikust või tekitavad vahel hoopis tõrke, kui endal pole sarnast kogemust olnud. Need ei jäta puutumata ühtegi normaalse empaatiavõimega inimest, aga spetsialist peab üheaegselt olema kaastundlik ja suutma hoida selget pead, sest ise masendusse vajudes abivajajat ei aita.

7

Kas Eestis uuritakse, kui tõhusad on erinevad perevägivalla vastu kasutatavad metoodikad, olgu need siis ohvritele, vägivallatsejatele või peredele suunatud?

Nii tundlikus valdkonnas ei tähenda kerge käega määratud sotsiaalprogramm mitte lihtsalt riigi raha raiskamist, vaid võib tähendada ka vägivalla veel hullemat jätkumist, ohvri piinarikast surmagi – nagu ühe ajakirjandusest läbi käinud juhtumi põhjal teada oleme saanud.

Verbaalne ja psühholoogiline vägivald

Tegelikult andis ülalmainitud auhinna ühe pälvinu ümber käinud trall vägivalla teemal mõtlemisainet muidugi küll ja veel.

Saime näiteks teada, et Eestis ei pea märkimisväärne hulk inimesi solvamist, alandamist, roppu sõimu, mõnitamist üldse vägivallaks, vaid lihtsalt... halvaks kasvatuseks, suhtlemiskultuuri puuduseks, kujundlikuks suhtlemiseks ja mis seal veel oli. Ka vägivallaennetuse auhinna üle otsustanud komisjon oli ilmselt sama meelt.

Ometi on üldlevinud määratluste kohaselt asi selge: kõik eelmainitu on verbaalne ja psühholoogiline vägivald. Kes iganes lugeda mõistab ja tahab, saab sotsiaalministeeriumi, justiitsministeeeriumi, seksuaaltervise liidu, naisteühenduste ümarlaua või muudelt tõesti rohketelt eestikeelsetelt veebilehtedelt – muu maailma omadest rääkimata - selle info kätte.

Praegu näib aga, et erinevalt rusikahoobist on psühholoogiline vägivald Eestis hägune mõiste, ehkki seda peetakse vaimselt kõige laastavamaks vägivalla liigiks üldse. Ilmsiks sai, et paljud meist lähevad väga endast välja, kui psühholoogilist vägivalda kasutab inimene, kelle vaated meie omadega ei kattu või kes muidu ebameeldiv – aga suhtuvad sellesse märkimisväärse mõistvusega, kui vägivallatseja on vaadete poolest sümpaatne või ohver ebasümpaatne.

Võimalus, et ühel hetkel hakkavad inimesed märkama vägivaldse käitumise märke endagi juures ja oskavad edaspidi olla teiste suhtes hoolivamad, tundub valgusaastate kaugusel. Milleks end muuta, kui Eestis on nii palju inimesi, kellele kaasteeliste mõnitamine okei tundub?

Selgeks sai seegi, et loosung on tähtsam kui reaalsed kannatused. Millekski muuks kui silmakirjalikkuseks on raske nimetada seda, kui vägivallavastaseid pidulauseid saadetakse teele küllaga, aga samal ajal tühistatakse vägivallaennetuse auhindade jagamisel reaalsete, elusate naiste valu, keda auhinnasaaja on jälgil ja rõvedal moel avalikkusele kättesaadavate tekstidega solvanud ja lisaks soovitanud eakatel inimestel, kes talle ei meeldi, ära surra – teinud seda kõike ka ajal, mil ta tegeles kiitust kaasa toonud veebilehega.

Eelpool sai juba öeldud, et kuna vägivald on nii tõsine teema, siis peaksid kõik sekkumised olema kaalutud, läbi mõeldud – mida lubada, millele aga võiks lausa keelu peale panna.

