Eelmisel nädalal raputas Eestit paar väga teravat avalikku kõnet ja kõne-etteastet. Üsna sarnaselt varasemate taolistega tekitasid need ühiskonnas tugevat arutelu, kuid erinevatel põhjustel. Ühiskond, mida president Kersti Kaljulaid on soovinud arendada õmblusteta ühiskonnaks, meenutab praegu rohkem tõmblustega ühiskonda*.

Alustuseks tasub meenutada, mida pidas president silmas õmblusteta ühiskonna all. Õmblusteta ühiskond on see, kus riiki suunavad inimesed üksikisiku ja kogukonna tasandi algatustega ning kus riik tuleb oma kodanikele appi, et teha asju nii nagu erinevad ühiskonnagrupid vajavad. Õmblusteta ühiskonnas otsustatakse ja tehakse asju koos, et kõigil oleks parem ning keegi ei tunneks end kõrvale- või ilmajäetuna.

Paraku näen nädalast nädalasse, et pigem on Eesti tõmblustega ühiskond, kus kangas on nii pingule venitatud, et iga nõelatorge tekitab konflikti. Ja selleks nõelatorkeks on ühiskonnas järjest sagedamini mõni provokatiivne väljaütlemine või tegu. Aga mõtleme hetkeks, miks valitakse oma sõnumi edastamiseks just provokatsioon?

Sõnum jäi provokatsiooni taha peitu

Häirivat väljaütlemist kuuldes või sobimatut käitumist nähes kipume kinni jääma sellesse provokatsiooni endasse, mitte ei püüa mõista, mis oli provokatsiooni tegelik tagapõhi.

Üks roosas kleidis mees võttis eelmisel nädalal vastu auhinna vägivallaennetusse panustava teo eest. Auhinna pälvinud algatus kannab nime "See pole okei" ning selle kaudu tuuakse veebipõhiselt välja pedofiilseid, ahistavaid ja häirivaid kogemuslugusid. Need on õpetuseks, kuid pakub tuge ja abi ka ohvritele.

See kampaania on alguse saanud kodanikest, alt üles. Sellele pakub riigi poolt tuge näiteks veebikonstaabel. Ehk tegu on üsna täpselt sellega, milles õmblusteta ühiskonna mõte seisneb.

Auhinna vastuvõtmisel peetud kõnes püüdis ühiskonnategelane Mikk Pärnits esile tuua üht väga tõsist probleemi: rääkida laste ja naiste vastu suunatud seksuaalsest ärakasutamisest ja vägivallast, millega tuleb tegeleda. Paraku läks "See pole okei" algatuse sisuline pool kaduma, sest kõik hakkasid rääkima Pärnitsa roosast kleidist ja tema varasematest labastest sõnavõttudest.

Siinkohal olgu öeldud, et mitte Mikk Pärnits inimesena, vaid tema osalusel tehtud algatus pälvis selle tunnustuse. Aga kas on okei oma sõnumi saatmiseks teha midagi provokatiivset? Ei ja jah.

Kui vaadata meie poliitikute ja avaliku elu tegelaste väljaütlemisi, siis viimase pooleteise aasta jooksul on pea iga nädal esile tõusnud mõni vääritu ja solvav provokatsioon. Kui meie riigi juhtidel sobib avalikkust labaselt provotseerida, siis järelikult on see lubatud ka teistele. Poliitikud ja avaliku elu tegelased on ju eeskujuks kodanikkonnale.

Isiklikult leian, et provokatsioon ei ole okei. Aga praegu näib, et sisulise arutelu algatamise püüuks pole ka muud viisi.

Aruteluks pole kohta

Roosa kleidi provokatsioonist vaid kaks ööpäeva hiljem kõlas Kadrioru roosiaias luuletaja ja kultuuritegelase Sveta Grigorjeva kõne. Paljud pidasid sedagi provokatsiooniks – kuidas siis nüüd üks segaperekonnast tüdruk tuleb pidupäeval rääkima probleemidest naiseks, Eesti kodanikuks ja vähemuseks olemisest?! Kommentaariumist võib lugeda: "Võiks kaaluda ühe-otsa-piletit Tallinn-Moskva rongile."

Aga vahest oligi see ainus võimalus püüda algatada arutelu nende probleemide üle?

Õmblusteta ühiskonna aluseks on võimalus tõstatada sisuline arutelu, mis viib lahendusteni. Aga meil ei ole seda ühiskonda. Meil ei ole riigiga suhtlemiseks kohta ja viisi, kus rääkida probleemidest ja otsida neile koos riigiga lahendusi nii, et nendeni ka tegelikult jõutaks.

Üks selline arutelukoht peaks olema ajakirjandus. Paraku lähevad Eesti väljaanded enamasti kaasa poliitiliste provokatsioonidega ning nende kõrval ei jää aega asjade sisulise analüüsi** ja erinevate osapoolte arutelude jaoks. On vaid kajastused, kus "see ütles" ja "too ütles", kuid mitte seda, mis oli väljaütlemise tegelik tagapõhi.

Või kui ajakirjanduses ongi sisuline arutelu, siis ministrite, riigikogu liikmete ja ametnike jaoks pole see siduv ega kohustav.

Mis paneb ühiskonna tõmblema?

Ühiskonna aktiivsemad liikmed, olgu nendeks Mikud või Svetad, Martinid või Jürgenid, püüavad seetõttu saada tähelepanu provokatiivseid võtteid kasutades. Need provokatsioonid panevadki ühiskonna tõmblema. Kirglikult, vihaselt, haiget tegevalt.

Nii läks roosa kleidi provokatsiooni tõttu kaduma arutelu laste- ja naistevastase (seksuaal)vägivalla probleemi üle. See pani ühiskonna tõmblema. Sveta Grigorjeva kõne kohta kõlas sotsiaalmeedias tagasiside, et "vat kus nüüd ütles" või "tabavalt ütles", aga mitte selle sisulise külje, Eesti ühiskonna probleemide üle. Jällegi pani tõmblema kõne ise, mitte selle taga peituvad väga tõsised ühiskondlikud arutelukohad.

Äkki arutaksime selle üle sisuliselt, miks pärast pea 30 aastat kestnud vabadust tunneb siinne noor põlvkond end välja- ja ilmajäetuna? Miks elab kultuuritegelane karistamise hirmus, kui julgeb midagi välja öelda? Miks paljud meist ei püüa mõista, vaid püüavad hukka mõista meist erineva seisukoha, staatuse või arvamusega inimesi?

Äkki mõtleksime igaüks iseendas, miks me allume provokatsioonile? Kas provokatsiooni mõte oli saada tähelepanu ning sel polnudki muud eesmärki? Või oli provokatsioon viimane võimalus saada tähelepanu tõsisele probleemile ühiskonnas?

Ja kas me üldse oskame pidada argumenteeritud ja konstruktiivset arutelu?

Mis on sellel pildil valesti? Õmblusteta ühiskond. Ei saa mitte vaiki olla. See pole okei. Need motona mõjuvad retoorilised laused on ühiskonnas tugevat arutelu tekitanud kõnedest või algatustest. Kõik need on omal moel provokatiivsed, aga vahest on nad seda seepärast, et osutavad tõsistele probleemidele, mille üle aruteluks pole ühiskonnas kohta olnudki?

Selleks, et jõuaksime õmblusteta ühiskonda, kus igaühel on õigus paluda koostööd ja tuge probleemide lahendamiseks, kus kuulatakse ja kus arutatakse konstruktiivselt kõigiga arvestades, selleks peame eelnevalt tulema välja provokatsioonil tuginevast tõmblustega ühiskonnast.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.