Pelgalt kodanikuaktivismist ehk sellest, et teatud seltskonnale tundub mingi metoodika vahva, ei piisa. Ministeeriumites on teadusnõunikud, kelle asi on muu hulgas luua kontakt oma valdkonna parimate teadlastega Eestis. Miks ei sobi see variant vägivalla teema puhul?

Kas vägivallaennetuse preemia üle otsustanud komisjon võttis vaevaks SPO (#seepoleokei) veebilehe osas nõu küsida mõnelt seksuoloogilt, psühhiaatrilt, psühholoogilt – ka lastega tegelevalt -, et mis mulje neile sellest veebilehest jääb?

Nii mulle endale kui ka mitmele vaimse tervisega tegelevale kolleegile, kes samuti olid instagrammilehele pilgu peale visanud, jäi esmapilgul mulje, et keegi on lihtsalt hulga ropuvõitu vestluskatkeid kokku kogunud ja teistele vaatamiseks välja sättinud.

Tekkis ka kahtlus, et mis motiivid on ometi neil ligi kaheteistkümnel tuhandel inimesel, kellele meeldib pidevalt roppe kuvatõmmiseid jälgida ja kommenteerida – kas see ei pruugi olla mitte võimalus omalaadsetel vuajeristidel ja netipervertidel verbaalseid roppusi nautida?

Reaktsioonid postitustele meenutasid tavalist netilämisemist – nagu seda ka kiusu- või vägivallavideote ringlema sattudes kohata võib. Kas reaktsioonid "mida v****" ja "mx ta lic blocki ei pane" näiteks annavad nilbitsemise käes kannatanud noortele naistele tõesti tunde mõistmisest ja empaatiast?

Maailmas on üldlevinud tava, et mida valusama teemaga tegu, seda olulisem on mis iganes netikeskkonnas moderaatorite roll, et enda vahel lausa traumaatilisest kogemusest teada andvad inimesed teiste ilkumisest veel rohkem haiget ei saaks.

Väga mitmed kuvatõmmised on dateeritud aasta või isegi mitme taha, mis paneb küsima, miks hoiab keegi näiteks aastal 2014 saadud sõnumeid alles ja saadab need viis aastat hiljem Instagrammi ülespanemiseks?

Andmed peavad olema turvaliselt hoitud

Mõelda võiks sellegi üle, kui lihtne on täiesti suvalisel inimesel saada teistelt – ka alaealistelt - kätte intiimseid ja piinlikke seiku sisaldavat infot. Kõiki lapsi õpetatakse juba kooliski, et mida isiklikum info, seda rohkem pead valima, kellele ja kuidas seda edastada.

Näib aga piisavat teatest "teen vägivalla vastu võitlemise veebilehe" ja üleskutsest "saada screene" ja sõnumivahetusi koguneb. Kas suvalisel inimesel on aga õigus koguda ja hoida teiste kohta sellist privaatset infot, ka alaealiste kohta, on küsimus andmekaitseinspektsioonile.

Et anda pisut konteksti: olgu kui tahes suur teaduskorüfee, kui ta soovib lapsi uurida ja seal on kasvõi pisikene nimelise küsimustiku jupike, peab ta enne eetikakomitee ees ära näitama, et andmed on turvaliselt hoitud, nimed sealjuures kiirelt koodidega asendatud, vanematelt nõusolek küsitud.

Kõigele sellele mõeldes: kus on garantii, et auhinnatud kampaaniast saadav väidetav kasu – varasemast palju enam naisi saab teada, et nad pole maailmas ainsad, kellega soovimatult nilbitsetakse - on suurem kui pealetükkiva netirõveduse ja sellest huvitumise normaliseerimine kõige halvemas mõttes?

Kõnealust instagrammilehte jälgib ligi kaksteist tuhat inimest, peavoolu ajakirjandusse jõudnud uudise tõttu sai aga oluliselt suurem osa naisi – ka eakaid - teada, et vägivallaennetuse asjus tunnustab Eesti riik meest, kes soovib küpses eas inimeste surma ning solvab rõvedalt ja avalikult naisi. Ühel veebilehel olevad nõmedad kuvatõmmised on tähtsad, mujal netis olevad naisi alandavad roppused ei ole?

Naised said suisa riiklikul tasemel sõnumi, et vägivallatseja ei pea vabandama. Kui mõni aasta tagasi oli vaat et teoreetiline võimalus, et kas naiste suhtes mitte just meelitavad väljendid mõnda poliitikut mitte ainult vabandama, vaid lausa ministriametist tagasi astuma ei pane, siis praegu pole vabandamist enam vaja, piisab instalehest, millele sotsiaalselt soovitav nimi anda. On see naistele hea sõnum? Kahtlen.

Perevägivald ei tähenda, et iga päev käib peks

Kõige rohkem hirmutab mind aga see, kuidas argumendiga "hinnati konkreetset tegu, mitte inimest tervikuna" normaliseerivad vägivallaennetuse auhindade üle otsustanud komisjon ja kõik takkakiitjad samuti nähtust, mis hoiab ohvrit vägivaldsest suhtest lahkumast, abi otsimast – olgu tegu lapse või täiskasvanuga.

Isegi veider, et peab selgitama, aga olgu. Perevägivald ei tähenda, et iga päev käib peks, vägistamine või mõnitamine. Vastupidi, vahepeal on nagu päris tore. Seksuaalselt väärkoheldud laps võib selgitada, et aga vahel ma saan kommi ja viiakse kinno ja ostetakse isegi sõpsidest parem telefon.

Meikimiskunsti imenippe siniste plekkide varjamiseks ja haiguslehti "kogemata kukkumiste" tõttu kasutama õppinud naine arutleb, et teiste ees ütleb mees teinekord täitsa hästi. Ega ta kogu aeg täis ei ole ja ma lihtsalt oskan end eemal hoida, kui ta purjus peaga koju tuleb.

Vahel on muidugi virutanud siis ka, kui ma vait olen – et mis sa naine vahid seal -, aga no ta viib näiteks meid perega reisima, see on ju hea? Toob endale pudeli viina ja mullegi vahel magusa napsi, tegelikult on tore mees. Pealegi, ta ise selgitab ja lähikondsed samamoodi, et ega need paar sinikat on ju lihtsalt tema kuumast iseloomust. Muul moel ma ei saa ju aru, kui ta mingist teemast tõsiselt hoolib.

Arusaadav, et kui pole mehega samal nõul ja hakkad suud pruukima, temal aga on kole lapsepõlv või raske päev seljataga, siis on ta iseloom eriti tuline ja vajab väljaelamist. Ei maksa teda lihtsalt närvi ajada, muud kunsti polegi vaja. Ega ta ei ole üleni halb, miks politseisse kaebamisega tal karjääri vaja ära rikkuda?

Ühel päeval, jah, tegi midagi, mida vist nüüd on kombeks vägistamiseks kutsuda, aga õhtupoole oli ta vanaonu juubelil kõigiga nii viisakas, tädid nimetasid ideaalseks meheks lausa. Kõik ütlevad, et just selliseid otsese olekuga tegelasi ongi Eestis vaja.

Naistevastase vägivalla ennetamise võti on see, et naised – jah, juba noored tüdrukud – on enesekindlad ja julged. Söandavad öelda, mida nad maailma asjadest arvavad. Ei lepi sellega, kui nendega käitutakse viisil, mis neile ei sobi.

Kas noori ja vanu naisi julgustab enda eest seisma, abi otsima ja ka avalikkuses sõna võtma teadmine, et riiklikku tunnustust pälvivad mehed, kes võivad nad suvalisel hetkel ropult läbi sõimata? Avalikus ruumis, kogu ilma nähes. Siis, kui naine mingil põhjusel neile ei meeldi, rõvetsemine aga meeldib vägagi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: